Fondiloend

10.2. Kutseühingud

Ajalugu

Samal kutsealal tegutsevate isikute ühendused oma ühishuvide kaitseks ja arendamiseks
ning vastava ala küsimuste üle otsustamiseks.
Varaseimad käsitööliste kutseühingud olid ühe või mitme lähedase käsitööala meistreid
ühendavad tsunftid (vt *Gildid ja tsunftid).
1860. a-tel hakati tsunftiväliste kutseorganisatsioonidena asutama käsitööliste vastastikuse abistamise seltse. Nende organisatsioonide põhieesmärk oli oma liikmeid kultuuriliselt harida ja vajadusel majanduslikult abistada. 1860. a asutasid Tartu saksa käsitöölised *Käsitööliste Abistamise Seltsi. 1891. a asutati *Tartu Eesti Käsitööliste Selts, 1897. a *Viljandi Käsitööliste Vastastikuse Abistamise Selts, 1898. a Tallinna Käsitööliste Selts ja 1901. a *Võru Eesti Käsitööliste Abiandmise Selts.
1905. a revolutsioonilised sündmused panid aluse töö- ja palgatingimuste parandamise
eest võitlevate töölisametiühingute tekkele. 1905. a veebruaris asutati Moskva raudteelaste ametiühing, millel oli osakond ka Tallinnas. Esimesed ühingud olid poollegaalsed. Kuigi kutsealast organiseerumist ära ei keelatud, ei antud selleks ka ametlikku luba. Rätsepad ja trükitöölised asutasid esimesed ametiühingud Eesti alal. Trükitöölised koondusid Balti Trükitööliste Ühingu piirkondlikesse osakondadesse. Tallinna osakonna asutamise kuupäevaks peetakse 02.07.1905 (vt *Balti Trükitööliste Ühingu Tallinna osakond). Sama aasta suvel alustas tööd ühingu Tartu osakond. Oma ühingu moodustasid ka Tallinna rätsepad ja maalrid.
Ametiühingute asutamise põhimõttelise aluse andis 17.10.1905 manifest, millega lubati
peale südametunnistuse, sõna- ja koosolekuvabaduse ka ühinguvabadust. Pärast manifesti avaldamist asutati Tartu Rätsepatööliste Ametiühing. Aasta lõpus kehtestatud sõjaseisukord katkestas ametiühingulise organiseerumise ligemale pooleks aastaks.
04.03.1906 anti välja ajutine seadus seltside ja ühingute kohta, millega legaliseeriti kutseühingute asutamine. Seaduse järgi lubati asutada ainult tööstus- ja kaubandusettevõtete tööliste ning teenistujate ühinguid, aga mitte maatööliste, raudtee ega sidetöötajate omi. Keelatud oli ka erinevaid kutseliite ja nende keskorganeid moodustada. Ühing sai tegevusloa alles pärast põhikirja kinnitamist kubermanguvalitsuse seltsiasjade komitees. Esimesed seaduse alusel moodustatud ühingud olid Tallinna Mees- ja Naisrätsepate Ametiühing ning *Tallinna Metallitööliste Ametiühing. Kokku anti Tallinnas tegevusluba 11 ametiühingule.
Tartus said esimesena tegutsemisloa rätsepad (05.06.1907). Teised Tartu ühingud ei jõudnud oma moodustamist vormistada enne siseministri 10.05.1907 ringkirja, kus juhiti tähelepanu paljude ühingute sattumisele sotsiaaldemokraatide mõju alla ja lubati neid registreerida ainult siis, kui loodaval ühingul puuduvad sidemed sotsiaaldemokraatliku parteiga. Nõudest kõrvale kalduvad organisatsioonid suleti. Määruse põhjal suleti Tallinnas 1910. a üheksa ühingut.
Tartu ühingud olid väikesearvulise liikmeskonnaga. 1912. a oli Tartus koos 1911. a
juunis tööd alustanud *Graafikaala Tööliste Kutseühingu Tartu osakonnaga üheksa ametiühingut.
Üksikud ametiühingud tegutsesid ka teistes linnades. Tegevust jätkasid ka käsitööliste
vastastikuse abistamise seltsid.
Kutseühingute tekkele andis uue hoo 1917. a veebruarirevolutsioon. Taastati vanu ühinguid ja asutati uusi. Moodustati keskbürood e keskkogud, mis enne olid seadusega keelatud. 29.04.1917 moodustati Tallinna Ametiühingute Keskbüroo, mis sama aasta novembris reorganiseeriti Eestimaa Ametiühingute Keskbürooks. Võimaluse organiseeruda said ka nende kutsealade töötajad, kellel seda õigust varem ei olnud, sh riigi- ja omavalitsuste teenistujad.
1917. a hakkasid oma organisatsioone moodustama ka kesk- ja väiketöösturid. 1917. a
asutati Eestimaa Vabrikantide Ühisus (hiljem Eesti Vabrikantide Ühisus), mille eesmärk
oli ühendada suurtööstuslikud tööandjad, edendamaks ja kaitsmaks Eesti tööstust. Tartus
moodustati samal aastal Tartu Eesti Käsitöö Meistrite ja Ettevõtjate Keskkomitee (hilisem
Tartu Töösturite Keskühing), mille eesmärk oli ühendada suurtööstuslikud tööandjad,
et edendada ja kaitsta Eesti tööstust. Tartus moodustati samal aastal Tartu Eesti Käsitöö
Meistrite ja Ettevõtjate Keskkomitee (hilisem Tartu Töösturite Keskühing), mille eesmärk
oli koondada Tartu linnas ja ümbruskonnas tegutsevad käsitöömeistrid ja tööstusettevõtjad ühise keskuse ümber.
Ametiühingute arengu katkestas 1918. a Saksa okupatsioon, vaid üksikud suutsid sel ajal
oma tegevust jätkata. Pärast okupatsiooni lõppu ametiühingute liikumine aktiviseerus —
tegevust jätkasid varem tegutsenud ühingud, asutati uusi. 1919. a loodi ka mitu üleriigilist
katusorganisatsiooni.
Eesti Ajutise Valitsuse 21.03.1919 „Seltside, ühisuste ja nende liitude registreerimise
korra“ põhjal sai asutatav ühing tegevusloa sellelt ministeeriumilt, mille alla ta oma tegevuse
sihilt kuulus. Varem töötanud ühingud ja ühisused pidid ennast ümber registreerima oma
ringkonna rahukohtus. Kuni 1924. a-ni olid paljud ametiühingud kommunistliku liikumise
mõju all ja tegutsesid kommunistliku partei variorganisatsioonina. Pärast 01.12.1924 riigipöördekatset paljud ametiühingud suleti, uute asutamine edenes aeglaselt ja neil oli vähe liikmeid.
26.03.1926 võttis Riigikogu vastu „Ühingute, seltside ja nende liitude registreerimise
seaduse”, mille kohaselt tuli kõik ühingud, seltsid ja nende liidud registreerida siseministeeriumis.
1927. a elavnes uute ametiühingute asutamine. 17.–18.04.1927 toimus Tallinnas Eestimaa
Töölisühingute Keskliidu asutamiskonverents. Sama aasta oktoobris asutasid vasakpoolsed ametiühingud Tallinna Ametiühisuste Kesknõukogu, mis reorganiseeriti 1929. a Ametiühingute Kesknõukoguks, kuid 26.04.1930 suleti. 22.07.1931 asutasid vasakpoolsed ametiühingud uue keskuse — Tallinna ja Harjumaa Ametiühingute Kesknõukogu. Ametiühingute liikmeskond suurenes eriti kiiresti 1934.–1939. aastal. 1936. a loodi tööstustööliste esindusena avalik-õiguslikul alusel tegutsev Tööliskoda.
19.04.1938 kehtestati „Töövõtjate ja nende liitude seadus“. Ametiühingu asemel hakati
kõigi vabriku- ja kodutöölisi ning kaubandus- ja toitlusettevõtete töötajaid ühendatavate
organisatsioonide kohta kasutama terminit „kutseühing“. Kutseühinguteks ei loetud ühinguid, mille liikmed olid ainult riigi- või omavalitsusasutuste ametnikud või teenistujad.
Seadus lubas ühel kutsealal moodustada ainult ühe kohaliku või üleriigilise ühingu, paralleelorganisatsioonid lubatud ei olnud. Keelati poliitilisi eesmärke taotlev, riigi kaitsevõimet ja välispoliitilisi suhteid halvav tegevus.
1939. a lõpuks oli registreeritud 143 tööstus-, kaubandus-, toitlustus- ja kodutööliste
ühingut. Nõukogude okupatsiooni ajal reorganiseeriti ametiühingud tootmisharude järgi ja nad muudeti kogu töötajaskonda hõlmavateks organisatsioonideks.

Seonduv aines

Ameti-, kutse- ja töölisühingute fondid Riigiarhiivis

Seadused

RT 1919, 18, 44; 1926, 37, 73; 1936, 40, 310; 1938, 42, 398.

Kirjandus

Lembit Kiik. Eesti Vabariigi ametiühingud: ajalooline ülevaade 1918–1940. [Tallinn: Eesti
Ametiühingute Keskliit], 1995.
L. Kiik. Ametiühingud võõra võimu all 1940–1990. [Tallinn: Eesti Ametiühingute Keskliit],
2000.
Tartu Töösturite Keskühisus 1917–1937: koguteos. Toimetanud A. Feldmann jt. Tartu: Tartu
Töösturite Keskühing, 1937