Ajalooarhiivi fondiloend

Fondiloendi andmeid ei ole täiendatud pärast 2017. aastat. Siin ei kajastu viimastel aastatel toimunud üleandmised ja arhivaalide kolimised Tartu ja Tallinna vahel. Korrektsete andmete saamiseks kasutage AISi ais.ra.ee

Ajalugu

Protestantlik usuühing, millele pani 1727. a Saksamaal Herrnhutis aluse krahv Nicolaus Ludwig von Zinzendorf.
Teisi nimetusi: vennastekogu.
Vennastekogudus on iseseisev, piibli õpetusel põhinev, luterliku kiriku sees tegutsev pietistlik ilmikliikumine, millel puudub omaette vaimulikkond. Vennastekoguduse peamiseks eesmärgiks on luterliku põhikiriku abistamine hingehoiu ja diakoonia alal ning evangeelses töös.
Baltimail alustas esimene vennastekogudus tegevust 1729. a Volmaris (Valmieras). Nende tegevuse põhifunktsioonideks oli palvetundide pidamine, vaimuliku kirjanduse väljaandmine ja levitamine, misjonitöö, vastastikune majanduslik ja moraalne abi. Esialgu leidis hernhuutlaste tegevus suure toetuse luteri kiriku pastorite poolt. Suurem osa vennastekogudustest tegutses iseseisvate kogudustena luterlike koguduste kõrval (vt *EELK kogudus), nende liikmed kuulusid samaaegselt luterlikku kogudusse.
Eesti ala vennastekogudused jagunesid piirkondadesse, millest igaüks allus diakonile ehk hooldajale. Viimased olid omakorda aruandekohustuslikud kogu Liivimaa Eesti ala ja Eestimaa vennastekoguduste üldjuhi – presbüteri ees. Liikmeskond jagunes "ootajaiks" e liikmekandidaatideks, täieõiguslikeks liikmeteks ja eestseisjateks e vanemaiks, kes juhtisid vennastekoguduse tegevust.
Suurem ärkamine e vennastekoguduste liikumise levik nii Lõuna- kui Põhja-Eestis toimus aastail 1738—1742. Mitmel pool langes see kokku talurahvarahutustega. Vendade õiguslik vahekord kirikuga polnud kindlaks määratud, tekkisid lahkhelid pastoritega. Keisrinna Jelizaveta (Elisabethi) korraldusega 16.04.1743 keelati Venemaal vennastekoguduste tegevus. Vaatamata keelule nende tegevus jätkus, eriti neis kihelkondades, kus olid vennastekoguduse tegevusele sõbralikud õpetajad ja aadlikud.
11.04.1764 andis Katariina II usu- ja kirikuvabaduse välismaalastest vennastekoguduste liikmetele. 1767. a lubati hernhuutlastel palvetunde pidada. Aleksander I manifest 27.10.1817 lubas hernhuutlastel palvemaju rajada ja neis oma teenistusi pidada. Liikumine allutati siseministeeriumi kontrollile ja see toimus luteri kiriku raames.
28.12.1832 vastuvõetud Venemaa evangeelse luterliku kiriku seadus ja aastatel 1834—1840 väljaantud mitmed hernhuutlaste vastu suunatud määrused piirasid vennastekoguduste tegevust — keelati vendade kinnised koosolekud ja palvetunnid eramajades, palvetunde võisid pidada vaid luterlike pastorite määratud ja konsistooriumi loaga tegutsevad vennastekoguduse eeslugejad, uusi kogudusi võis asutada vaid luterliku kiriku konsistooriumi loal jne. Uute määruste mõju oli eriti tugev Liivimaal, kus hernhuutlaste tegevus peaaegu maha suruti.
1832. a olid Eesti- ja Liivimaal tegutsenud vennastekogudused organiseeritud 12-sse vennastekoguduse ringkonda.
20. saj algul Liivimaa mandriosas vennastekogudusi peaaegu ei tegutsenud, Eestimaal ja Saaremaal oli nende tegevus veel üsna aktiivne. Esimese maailmasõja aastatel rida vennaste palvemaju suleti. Pärast 1917. a Venemaa veebruarirevolutsiooni alustasid nad uuesti tegevust.
1919. a, Eesti iseseisvumise järel, lasksid iseseisvat kogudust soovivad vennad end registreerida Iseseisva Ennastvalitseva Evangeeliumi Vennaste Kogudusena. Ülemaaliseks vanemaks valiti 1920. a Piirsalu köster Jüri Leidtorff.
1940. aastate lõpuks oli nõukogude võim likvideerinud vennastekoguduse struktuuri ja seega ka nende avaliku õigusliku eksisteerimise. Vennastekogudus jätkas eksisteerimist luterliku kiriku raamides.
1989. a taastati vennastekoguduse evangeelne tegevus endise põhikirja alusel ning taastati sidemed vennastekoguduse keskusega Herrnhutis.
2000. a kuulus vennastekogudusse u 150 inimest. Vähemalt kord aastas kutsutakse kokku vennastekoguduse sinod, kus valitakse ka eestseisus. Sinoditevahelisel ajal juhib üle Eesti paiknevatest osakondadest koosneva koguduse tööd peavanem.
Alates 1992. a on Eesti Evangeelne Vennastekogudus Euroopa Provintsi Sinodi liige ja kuulub selle kaudu Ülemaailmse Vennaste Uniteedi liikmeskonda.