Ajalooarhiivi fondiloend

Fondiloendi andmeid ei ole täiendatud pärast 2017. aastat. Siin ei kajastu viimastel aastatel toimunud üleandmised ja arhivaalide kolimised Tartu ja Tallinna vahel. Korrektsete andmete saamiseks kasutage AISi ais.ra.ee

Ajalugu

Poolühiskondlik asutus kinnipidamiskohtade materiaalseks ja moraalseks hooldamiseks.

Teisi nimetusi: vanglakuratoorium (Gefängnis-kuratorium).
19.07.1819 asutati Peterburis Venemaa esimene Vanglate Hooldamise Ühing. Keisri kinnitatud põhikirja alusel asutati seejärel komiteed ka teistes suuremates linnades — Eestimaa Vanglate Hooldamise Komitee Tallinnas 1831. a, Liivimaa Vanglate Hooldamise Komitee Riias 1836. a Vanglate Hooldamise Ühingu ringkirja alusel 18.02.1831 ja Liivi-, Eesti ning Kuramaa kindralkuberneri ettekirjutusega 02.03.1835 „Arestantide ja kinnipidamiskohtade moraalse ja füüsilise seisukorra parandamiseks”.
Kubermangukomitee moodustasid kolm viitsepresidenti (tavaliselt kuberner, kindralkuberner, asekuberner vmt), keda kinnitas ametisse keiser, ja 17 liiget. Kubermangude organisatsioonid asutasid omakorda allasutusi maakondades. 07.12.1842 ringkirjaga asutas Liivimaa Kubermangu Vanglate Hooldamise Komitee vastavad maakonnakomiteed (hiljem osakonnad) Võrus, Tartus, Pärnus ja Saaremaal.
1851. a võeti vastu uus põhikiri. Ühing oli endiselt keisri soosingu all, talle olid ette nähtud rahalised vahendid. Kubermangukomitee moodustasid president, kelle määras ametisse keiser, viitsepresident, nõukogu ja mees- või naiskomiteed pealinnades (Peterburis ja Moskvas), meeskomiteed sadamalinnades, naisosakonnad kubermangulinnades ja meesosakonnad kreisilinnades. Liikmeteks mõlemast soost aadlikud, vaimulikud või kaupmeheseisusest isikud. Kubermangukomitee eesotsas oli tavaliselt kuberner või arhierei, Liivimaal Riia peapiiskop, Kuramaal Miitavi peapiiskop, nõukogu liikmed (direktorid) kubermangu aadli peamees, viitsekuberner, resideeriv maanõunik, kroonupalati esimees, ringkonnakohtu esimees, kubermangu arstivalitsuse inspektor, kubermanguinsener, kubermangulinna linnapea, politseimeister. Lisaks tegutsesid kubermangukomiteede juures eraldi naiskomiteed (Estländisches/Livländisches Damen-Abteilung des Gefängnis-Kuratoriums).
Maakonnakomiteedes oli esimeheks aadli esindaja, direktoriteks aga kohtunik, maakonnaülem (óåçäíûé íà÷àëüíèê), kreisiarst, linnapea, vaimulik.
1855. a läks ühing keisri isikliku hoole alt Siseministeeriumi haldusalasse ja allus kubermanguvalitsusele, 1895. a koos teiste vanglaasutustega Justiitsministeeriumi (kubermanguvalitsuse vanglate osakonna) alla. 16.11.1885 nimetati maakondade komiteed ümber osakondadeks.
1915. a evakueeriti Liivimaa kubermangukomitee Riiast Tartusse, kus tegutses edasi 1917. a lõpuni.

Komitee ülesanded: vastutamine vangide üksteisest eraldatuse eest soo ja kuriteo raskuse järgi; varustatud riiete ja jalatsitega, mis vastavad nende kasvule ja kliimatingimustele; saaksid piisavas koguses värsket toitu; kinnipidamiskohtade sanitaarsete tingimuste ja vangide moraali eest vastutamine, jagades selleks kristlikku õpetust otse vanglas ja organiseerides vangide kasulikku tööd. Rõhutati ühingu heategevuslikke eesmärke ja tegutsemist kristliku moraali alusel. Kapital pidi moodustuma vabatahtlikest annetustest.