Fondiloend

10.1. Hoolekanne ja heategevus

Ajalugu

Eesti Vabariigi algusaastateni tugines hoolekanne Eestis ühest küljest Vene riiklikele seadustele ja institutsioonidele, teisest küljest Balti erikorrast tulenevatele kohalikele normidele.
Haiglad täitsid sageli ka hoolekandeasutuse funktsioone, kogukonna tasandil olid omavahel põimunud eestkoste ja hoolekanne.
Hoolekannet reguleerisid üldsätetena kubermangu- ja omavalitsusseadused.
1775. a vastu võetud kubermanguseaduse põhjal tuli kubermanguvalitsuste juurde
asutada üldhoolekande kolleegiumid, mille ülesannete hulka kuulus rahvakoolide (1802.a-ni), haiglate ja hoolekandeasutuste (vaestemajad, vaimuhaiglad, lastekodud, töö- ja parandusmajad jne) asutamine ja järelevalve. Balti kubermangudes asutati üldhoolekande kolleegiumid 1783. a seoses asehalduskorra sisseseadmisega. Kubermanguseadus lubas hoolekandeasutusi asutada ka eraisikutel, ühingutel, linnadel ja küladel.
1866. a võeti vastu „Ühiskondliku hoolekande seadus“, selle põhjal jagati hoolekanne
kolme tasandi vahel: esmatasandi hoolekanne, millega tegelesid linna- ja talurahva kogukonnad, maakonnatasandi hoolekanne, millega tegelesid maakonna- ja kubermangu semstvo omavalitsused (Baltimaades semstvod puudusid) ning kubermangutasandi hoolekanne. Kõik tasandid võisid ülal pidada oma hoolekandeasutusi ning toetada eraisikute ja -ühingute poolt looduid. Balti talurahva hoolekannet käsitles seadus eraldi. Vallakogukond pidi hoolitsema orbude, raukade ja vigaste eest, kellel polnud abistamisvõimelisi sugulasi, ning korraldama nõdrameelsete eestkoste ja ülalpidamise.
Nimetatud tasandeist väljapoole jäi aadli- ja vaimulikust soost isikute hoolekanne.
Seadus sätestas ka hoolekandeasutuste (vaeslastekodud, kasvatusmajad, haiglad, parandamatute haigete asutused, vaimuhaigete majad, vaestemajad, töömajad jne) rajamise
korra. Üksikuid seisuseväliseid hoolekandeasutusi pidasid provintsikassa kulul või mõne rüütelkonna mõisa baasil üleval rüütelkonnad (Seevaldi närvi- ja vaimuhaigla, *Kuuda leprosoorium jne). Hoolekande- ja heategevaid asutusi rajasid ja pidasid üleval ka eraisikud, kogudused ning mitmesugused heategevad seltsid ja ühendused (vt *heategevad ja hoolekandeseltsid, *hädaabikomiteed, *vaeste abistamise seltsid, *varjupaigad).
„Ühiskondliku hoolekande seaduse“ kõrval reguleerisid vaeste eest hoolitsemist ka 1866. a vallaseadus ja 1870. a linnaseadus (Balti kubermangudes hakkas kehtima 1877. a).
19. saj lõpul tunti Eestis juba kõiki kolme ühiskondliku hoolekande vormi: hoolekanne
asutuses e kinnine hoolekanne; abi andmine koju e lahtine hoolekanne; paigutushoolekanne e perehooldus.
04.03.1906 võeti Venemaal vastu „Seltside ja liitude ajutised eeskirjad“, mis reguleerisid kuni keisririigi lõpuni kõigi ühiskondlike organisatsioonide, sh heategevate ja hoolekandeseltside loomist ja tegevuse juriidilisi aluseid.
Ajutise Valitsuse poolt 21.03.1919 vastu võetud „Seltside, ühisuste ja nende liitude registreerimise korra seaduse“ järgi sai asutatav selts tegevusloa sellelt ministeeriumilt, mille alla ta oma tegevuse sihilt kuulus. Varem töötanud seltsid, sh heategevad ja hoolekandeseltsid, pidid ennast ümber registreerima oma ringkonna rahukohtus. Eesti Vabariigi algusaastatel reguleeris hoolekannet Vene riigi ühiskondliku hoolekande seadus. 19.06.1925 võttis Riigikogu vastu hoolekandeseaduse, mille järgi oli abivajajatele võimalik anda 1) esialgset abi, 2) ajutist abi uute teenistusvõimaluste leidmiseni ja 3) pikaajalist laenu kinnisvara kaotanutele. Hoolekannet või abi korraldas see omavalitsus, kelle piirkonnas abivajaja elas.
Hoolekandega tegelesid ka mitmed eraorganisatsioonid (*Eesti Karskusliit, Punane Rist, Naisliit jt), hoolekande- ja heategevad seltsid. Järelevalvet nende tegevuse üle teostas töö ja hoolekandeministeerium; nimetatud organisatsioonid võisid hoolekandeasutusi avada ministeeriumi loal. Hoolekande- ja heategevate seltside tegevust reguleeris 1928. a novembris vastu võetud määrus. Sihtasutuste ülalpidamisel olevate heategevate ja hoolekandeasutuste tööd reguleeris 26.02.1934 Riigikogus vastu võetud „Sihtasutuste seadus“. Samuti kehtis heategevuse ja hoolekandega tegelevatele seltsidele, ühingutele ja sihtasutustele 19.04.1938
välja antud „Ühingute ja nende liitude seadus“. Pärast Nõukogude okupatsiooni kehtestamist 1940. a heategevad ja hoolekandeseltsid likvideeriti.
Eesti Vabariigis reguleerib sotsiaalhoolekannet 08.02.1995 vastu võetud sotsiaalhoolekande seadus. Riiklikul tasandil korraldavad sotsiaalhoolekannet sotsiaalministeerium ja maavalitsused, kohalikul tasandil aga valla- või linnavalitsus. Riikliku sotsiaalhoolekande kõrval eksisteerib ka vabatahtlik hoolekanne.

Seonduv aines

ERA 3306 — Vastastikuse abistamise ja heategevuse seltsid (koondfond), 104 s, (1817) 1917–1940.
Hoolekandeseltside fondid Riigiarhiivis.

Seadused

RT 1925, 120/121, 80; 1928, 96, 576; 1934, 19, 131; 1935, 24, 216; 1938, 42, 396; 1940, 70, 684.
Eesti NSV Teataja 1940, 25, 276.
RTI 1995, 21, 323.

Kirjandus

Viljar Peep. Eesti sotsiaalpoliitilise õigusloome arengujooned 1. omariiklusaastal. Tallinn:
Argo, 2005.