Fondiloend

10.6.3. Majandusühistud

Ajalugu

Teisi nimetusi: kaubatarvitajate ühistu (ühisus, ühing), tarbijateühistu, tarbijasühistu.
Tüüpilised kaubaühistud Eestis olid majandus- ja tarvitajateühistud.
Majandusühistu on põllumajanduslik ostu- või kaubandusühistu, mis asutati peamiselt põllumeeste varustamiseks talupidamises vajalike kaupadega. Majandusühisuste kauplused olid enamasti universaalkauplused, kus toidukaupade osatähtsus olenes kaupluse asukohast, paiga rahvaarvust ja rahvastiku koosseisust. Kauplused ostsid eriühistute jaoks kokku põllusaadusi. Rajati ka kohaliku tähtsusega käitisi.
Tarvitajateühistu (ühisus, ühing) on ostuühistu, mille eesmärk oli varustada oma liikmeid vajalike kaupadega ja pakkuda neile soodsaid teenuseid.
Eesti tarvitajateühisused toetusid nn Rochdale’i ühistegevuse korraldamise põhimõtetele. Nimetus pärineb Inglismaa linna Rochdale’i nimest, kus 24.10.1844 asutati Rochdale’i Pioneeride Kooperatiivühing ja pandi alus kaasaegsele ühistegevusele. Rochdale’i põhimõtted olid: liikmete võrdne hääleõigus, sõltumata osamaksu suurusest; ainult kvaliteetse kauba müük ühistu kauplustes; kauba müük kohalike turuhindadega ja ainult sularaha eest; kasumi jaotamine liikmete vahel vastavalt nende ostusummale; poliitiline ja usuline erapooletus.
Inglismaa eeskujul tekkisid tarbijateühistud ka teistes maades. Venemaa esimene tarbijateühistu asutati 18.11.1864 Permi kubermangus. Massilisemalt hakkas Venemaal tarbijateühistuid tekkima 19. saj lõpul ja keisririigi lõpuks oli tarbijate ühistegevusliikumine võrdlemisi laialt levinud. 13.05.1897 kinnitas siseministeerium tarvitajate ühisuse tüüppõhikirja.
Balti kubermangudes asutati esimene tarbijaühistu 1865. a Riias, 1866. a asutasid kohalikud sakslased tarbijaühistud ka Tallinnas, Tartus ja Pärnus, eestlased nende liikmeks ei astunud.
Eesti ühismajandustegevuses domineerisid 1870. a-test kuni sajandi lõpuni *põllumeeste seltsid, kes muu tegevuse hulgas arendasid ka kaubanduslikku tegevust. Põllumeeste seltside kaudu toimusid ka esimesed ühised ostu-müügitehingud. Eriti laialdaselt tegeles nendega Pärnu Põllumeeste Selts. Suuremate põllumajandusseltside juurde tekkisid pidevalt tegutsevad
kaubandusosakonnad. Hiljem muudeti need enamasti iseseisvaiks majandusühistuiks.
Esimesed rahvuslikud tarbijateühistud asutati 1902. a Antslas ja Sindis, 1903. a asutati ühistu Kolga-Jaanis ja Raplas (põhikiri kinnitati 1904. a) jm. Eriti aktiivselt asutati ühistuid 1907.–1912. a. 1913. a tegutses 135 kaubandusühistut, suurem osa neist maal.
I maailmasõja aastail asutati vaid üksikuid ühistuid. Tugevamad ühistud tegutsesid
ka sõja ajal suhteliselt edukalt ja tarvitajate ühistute süsteem jäi püsima. Tegevuses lähtuti 20.03.1917 Venemaa Ajutise Valitsuse poolt vastu võetud „Kooperatiivühistute ja nende liitude seadusest“.
1918. a tegutses Eesti Vabariigi territooriumil 136 kaubandusühistut. Konkurentsis
erakaubandusega osa neist ühines. Tekkis mitu suurt ühistut, nagu Tartu majandusühistu, *Võhma majandusühisus jne.
21.03.1919 võttis Eesti Ajutine Valitsus vastu „Seltside, ühisuste ja nende liitude registreerimise korra“ seaduse. Selle põhjal sai asutatav selts või ühisus tegevusloa ministeeriumilt, mille alla ta oma tegevuse sihilt kuulus. Varem asutatud seltsid ja ühisused pidid ennast ümber registreerima oma ringkonna rahukohtus.
Eesti Vabariigi algusaastail tarbijateühistute asutamine hoogustus, 1923. a tegutses 285 ühistut. Alates 1925. a-st hakkas nende arv vähenema — osa väiksema käibega ühistuid kas lõpetas tegevuse või ühines mõne suuremaga.
26.03.1926 võttis Riigikogu vastu ühistute tööd reguleeriva „Kooperatiivühingute ja
nende liitude seaduse muutmise seaduse“, mis oli ka tarvitajateühisuste tegevuse aluseks.
Majanduskriisi ajal (1929–1934) lõpetas oma tegevuse 82 ühistut. Kriisile järgnenud
majandusliku tõusu aastatel loodi suure tegevuspiirkonnaga suurühistuid.
18.05.1931 võeti vastu „Kooperatiivühingute ja nende liitude seaduse muutmise ja täiendamise seadus“. Selle põhjal pidi iga ühistegelik ettevõte astuma ühe revisjoniliidu liikmeks.
1930. a-te algusest alates tegutsesid kaubandusühistud Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisuse (ETK) ja Eesti Ühistegelise Liidu koostöös valminud normaalpõhikirja sätteid arvestavate põhikirjade alusel. Ühistu liikmeks võis astuda alates 17. eluaastast, ühistu asutamiseks pidid vähemalt 25 liiget olema tasunud osamaksu, juhatus pidi olema vähemalt kolmeliikmeline, tegevuskapital kujunes osamaksu-, tagavara ja erikapitalidest.
Pärast esimeste ühistute loomist tekkis vajadus ühiskaubanduskeskuse järele. Keskust üritati luua juba 1910. a, kuid võimud olid sellele vastu. Esialgu püüti ühinguid koondada nn piirkondlikesse osturingidesse. Esimene neist asutati 1909. a Viljandi Tarvitajateühisuse algatusel. Tartumaal toimetas ühingute ühiseid oste Tartu Eesti Majanduse Ühisus. Sooviti luua ka keskühisus, kuid alles 04.04.1917 kinnitas Ajutine Valitsus Eesti Tarvitajateühisuste Keskliidu põhikirja. 07.05.1917 toimus selle asutamiskoosolek, millest võttis osa 17 tarbijateühistu esindaja.
1919. a võeti Eesti Tarvitajateühisuste Liidu nimetuseks Eesti Tarvitajateühisuste
Keskühisus (ETK). ETK ülesanne oli varustada oma liikmesühinguid kvaliteetse ja soodsa kaubaga. Selleks sõlmiti lepinguid kodu- ja välismaa ettevõtetega ning toodeti oma tehastes tarbijate soovitud kaupa. ETK omandusse kuulusid mitmed ettevõtted: tubakavabrik, keemiatehas Orto, Kopli masinatehas, Põltsamaa ettevõtted, Johansoni paberivabrik jne.
Oma liikmete kaudu hakkas ETK põllupidajailt kokku ostma põllu- ja aiasaadusi nii töötlemiseks kui ka ekspordiks.
ETK põhikirja muudeti kaheksal korral, 08.08.1938 vastuvõetud põhikiri kehtis omariikluse lõpuni. 03.04.1941 toimunud Kooperatsiooni Kongressil nimetati ETK ümber ETKVLiks (Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklik Liit) ja selle struktuur viidi vastavusse ENSV seadustega. ETK varad säilisid. Nõukogude okupatsiooni ajal kaubandusühinguid ei natsionaliseeritud, kuid tarbijate kooperatsiooni üle kehtestati tööliskontroll. 15.01.1941 andis NSVL Rahvakomissaride Nõukogu välja määruse tarbijate kooperatiivide organiseerimise kohta Leedu, Läti ja Eesti NSV-s. Vastavalt sellele tuli töö ümber korraldada NSV Liidus kehtinud tarbijate kooperatiivi põhikirja järgi.
Saksa okupatsiooni ajal alustas 1941. a tegevust Tallinna Majanduskomando. Selle
19.09.1941 otsusega loodi ühistegevuse korraldamiseks ja juhtimiseks Põllumajanduslike Ühistute Keskliit. Selle järelevalve ja juhtimise alla kuulusid ka tarvitajateühistud. 1942. a detsembris allutati kogu Eesti ühistegevus, sh ka Põllumajanduslike Ühistute Keskliit, riigikomissari määrusega Ida-alade Ühistegevuse Liidule, mis asus Riias.
Pärast nõukogude võimu taaskehtestamist 1944. a taastati tarbijate kooperatiivide
maakondlikud liidud. Tegutses 155 tarbijate kooperatiivi. ETKVL-ilt võeti ära mitmed ettevõtted, nt tubakavabrik Ahto, Tallinna paberivabrik jt.
1950. a moodustati endiste maakondade asemele 39 rajooni, kooperatiivide maakondlikud liidud muudeti rajooniliitudeks. 11.11.1952 nimetati rajooniliidud ümber rajooni tarbijate kooperatiivide liitudeks (RTKL). Järgnevatel aastatel paljud rajooniliidud likvideeriti, neile allunud tarbijate kooperatiivid liideti rajooni tarbijate kooperatiiviks. 1968. a kuulus ETKVL-i kaks rajooniliitu 13 kooperatiiviga ja 30 vahetult alluvat kooperatiivi. ETKVL arendas kooperatiivkaubandust ja -tööstust, organiseeris põllumajandussaaduste ja tooraine varumist ja kokkuostu. Suuremad tööstus- ja põllumajandusettevõtted olid keemiakombinaat Orto, tootmiskoondis Kooperaator, Põltsamaa Põllumajanduskombinaat, Pärnu kalakombinaat
jne. Väiksemaid tööstusettevõtteid oli kõikides rajoonides.
Alates 1979. a-st oli tarbijate kooperatiivide töö aluseks NSVL tarbijate kooperatsiooni X kongressil kinnitatud tarbijate kooperatiivide tüüppõhikiri (täiendati 1984. a).
28.05.1988 võttis NSV Liidu Ülemnõukogu vastu seaduse „Kooperatsioonist NSV
Liidus“, mis jõustus 01.07.1988. Seaduse alusel võeti tarbijate kooperatiivides vastu uus põhikiri, lisaks võis luua igasuguseid kooperatiive.
Pärast Eesti taasiseseisvumist 19.12.1991 toimus ETKVL-i erakorraline kongress, kus taastati nimetus ETK ja uue põhikirja aluseks võeti 1938. a vastu võetud põhikiri.
27.08.1992 võeti vastu Eesti Vabariigi ühistuseadus, mille järgi kuuluvad tarbijate ühistud tulundusühistute hulka, 23.04.1992 võeti vastu ETK uus põhikiri.

Seadused

VSKK 1917, nr 72.
RT 1919, 18, 44; 1919, 110/111; 1926, 32, 52; 1926, 37, 72; 1931, 42, 296; 1934, 1, 1; 1938, 42, 396; 1992, 36, 477.

Kirjandus

Tarvitajateühisus. — Eesti entsüklopeedia, VIII. Tartu 1937, vv 36.
Valner Krinal, Kaljo Krimm, Eve Tomson. Ühistegevuse arengust Eestis. Tartu: Tartu
Ülikooli kirjastus, 1996.
Elmar Luht. 90 aastat Eesti ühiskaubandust ja 75 aastat tema keskühistut: Ajalooline tagasivaade. I–III. Tallinn 1992.
Ühistegevus Eestis. Esimene osa: Ühistute areng ja saavutused. Teine osa: Ühistegevuse üldine tähtsus ja korraldus. Toimetaja Artur Ekbaum. Toronto: Toronto Eesti Ühispank, 1959–1963.