Fondiloend

Fondiloendi andmeid ei ole täiendatud pärast 2017. aastat. Siin ei kajastu viimastel aastatel toimunud üleandmised ja arhivaalide kolimised Tartu ja Tallinna vahel. Korrektsete andmete saamiseks kasutage AISi ais.ra.ee

9.4.1. Kirjastused. Trükikojad. Raamatukauplused

Ajalugu

Eesti esimene trükikoda avati 1631. a Tartus, samal aastal avati Tallinnas gümnaasium, mille juurde plaaniti asutada ka trükikoda. 14.09.1633 sõlmiti leping Stockholmi trükkali Christoph Reusneriga, kes tõi oma trükikoja 1634. a kevadel Tallinnasse. Põhjasõja alguseks oli oma trükikoda ka Narvas. Eesti ala Vene impeeriumiga ühendamise ajaks tegutses vaid Tallinna trükikoda, teiste tegevus oli katkenud.
1766. a rajati Põltsamaa lähedale Kuningamäele Venemaa esimene eratrükikoda, mis viidi 1789. a üle Tartusse ja jätkas seal tegutsemist.
Senati 15.01.1783 ukaasiga lubati linnades trükikodasid asutada samadel alustel muude manufaktuurettevõtetega. Ukaasi alusel asutati Tallinnasse uus trükikoda, mille tegevusest on teateid 1786. a-st. Trükikoja asutasid Martin Christoph Iversen ja Johann Sigismund Fehmer. Senati 16.09.1796 ukaasiga eratrükikodade tegevus keelati ning Iverseni ja Fehmeri trükikoda suleti.
09.02.1802 ukaasiga lubati uuesti eratrükikodasid asutada. Asutamisloa andis linna
politseivalitsus. Tegelikult aga andis loa kuberner, kes nõudis eelnevalt politseivalitsuselt andmeid isiku ustavuse kohta ja päris linna raelt arvamust trükikoja vajalikkuse kohta. 1802. a sai Tallinnas trükikoja avamiseks loa Johann Hermann Heinrich Gressel. 1809. a asutati Marquardti trükikoda Pärnus ja 1814. a Schünmanni trükikoda Tartus (vt *K. Mathieseni trükikoda Tartus). 19. saj esimesel poolel levisid trükitehnikatena vasetrükk ja litograafia e kivitrükk. 22.04.1828 võeti vastu tsensuurimäärustik, mis muuhulgas reguleeris ka trükikodade ja litograafiatöökodade asutamist. Trükiasutuse avamise vajalikkust kaalus kõigepealt
siseministeerium, avamisloa andis haridusministeerium. 1837. a asutati Tartus *Heinrich Laakmanni trükikoda.
Eesti esimese litograafiatöökoja avas 1818. a Tallinnas kunstnik Carl Walther, 1832. a asutas Georg Friedrich Schlater Tartus kivitrükikoja. Sajandi teisel poolel avasid paljud trükikojad oma litograafiaosakonnad. 1865. a asutas Tartu litograafi Carl Anton Schulzi õpilane Ferdinand Alexander Thomas Kajander Valgas litograafiatöökoja, millele 1880. a lisandus ka trükikoda (vt *Ferdinand Kajanderi raamatu- ja kivitrükikoda Valgas). Litograafiatöökoda asutati ka *Heinrich Laakmanni trükikoja juurde (osteti Louis Höflingeri kivitrükikoda).
06.04.1865 tsensuurimäärus reglementeeris peale trükiste tsenseerimise ka trükikodade asutamist ja tegevust, ajalehtede-ajakirjade väljaandmist ning raamatukaubandust. Trükiasjandus allutati siseministeeriumi juurde loodud trükiasjade peavalitsusele. Trükikoja või litograafiatöökoja avamiseks oli vaja kuberneri luba. Loa pidid hankima ka juba varem tegutsenud trükikojad ja raamatukauplused. Täieliku trükiloa kõrval võis taotleda ka osalist — aktsidents- e väiketrükiste tegemiseks. Trükikodade ja raamatukaubanduse järgi valvas politsei.
19. saj teisel poolel ja 20. saj algul asutati arvukalt uusi trükikodasid. Tartus jätkasid
tegevust H. Laakmanni ja C. G. Mathieseni trükikoda (endine Schünmanni trükikoda),
1858. a avas Tartu kolmanda trükikoja Carl Schulz (pärast mitut omanikuvahetust läks 1875. a Ludwig Heinrich Schnakenburgi omandusse). 1877. a avas trükikoja Adolph Aint, 1878. a Wilhelm Adolf Just (vt *Koondfond Ludvig Roose ja Emma Justi trükikoda). 1877–1909 asutati Tartus 12 uut trükikoda.
Tallinnas jätkas tegevust Lindforsi pärijate trükikoda. 1858. a asutati Eestimaa kubermanguvalitsuse trükikoda, ajavahemikul 1852–1907 asutati Tallinnas 22 trükikoda. Trükikojad asutati ka teistes linnades ja alevites.
Raamatute kirjastamisega tegelesid kuni 19. saj viimase veerandini peamiselt trükikojad või autorid ise. 1847. a asutas kirjastuse Franz Ferdinand Kluge, 1848. a liitis ta sellega vastomandatud Georg Arnold Eggersi raamatukaupluse ja laenuraamatukogu. Tekkis raamatukaubanduse ja kirjastuse ettevõte Kluge & Ströhm (vt *Kirjastus ja raamatukauplus Kluge & Ströhm).
19. saj viimasel veerandil hakkas kirjastamine trükkimisest järk-järgult eemalduma.
Trükikodade kui kirjastajate tähtsus vähenes, nende asemele astusid kirjastajad-raamatukaupmehed ja ajaleheväljaandjad. Tallinna esimene raamatukaupmees-kirjastaja oli Aleksander Eduard Brandt (1879), Tartu tähtsamad kirjastajad-raamatukaupmehed 19. saj teisel poolel olid M. Vares ja W. Just, sajandi lõpukümnendil alustasid tegevust M. Hermann ja Karl Eduard Sööt. Raamatukirjastamine levis linnadest ka väikelinnadesse ja alevitesse.
Trükikoda muutus järk-järgult kirjastaja tellimuse täitjaks.
20. saj alguseks oli kirjastamine kujunenud iseseisvaks ärialaks, suurema tegevuskapitali saamiseks hakkasid kirjastused ühinema. Firmanimedes hakkas isikunimesid asendama mõni abstraktne nimetus — nt *kirjastus Mõte (asutaja Juhan Lilienbach), kirjastus Töö (asutatud 1906. a) jne.
Veelgi suurema tegevuskapitali saamiseks hakati looma kirjastusühinguid. 1908. a asutati Tallinna Eesti Kirjastusühisus, 1909. a kirjastusühisus Töö ja 1910. a kirjastusühisus Maa.
1911. a võttis kirjastusühisus Postimees (*Ajalehe Postimees kirjastus ja trükikoda) Tartus üle Jaan Tõnissoni trükikoja, 1913. a vormistati Tartus ametlikult Noor-Eesti kirjastusühisus, 1914. a asutati *Võru kirjastuse osaühisus Täht. Kirjastusühisuste tegevust pidurdas I maailmasõda.
Eesti Vabariigi algusaastatel koordineerisid trükiasjandust 18.11.1918 vastu võetud
„Trükiasjade ajutised määrused“.
08.03.1923 võttis Riigikogu vastu trükiseaduse. Ajakirjade-ajalehtede väljaandmine ja trükikodade asutamine läks siseministeeriumi kontrolli alla. Igast ilmunud trükisest tuli 24 tunni jooksul saata kohalikule politseiülemale kaheksa tasuta eksemplari.
1923. a oli Eestis registreeritud 50 trükikoda. Kirjastustegevuses andsid tooni aktsiaseltsid ja osaühingud. Suuremad kirjastajad olid kirjastusühisus Loodus, osaühing Noor-Eesti Kirjastus ja Eesti Kirjanduse Selts.
1920. a asutati kirjastamise koordineerimiseks Kirjastajate ja Raamatukauplejate Ühing ja 1937. a Kirjastajate Liit.
19.04.1938 kehtestati uus trükiseadus.
Pärast Eesti okupeerimist korraldati kirjastustegevus ümber. 02.09.1940 andis Eesti
NSV Ülemnõukogu Presiidium välja seadluse, mille kohaselt asutati Eesti NSV Riiklik Kirjastuskeskus, mis allus Eesti NSV hariduse rahvakomissariaadile. 04.09.1940 otsusega natsionaliseeriti kõik Eestis seni tegutsenud kirjastused ja raamatukauplused ning anti üle riiklikule kirjastuskeskusele. 06.03.1941 kinnitas Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ENSV Riikliku Kirjastuskeskuse põhimääruse. Trükitööstuse koordineerimiseks loodi polügraafiatööstuse peavalitsus. Suuremad trükikojad natsionaliseeriti Riigivolikogu
pankade ja suurtööstuste natsionaliseerimise deklaratsiooni (23.07.1940) alusel. Osa neist suleti või liideti teistega.
Saksa okupatsiooni ajal juhtis kirjastustegevust Eesti Omavalitsuse haridusdirektor,
hiljem Eesti Omavalitsuse rahvahariduse peavalitsuse kirjastusamet. II maailmasõja ajal suur osa trükikodadest hävis (sh moodsaima sisustusega Riigi Trükikoda Tallinnas). Säilis 36% trükitööstuse sõjaeelsest võimsusest.
Pärast nõukogude korra taaskehtestamist koordineeris kirjastamist Eesti NSV Riiklik
Kirjastuskeskus, trükkimist polügraafiatööstuse peavalitsus ja raamatukaubandust raamatukaubanduse valitsus. 1949. a moodustati Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv polügraafiatööstuse, kirjastuste ja raamatukaubanduse valitsus.
01.12.1949 ühendati riiklikule kirjastuskeskusele allunud viis kirjastust üheks Eesti Riiklikuks Kirjastuseks (1965. a-st Eesti Raamat). 1949. a asutati Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus (1965. a-st Perioodika). 1959. a loodi kirjastus Kunst, 1965. a kirjastus Valgus (eraldus Eesti Raamatust). Väljaantavat kirjandust tsenseeris trükiste riikliku saladuste kaitse peavalitsus (Glavlit).
1963. a viidi kirjastused, polügraafiatööstus ja raamatukaubandus kultuuriministeeriumi alluvusest ENSV MN riikliku kirjastuskomitee alluvusse (1973. a-st ENSV Ministrite Nõukogu Riiklik Kirjastuste, Polügraafia ja Raamatukaubanduse Komitee). 1973. a moodustati Eesti polügraafiatööstuse peavalitsusest tootmiskoondis Eesti Trükitööstus, kuhu kuulus 18 trükikoda. 1970.–80. a-tel ehitati uued trükikojad Haapsallu, Võrru ja Viljandisse,
rekonstrueeriti Paide, Kohtla-Järve ja Pärnu trükikoda. 1985.–1986. a avati Tallinnas uus ofsett-trükikoda, likvideeriti trükikoda Kommunist.
1980. a-te lõpul algas trükikodade iseseisvumine — 1990. a reorganiseeriti Hans Heidemanni nim trükikoda iseseisvaks riiklikuks ettevõtteks Tartu Trükikoda. 1992. a võttis selle varad rendile ettevõtte töötajate initsiatiivil ja osavõtul loodud osaühing Greif.
1988. a kaotati riiklik kirjastuskomitee ja kirjastustegevust hakkas juhtima ENSV
Riiklik Kultuurikomitee. Kirjastustegevuse vahetuks korraldamiseks moodustati 12.10.1988 riiklik tootmiskoondis Litera, kuhu kuulusid kirjastused Eesti Raamat, Valgus ja Perioodika, tootmiskoondis Eesti Trükitööstus 16 trükikojaga ja vabariiklik raamatukaubastu.
1989. a tootmiskoondis Litera likvideeriti, kirjastused iseseisvusid, algas erastamine.
1990. a kaotati lõplikult tsensuur.
Pärast Eesti iseseisvumist 1991. a lagunesid senised suured riiklikud kirjastused osadeks ja erastati; asutati uusi kirjastusi. 1991. a asutati Eesti Kirjastuste Liit (2007. a kuulus sinna 33 liiget-kirjastust), Autorite Ühing ja Eesti Raamatukaubastajate Liit. 1992. a võeti vastu autoriõiguse seadus, 1994. a ühines Eesti autoriõiguse Berni konventsiooniga.

Seonduv aines

EAA 52 — *Tallinna üksiktsensor, 695 s, 1828–1917.
EAA 321 — *Tartu üksiktsensor, 563 s, 1826–1917.

Seadused

ПСЗ І, nr 15 634 (15.01.1783), nr 17 508 (16.09.1796), nr 20 139 (09.02.1802), ПСЗ ІІ, nr 1979 (22.04.1828), nr 41 988 (06.04.1865).
RT 1918, 1; 1923, 43, 44; 1938, 42, 394; 1940, 77, 745; 1940, 81, 771.
Eesti NSV Teataja 1940, 2, 17; 1941, 28, 367.

Kirjandus

Eesti Raamat 1525–1975: ajalooline ülevaade. Koostanud Voldemar Miller. Tallinn: Valgus, 1978.