Fondiloend

1.13.1.2. Üldhoolekandekollegium

Kollegium Allgemeiner Fürsorge

Приказ общественного призрения

Ajalugu

Kubermanguasutused, mis tegelesid hoolekande, meditsiini ja haridusküsimustega.

Teisi nimetusi: Üldise järelevalve prikaasid, üldise hüveolu kolleegium.
Rajati Eestimaa ja Liivimaa kubermangus asehalduskorra sisseseadmisega 1783. a.
Pärast asehalduskorra kaotamist 1797. a jätkasid üldhoolekandekollegiumid oma tegevust.
Üldhoolekandekollegiumi esimeheks oli kuberner ja liikmeteks kubermangu seisuslike kohtute esindajad (2 ülemmaakohtust, 2 kubermangumagistraadist, 2 ülemkorrakohtust), kolleegiumi istungile võis kutsuda ka aadlimarssali ja kubermangulinna linnapea. Istung toimus ühe korra aastas. Allus otse keisrile ja valitsevale Senatile, oli võrdsustatud kubermanguvalitsuse ja kubermangu kõrgemate kohtutega. Rahalistes küsimustes andis aru Kroonupalatile, hiljem kubermangu kontrollpalatile.
Vastavalt Senati ukaasile 26.02.1797 muudeti Liivi- ja Eestimaal üldhoolekandekollegiumite koosseisu ja esimeheks nimetati tsiviilkuberner, tema kõrval Liivimaa maamarssal või Eestimaa rüütelkonna peamees. Kolleegiumil oli sekretär ühine kuberneriga. Hiljem lisandusid kubermangu arstivalitsuse inspektor ja linnade esindajad ning asutati omaette kantselei.
1811. a läksid üldhoolekandekollegiumid Politseiministeeriumi majandusasjade departemangu alluvusse ja alates 1819. a-st, kui Politseiministeerium ühendati Siseministeeriumiga, viimase alluvusse. Semstvo-korralduse sisseseadmisega (a-st 1864) kaotati järkjärgult Venemaal üldhoolekandekollegiumid, need jätkasid tegevust kubermangudes, kus semstvoid ei rajatud, seega ka Eesti- ja Liivimaal.
1917. a võttis Eestimaa Üldhoolekandekollegiumi funktsioonid üle Eesti Kubermangu Ajutine Maanõukogu.
1775. a kubermanguseaduse järgi oli igas kubermangus üldhoolekandekollegiumile ette nähtud algkapitaliks 15000 rbl, hiljem said tegevustoetust riigilõivudest (mängukaardimaks, kindel protsent tollidest laekuvatest summadest, trahvirahad jne). Seadus andis loa tulude suurendamise eesmärgil võtta vastu ka annetusi ja raha kinnisvara tagatisel välja laenata 5%-lise intressiga (500–1000 rbl korraga). Nii kujunesidki üldhoolekandekollegiumid krediidiasutusteks, mida kohalik aadel võrdlemisi agaralt kasutas. Eesti- ja Liivimaa üldhoolekandekollegiumid nõudsid laenude tagasimaksmist 6%-ga. Kasu saadi ka majandustuludest (kolleegiumi rajatud apteekidest, parandusmajade tööjõudu kasutavatest manufaktuuridest, leitud peremeheta vara müügist jms).
Üldhoolekandekollegiumid juhtisid linnades riikliku koolivõrgu rajamist: 1785. a linnaseadus nõudis, et koole ei tohi asutada üldhoolekandekollegiumi teadmata, 1786. a ülevenemaaline rahvakoolide määrustik nägi ette kubermangulinnades 4-klassilise ülemrahvakooli ja maakonnalinnades 2-klassilise alamrahvakooli. Kõrgem järelevalve koolitöö üle kuulus asehaldurile e kindralkubernerile, kellele alluv kuberner oli kõigi rahvakoolide kuraator ja üldhoolekandekollegiumite esimees.
Haridusministeeriumi asutamisega 1802. a viidi kooliasjandus ministeeriumi juhtimise alla, kuigi 19. saj algul toetasid üldhoolekandekollegiumid koole siiski rahaliselt edasi (05.11.1804 koolide põhikiri). Eestimaa Üldhoolekandekollegium vabastati sellest kohustusest 1805. a. Rahakasutust suunasid koolidedirektorid.

Üldhoolekandekollegiumi ülesanded olid: rahvakoolide (1802. a-ni), hospidalide, haiglate, vaestemajade, hullumajade, lastekodude, töö- ja parandusmajade asutamine, hoolekanne ja järelevalve.

Üldhoolekandekollegiumi allasutused: Liivimaa Üldhoolekandekollegium rajas kroonukooli (lütseumi) ja kasvatusmaja Riias, 1788. a kooli linnakodanike lastele Põltsamaale, kus õppis 30–40 last ja õppetöö toimus tasuta. Hiljem toetati rahaliselt linnahaiglaid ja linnade sõjaväehaiglad ning vaimuhaigete hooldekodu Alexandershöhel Riia lähedal. Eestimaa Üldhoolekandekollegiumi toetust said linnahaiglad, Aleksandri vaestemaja (Alexander-Armenanstalt), Eestimaa Üldhoolekandekolleegiumi Haigla ehk Tallinna Priihospidal.
Asjaajamiskeeleks oli 1885. a-ni peamiselt saksa ja vene keel.