Fondiloend

10.6.2.2. Krediidiühistud

Ajalugu

Teisi nimetusi: krediidiühisus, krediidiühing.
Pangaühistu, mille ülesanne oli anda liikmetele lühi- ja keskmise pikkusega laene.
Krediidiühistute tüübid: 1) baltisakslaste asutatud laenu-säästukassad e laenu- ja tagavarakassad; 2) eestlaste asutatud laenu-säästuühistud e laenu-hoiuühistud (LHÜ); 3) vastastikused krediidiühistud (VKÜ).
Krediidiühistud tekkisid Eesti alal 19. saj keskel, esimesed lühikrediidiasutused asutasid sakslased. 1858. a asutati Tartu Antoniuse gildi juures töötav laenukassa, 1869. a Viljandi Laenu-Hoiukassa.
Eesti rahvuslikke laenu-hoiuühistuid hakati asutama 20. saj algul. Tekkimise eelduseks oli vajadus organiseerida rahvuslikku kapitali ja krediteerida eestlaste majanduslikke ettevõtteid, kuna olemasolevad pangad ja laenu-hoiukassad olid põhiliselt saksa kapitali päralt.
Esimene eesti rahvuslik krediidiühistu oli 1902. a loodud *Tartu Eesti Laenu-Hoiu Ühisus.
1895. a vastu võetud väikelaenuasutuste seadusega viidi lühikrediidiasutuste tegevus õiguslikult ühistele alustele ning kinnitati tüüppõhikiri. Selle kohaselt oli ühistu eesmärk anda oma liikmetele laenu, laenu tähtaega ei olnud määratud, ühistud võisid vastu võtta viis korda rohkem hoiusummasid ja laenata, kui oli osakapitali. Kogu ühistu vaba raha tuli paigutada riigi hoiukassadesse või riigi väärtpaberitesse. Ilma tagatiseta krediidi kõrgeim määr oli 300 rbl, pandi alusel antava krediidi määr 1000 rbl. Laene võis anda vaid ühistu liikmetele.
Ühistuliikmete ringi ei piiratud, liikmemaks ei võinud olla väiksem kui 10 ega suurem kui 100 rbl. Ühistul pidi olema vähemalt 20 liiget, liikmeks võisid olla mõlemast soost eraisikud, artellid, ühistud ja seltsid ning valla- ja külakogukonnad. Uute liikmete vastuvõtt otsustati peakoosolekul. Ühistu juhtivorganid olid juhatus, nõukogu ja peakoosolek.
07.06.1904 kinnitas keiser uue väikelaenuasutuste seaduse ja 09.12.1905 kinnitas rahandusminister uue väikelaenuasutuste tüüppõhikirja. Nimetatud seaduse alla ei kuulunud vastastikused krediidiühistud.
1905. a kinnitatud tüüppõhikiri võimaldas liikmeks võtta ainult taluomanikke ja rentnikke, käsitöölisi ja tööstureid, samuti nende asutatud seltse ja ühinguid. Piirati laenude andmist: tarbeasjade muretsemiseks (kariloomad, põllutööriistad jne) anti laenu kuni kolmeks aastaks, maaparanduseks, sookuivenduseks jne kuni viieks aastaks. Osamaksu ja laenu vahekorra võis ühistu määrata ise. Suurenes liikmete omavastutus. Ühistud võisid enda peale võtta kümme korda suuremaid kohustusi, kui oli osakapitali (1895. a põhikirja järgi viis korda). 20% ühingu hoiusummadest ja laenudest tuli paigutada riigi hoiukassadesse või riigipanga osakondadesse. Laenu võis anda kooperatiivühingutele ja seltsidele kuni 10 000 rubla ulatuses.
Enne 1905. a asutatud ühistud töötasid 1895. a kinnitatud tüüppõhikirja järgi. Sellest
tulenevalt olid laenu-hoiuühistud erinevate õigustega.
Seaduses oli ette nähtud, et laenu-hoiuühistuid võib asutada väikelaenuasjade valitsuse poolt väljaantavate näidispõhikirjade alusel. Loa LHÜ-de asutamiseks andis kubermangu väikelaenuasjade komitee.
1903. a asutati laenu-hoiuühistu Valgas, Viljandis ja Võrus, 1904. a Simunas.
Enamik laenu-hoiuühistuid asutati maal, nad koondasid enda ümber põllumehi ja
seetõttu võib neid pidada põllumeeste pankadeks.
1894. a seadus võimaldas asutada ka vastastikuseid krediidiühistuid. Erinevalt laenuhoiuühistutest olid neil avaramad majanduslikud võimalused. Vastastikuse krediidiühistu laenude ülempiir oli 50 000 rubla.
Vastastikuste krediidiühistute ülesandeks oli anda krediiti eeskätt oma kaupmeestest, tööstureist ja põllupidajatest liikmetele. Krediidiühistute põhikirjad kinnitas rahandusminister.
Sularaha kassas ja jooksev hoius riigipangas või säästukassades pidi moodustama
vähemalt 10% ühistu hoiu- ja võlakohustustest. Esimene rahvuslik krediidiühistu asutati 1905. a Tartus. 1906. a asutati VKÜ Valgas, 1907. a Tallinnas ja Viljandis. Osa laenu-hoiuühistuid muudeti ümber vastastikusteks krediidiühistuteks.
I maailmasõda andis krediidiühistute tegevusele tagasilöögi.
20.03.1917 võttis Venemaa Ajutine Valitsus vastu „Kooperatiivühistute ja nende liitude seaduse“, mis lihtsustas igasuguste ühistute, sh ka krediidiühistute asutamist.
09.04.1920 andis Eesti Vabariigi valitsus välja seaduse väikelaenuasutustesse ja vastastikustesse krediitühisustesse puutuvate määruste muutmise kohta, sellega loodi uus õiguslikult ühtsetel alustel töötav lühikrediidiühistu tüüp — ühistegeline laenuasutus ehk ühispank.
Sellega kaotati kitsendused krediidiühistu tehingute ulatusele. Krediidiühistutel oli
õigus teostada kõiki pangaoperatsioone, nagu laenude andmine, rahaülekanded jm. Eesti Ühistegeline Liit töötas välja uue krediidiühistute tüüppõhikirja, mille enamik krediidiühistuid kasutusele võttis.
23.03.1932 andis valitsus välja uue krediidiasutuste seaduse, mis jagas krediidiasutused kolmeks: 1) hoiu- ja laenukassad, 2) ühispangad ja 3) ühistulised keskpangad. Järelevalveasutusena loodi Krediitasutiste inspektuur, mille inspektoritel oli õigus krediidiühistuid revideerida.
Uue seadusega keelati krediidiühistutel ostu-müügi tehinguid teha. Samuti tühistati
vanad krediidiühistute põhikirjad ja tuli registreerida uued. Põhikirjade ja nende muudatuste registreerimiseks oli vaja majandusministri luba. Krediidiasutuste antavate laenude tähtaeg piirati ühe aastaga. Hoiu-laenukassad võisid laenata ainult võlakohustuse vastu ja ainult oma liikmetele. 1935. a loodi krediidiühistuid koondav Ühistegevuskoda.
23.07.1940 võttis Riigivolikogu vastu deklaratsiooni pankade ja suurtööstuste natsionaliseerimise kohta. 26.07.1940 ja 06.08.1940 kinnitati natsionaliseeritavate krediidiasutuste nimekirjad. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusega loodi 23.10.1940 NSV Liidu Põllumajanduspanga vabariiklik kontor. Selle baasiks olid Eesti Maapanga, *Eestimaa Maakrediitseltsi ja natsionaliseeritud ühispankade varad. Sama määrusega kohustati natsionaliseeritud ühispankade alusel moodustama 60 põllumajanduslikku krediidiühingut, hiljem suurenes põllumajanduslike krediidiühingute arv 111-ni. Põhikirja järgi oli põllumajanduslike
krediidiühingute ülesandeks anda talupoegadele krediiti majapidamise edendamiseks.
Saksa okupatsiooni ajal, 1941. a, moodustati põllumajanduslike krediidiühingute baasil Eesti Maapank ja mittepõllumajanduslike pankade baasil Eesti Rahvapank. Eesti Maapanga koosseisu kuulus 96 endist põllumajanduslikku krediidiühingut.
Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu 04.11.1944 määrusega nr 250 tehti NSVL Põllumajanduspanga Eesti vabariiklikule kontorile ülesandeks taastada 1944. a lõpuks ennesõjaaegsete krediidiühingute võrk.
Põllumajanduslikud krediidiühingud lõpetasid tegevuse 1949. a ja nende ülesanded anti üle NSV Liidu Põllumajanduspanga osakondadele.

Materjal

Põhikirjad, peakoosolekute, juhatuse koosolekute, revisjonikomisjoni koosolekute protokollid, bilansiraamatud, natsionaliseerimisaktid, kassaraamatud, pearaamatud, välisvaluuta raamatud, kindlustusvekslite registrid, kullaraamatud, väljaantud laenude
raamatud, hoiuseraamatud, maksukäsud, pangapäevikud, kirjavahetus, registratuurraamatud, majandusaruanded, väärtpaberiraamatud, inventariraamatud, liikmete nimekirjad.

Seonduv aines

ERA 148 — Krediidiühistud (koondfond), 5056, 1872–1949.

Seadused

RT 1940, 77, 745; 1940, 82, 779; 1940, 95, 939.
ENSV Teataja 1940, 34, 387; 1940, 70, 946; ENSV Teataja Lisa 1941, 7.

Kirjandus

Eesti krediidiühistud. Toimetanud F. Malm, K. Inno, A. Horm. Tartu: Akadeemiline Ühistegevuse Selts, 1940.
Eesti NSV rahandussüsteemi asutused aastail 1940–1960: ajalooteatmik.
[Koostanud I. Kongi]. Tallinn: [Eesti NSV Riiklik Keskarhiiv], 1988.