Fondiloendi andmeid ei ole täiendatud pärast 2017. aastat. Siin ei kajastu viimastel aastatel toimunud üleandmised ja arhivaalide kolimised Tartu ja Tallinna vahel.
Korrektsete andmete saamiseks kasutage AISi ais.ra.ee
Ajalugu
23.05.1788 asutati Tallinnas Mustpeade vennaskonna vabatahtlik tuletõrjekomando. See oli esimene keiserlikul Venemaal ja üks esimesi Euroopas.
Esimesed vabatahtlikud tuletõrjeühingud (VTÜ) Venemaal asutati Eesti- ja Liivimaa
kubermangus — Tallinnas 1862. a, Tartus 1864. a, Riias ja Jelgavas 1865. a.
1860. a-te teisel poolel hakati vabatahtlikke tuletõrjeseltse rajama ka teistes linnades, nende eeskujul ka kihelkondades ja valdades. 1893. a-ni kinnitas tuletõrjeseltside põhikirju siseminister, 1893. a-st aga kuberner.
23.01.1896 kinnitas siseministeerium linna tuletõrjeühingu tüüppõhikirja, mida täiendati ja muudeti 29.06.1897 ja 29.07.1900.
05.08.1897 kinnitas siseministeerium maa-tuletõrjeühingute tüüppõhikirja, mida täiendati ja muudeti 19.04.1902.
04.03.1906 võeti Venemaal vastu seltside ja liitude ajutised eeskirjad, mis reguleerisid ja sätestasid kuni keisririigi lõpuni kõigi ühiskondlike organisatsioonide loomise ja tegevuse juriidilisi aluseid. Neist pidid oma tegevuses lähtuma ka tuletõrjeseltsid, varem kinnitatud tüüppõhikirjad jäid kehtima.
01.01.1915 seisuga tegutses Eesti alal 148 tuletõrjeühingut. Nende eesmärk oli nii tuld kustutada kui ka tulekahjusid ennetada. Ühingul oli õigus kontrollida tuleohutusreeglite järgimist (1906). Liikmeskond moodustus tegev-, au- ja toetajaliikmetest. Tegevliikmed olid kohustatud osalema tulekustutustöödel. Seltsi tegevust juhtis nõukogu (eestseisus).
Aruanded esitati kubernerile.
I maailmasõja ja Saksa okupatsiooni ajal suure osa tuletõrjeorganisatsioonide tegevus katkes. 6.–7.09.1919 toimunud tuletõrjeorganisatsioonide kongressil asutati keskorgan Eesti Üleriikline Tuletõrje Liit (alates 1936. a-st Eesti Vabatahtlik Tuletõrje Liit).
11.01.1920 kiitis Eesti Üleriiklise Tuletõrje Liidu juhatus heaks tuletõrjeseltside tüüppõhikirja ja see saadeti kõigile tuletõrjeseltsidele. 20.05.1924 vastu võetud tuletõrjeseaduse alusel välja töötatud VTÜ-de uue tüüppõhikirja kinnitas siseminister 03.04.1925.
Uus tüüppõhikiri kinnitati 12.12.1928.
04.05.1936 vastu võetud tuletõrjeseaduse järgi allusid tuletõrjeühingud siseministrile, tegevust kontrollis Politseivalitsus. Eesti Vabatahtliku Tuletõrje Liidu baasil moodustati Tuletõrje Korpus. Nii Tuletõrje Korpuse kui ka sellesse kuuluvate ühingute tegevust hakkasid juhtima politsei määratud ülemad. Kinnitati vabatahtliku tuletõrjeühingu uus tüüppõhikiri ja -kodukord.
Pikapeale tõrjusid Tallinnas ja Tartus 20. saj teisel kümnendil rajatud kutselised tuletõrjekomandod vabatahtliku tuletõrje tagaplaanile, nende abi vajati eriti suurte tulekahjude kustutamisel.
1940–1941 rajati kõikidesse maakonnakeskustesse kutselised tuletõrjekomandod, nende kustutuspiirkonna moodustas kogu maakond. Hooned ja seadmed võeti üle VTÜ-delt.
Vabatahtlik tuletõrje jäi tegutsema endistel alustel, ent riikliku tuletõrje väljaarendamise tõttu hoopis vähemate ülesannetega. Vabatahtlik tuletõrje jätkas tegevust ka II maailmasõja ajal.
24.02.1945 otsustas Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu säilitada vabatahtliku
tuletõrje organisatsiooni sellisena, nagu see oli enne nõukogude korra taaskehtestamist.
Organisatsiooni nimeks sai Eesti NSV Vabatahtlik Tuletõrje Ühing. Selle baasil moodustati Tuletõrje Korpus. 1946. a likvideeriti kaheksas maakonnalinnas kutseline tuletõrjekomando ja nende funktsioonid anti üle kohalikule VTÜ-le. Kutseline tuletõrje jäi ainult Tallinna, Tartusse ja Pärnusse.
Eesti NSV Ministrite Nõukogu 24.02.1949 määruse alusel vabatahtlik tuletõrje reorganiseeriti ja vabatahtlikud tuletõrjeühingud lõpetasid senisel kujul oma tegevuse. Reorganiseerimise käigus likvideeriti nii Eesti NSV Vabatahtlik Tuletõrje Ühing kui ka Tuletõrje Korpus, samuti maakondade ja valdade VTÜ-d. Nende asemele loodi ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides vabatahtlikud tuletõrjesalgad, mille baasil omakorda asutati linnade
ja alevite VTÜ-d. Need pidid töötama kohalike parteiorganite ja nõukogude juhtimisel.
Kolhoosides, sovhoosides ja maa tööstusettevõtetes moodustati juhtkonna käskkirjaga vabatahtliku tuletõrje salgad, mis ei kuulunud rajoonikeskuste VTÜ-de koosseisu. Vabatahtliku tuletõrje vabariiklik organ puudus. 1957. a taasasutati Eesti Vabariiklik Vabatahtlik Tuletõrje Ühing, rajoonides ja linnades taastati vabatahtlikke tuletõrjesalku ja komandosid ühtseks tervikuks liitvad vabatahtlikud tuletõrjeühingud.
Vabatahtliku tuletõrje tegevus hääbus pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. a. Eesti Vabariigi valitsuse 25.05.1992 määrusega nr 159 likvideeriti Eesti Vabariigi Riiklik Tuletõrjeamet ja tema funktsioonid anti üle Eesti Vabariigi Riiklikule Päästeametile.
Traditsiooniline vabatahtlik tuletõrje hõlmab Eestis umbes pooltsada abikomandot ning mitmeid seltse ja seltsinguid. Seltsid ja seltsingud tulekahjude kustutamises ei osale, vaid tegelevad ennetustöö ja ka tuletõrjespordiga.
Seonduv aines
ERA 2001 — Eesti Tuletõrjekorpus, 166 s, 1937–1940 (1944).
ERA 2818 — Koondfond Eesti Vabatahtliku Tuletõrje Liit, 2177 s, (1903), 1918–1944 (1952).
ERA R-709 — Eesti NSV Vabatahtliku Tuletõrje Liit, 46 s, (1937), 1940–1941.
Seadused
RT 1924, 72/73, 33; 1925, 65/66; RT 1929, 3, 27; 1936, 39, 304; 1936, 98, 779.
Eesti NSV Ministrite Nõukogu 24.02.1949 määrus.
EAA 4095-1-3. Olustvere Tääksi Vabatahtlikute Tuletõrjujate Seltsi põhikiri. Viljandi, 1921.
Kirjandus
Jaan Vaarmann. Rinnutsi leekidega. 200 aastat vabatahtlikku tuletõrjet Eestis. Tallinn:
Valgus, 1988.