Fondiloend

10.6.1.6. Matusekassad

Sterbekassen

Похоронные кассы

Ajalugu

Teisi nimetusi: matmise kassa, matmise selts, surmakassa.
Matusekassade eesmärk oli kassa liikme surma korral maksta tema lähedastele
ühekordset matusetoetust. Matusekassa oli tavaliselt juriidiline isik, mille tegevust reguleeris põhikiri.
Põhikirja kinnitas kas keiser, siseministeerium või kubermanguvalitsus. 04.03.1906
võeti Venemaal vastu seltside ja liitude ajutised eeskirjad, mis kuni keisririigi lõpuni reguleerisid ja sätestasid kõikide ühiskondlike organisatsioonide loomise ja tegevuse juriidilisi aluseid. Nüüdsest kinnitas kasumit mittetaotlevate vabatahtlike organisatsioonide põhikirju kubermangu (või linna) seltsiasjade nõukogu.
Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse poolt 21.03.1919 vastuvõetud „Seltside, ühisuste ja
nende liitude registreerimise korra seaduse“ põhjal sai asutatav selts tegevusloa sellelt ministeeriumilt, mille alla ta oma tegevuse sihilt kuulus. Varem töötanud seltsid ja ühistud, sh ka matusekassad, pidid ennast ümber registreerima oma ringkonna rahukohtus.
26.03.1926 võttis Riigikogu vastu „Ühingute, seltside ja nende liitude registreerimise
seaduse“, mille kohaselt tuli kõik ühingud, seltsid ja nende liidud, sh ka matusekassad, registreerida Eesti Vabariigi siseministeeriumis.
Põhikirja järgi korraldasid matusekassa tööd juhatus, kassa liikmete peakoosolek ja
revisjonikomisjon. Eestis tegutsenud matusekassade põhikirjad erinevad üksteisest detailides.
Liikmeks võisid astuda hea tervise juures olevad inimesed. Sageli oli seatud ka vanusepiirang.
Nt Tartu II Matusekassa liikmeiks võisid 1794. a astuda kõik linnakodanikud, kelle
vanus jäi alla 45 aasta, Valga I Matusekassa liikmeile oli 1837. a vanuse ülempiir 50 aastat,
Tallinna XII Matusekassa 1908. a põhikirja järgi vanusepiirang puudus, kuid liikmed pidid olema vähemalt 21-aastased.
Kassa liikmeks astumisel tuli tasuda ühekordne registreerimistasu ning iga liikme
surma korral kindlaks määratud summa. Mida rohkem makseid oli kassa liige teinud, seda suurem summa väljastati ka tema surma korral. Teatud arvu (nt Tallinna XII Matusekassas 100 makset) maksete tasumisel võidi liige edasisest maksest vabastada. Kassa liikmete arv võis olla piiratud, nt Tallinna XII Matusekassa liikmete arv oli 1908. a 201 isikut, Saaremaa matusekassal 1934. a 111 isikut jne. Seevastu Valga Eesti Matusekassal oli 1932. a üle 1200 liikme. Vajadusel avati nn kandidaatide nimekirjad, mis määrasid uute liikmete vastuvõtmise
järjekorra vabanenud kohtadele. Kassa sissetulekud moodustasid registreerimistasud (liikmed, kandidaadid), maksud liikmete surma korral, põhikirjade müümine ja ka hoiustelt kogutud intress.
Matusekassad võidi likvideerida liikmete vähesuse tõttu. Sel juhul jagati varad liikmete vahel. Tartu V Matusekassa varad tunnistati 1930. a peremeheta varadeks, kuna kõik juhatuse liikmed olid surnud ja matusekassa polnud avaldanud mingeid märke tegevusest.
Eesti NSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi 12.10.1940 seadlusega kindlustusasutuste natsionaliseerimise kohta kindlustusühistud, sh matusekassad, likvideeriti ja nende varad natsionaliseeriti. Varad anti üle riiklikule kindlustusvalitsusele ja sotsiaalkindlustusministeeriumile.

Materjal

Vanimad matusekassade dokumendid Ajalooarhiivis kuuluvad Tartu II Matusekassale
(asutatud 1794. a) ja Pärnu Matusekassale (asutatud 1809. a).
Kassade põhikirjad: Eckerti Matusekassa (1847); Kuressaare II Matusekassa (1892); Paldiski Matusekassa (1909); Pärnu Matusekassa (1809?, 1877, 1910 (projekt), 1940?); Saaremaa Matusekassa (1892, 1927, 1934); Tallinna XII Matusekassa (1908, 1911?); Tartu II Matusekassa (1794, 1827?, 1854, 1912); Valga I Matusekassa (1837); Viljandi I Matusekassa (1895).
Protokolliraamatud ja koosolekute protokollid; liikmete nimekirjad ja isikute toimikud
(Pärnu Matusekassa); surmatunnistused (Saaremaa Matusekassa); liikmeksastumise
avaldused; palvekirjad; kirjavahetus nt Viljandi I Matusekassa põhikirja muutmise asjas
1939. a ja Pärnu Matusekassa likvideerimise asjas; kassa-, arve- ja kviitungiraamatud.

Seonduv aines

EAA 4924-1-6551....6564. M. Krause matusekassa (sari).

Seadused

RT 1919, 18, 44; 1926, 37, 73.
Eesti NSV Teataja 1940, 26, 287.
Matusekassade põhikirju säilitatakse veel Rahvusraamatukogus, Tartu ülikooli raamatukogus jt avalikes raamatukogudes.
Закон 4-го марта 1906 года о союзах и обществах с последующими к нему разъяснениями Правительствующего cената и Министерства внутренних дел. С-Петербург 1906.

Kirjandus

Jaan Leetsaar. Ühistegevuse areng ja perioodid Eestis: konspektiivne ülevaade. Tallinn: Eesti Ühistegeline Liit, 1999.
Kas peremeheta varandus? Kes on Tartu viienda matusekassa liikmed. — Postimees 1930, 12. detsember, lk 5.
Valga Eesti matusekassa koosolek. — Postimees 1932, 3. aprill, lk 5.