Fondiloend

10.6.1.4. Sotsiaalkindlustusühistud

Ajalugu

Sotsiaalkindlustuse eelkäijaiks olid enamasti gildide ja tsunftide juures asuvad ühistulised omaabiorganisatsioonid, nagu abistamis-, pensioni-, sulaste-, haigustoetuse, lese-, orvu-, *matuse jne kassad.
30.05.1888 seadustati Venemaal raudteelaste kindlustamine tööõnnetuste vastu. Seaduse alusel oli raudteelastel ja riigiametnikel võimalik asutada pensioni-, säästu- ja abistamiskassasid.
02.06.1903 võeti Venemaal vastu seadus kahjutasu maksmise kohta tööõnnetuse tagajärjel vigasaanutele era-, mäe- ja töötleva tööstuse ettevõtetes. Seadus kohustas ettevõtjaid õnnetusjuhtumite korral töölistele oma kulul arstiabi osutama ning rahalist kompensatsiooni maksma. Enamjaolt kindlustati tööõnnetuste vastu kindlustusühingute kaudu. Kui ettevõtja kindlustusühingus registreeritud ei olnud, oli ta kohustatud tööõnnetuse korral ise töölisele hüvitist maksma.
23.06.1912 vastu võetud „Tööstusliku töö seaduse“ (TTS) kolmas peatükk käsitles
tööliste haiguse vastu kindlustamist ja neljas peatükk õnnetusjuhtumite vastu kindlustamist.
Seaduse põhjal tuli haiguste ja tööõnnetuste vastu kindlustada vabrikute, tehaste, mäekaevanduste, mäetööstusettevõtete, raudtee- ja siseveeteede ning trammiettevõtete töötajad neis ettevõtteis, kus töötas pidevalt vähemalt 20 töölist ning kus kasutati aurukatlaid või mehaaniliselt käitatavaid masinaid. Nende puudumisel pidi töötajate arv olema vähemalt 30. Tööõnnetuste vastu kindlustamine toimus ettevõtte omaniku kulul nende moodustatud
kindlustusseltside kaudu. Sundkindlustusega tegelevad ühisused asutati kaubandus-tööstusministri korraldusega, nende tegevuse üle valvasid kohalikud kindlustusametid ja regionaalsed kindlustusnõukogud. Haiguskindlustuse maksmiseks tuli TTS-i järgi asutada vabrikuvõi ühishaigekassad.
25.07.1917 Vene Ajutise Valitsuse dekreediga muudeti tööstusliku töö seadust ning kohustuslikku haiguskindlustust laiendati käitistele, kus oli vähemalt viis töötajat. Töökaitse-alane järelevalve allus Venemaal kuni 1917. a suveni kaubandus- ja tööstusministeeriumile, seejärel tööministeeriumile.
1912. a vastu võetud TTS jäi muudetud ja täiendatud kujul kehtima ka Eesti Vabariigis. Töökaitsealase järelevalvega tegeles töö- ja hoolekandeministeerium ja selle juures asuv kinnitusnõukogu.
04.08.1923 võttis Riigikogu vastu „Tööliste õnnetusjuhtumite korral kindlustamise
seaduse muutmise seaduse“, millega laiendati kohustuslik õnnetusjuhtumikindlustus vähemalt viie töölisega ettevõtetele.
Sundtööõnnetuskindlustusega tegeles Eesti alal kaks kindlustusseltsi: 1898. a asutati *Riia Vastastikuse Õnnetusjuhtumikindlustuse Selts, mis 1913. a reorganiseeriti *Balti Ringkonna Kindlustusseltsiks. Selle Tallinna osakonna baasil asutati 1921. a Eesti Tööliste Kinnitusühisus.
Ühistegelike ja omavalitsusettevõtete töölised olid kindlustatud 1925. a tegevust alustanud Ühistegeliste ja Omavalitsusasutuste Ettevõtete Tööliste Kinnitusühingus (alates 1936. a-st tööõnnetuste kindlustusühing Ühisoma).
Sundhaiguskindlustust teostati haigekassade kaudu. Esimesed haigekassad Eestis asutati 1914. a, 1938. a tegutses neid 25 (vt ka *koondfond Eestimaa arstideühingud, *Tallinna Ühine Haigekassa).
Riigivolikogu 23.07.1940 pankade ja suurtööstuste natsionaliseerimise deklaratsiooni alusel likvideeriti ülemaalised kindlustusühistud ja natsionaliseeriti nende varad.
Eesti NSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi 12.10.1940 seadlusega kindlustusasutiste natsionaliseerimise kohta natsionaliseeriti ka ülejäänud kindlustuskassad ja muud kindlustusseltsid.
Eesti NSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi 24.11.1940 otsusega kehtestati riiklik
sotsiaalkindlustus.

Seadused

ПСЗ III, nr 5263 (30.05.1888).
Свод законов Российской империй, Т. XI, ч. 2. Издание 1913 года. С.-Петербург [1914].
RT 1918, 1; 1920, 77/78; 1923, 106, 84; 1936, 93, 742; 1940, 77, 745; 1940, 85, 807.
Eesti NSV Teataja 1940, 26, 287; 1940, 27, 308; 1940, 55, 656.
Tööstuslise töö seadus: (töökaitse seadused). Tõlgitud 1913 a. ametliku väljaande järele ja täiendatud ametliku materjaaliga kuni mai kuuni 1926 a.; H. Evart [ja] Joh. Põllupüü. Tallinn: Ühiselu, 1926.

Kirjandus

Salme Ahelik. Arstiabist ja sotsiaalkindlustusest kodanlikus Eestis. Tallinn: Eesti Riiklik
Kirjastus, 1964.
Viljar Peep. Eesti sotsiaalpoliitilise õigusloome arengujooned 1. omariiklusajal. Tallinn:
Argo, 2005.
V. Peep. Eesti 1920. aastate sotsiaalpoliitika ja selle taust. — Kaks algust. Eesti Vabariik —1920. ja 1990. aastad. Tallinn: Umara, 1998, lk 105–120.
Sotsiaalkindlustus Eestis = Assurances sociales en Estonie. Riigi Statistika Keskbüroo väljaanne. Tallinn: Riigi Statistika Keskbüroo, 1937.