Fondiloend

Fondiloendi andmeid ei ole täiendatud pärast 2017. aastat. Siin ei kajastu viimastel aastatel toimunud üleandmised ja arhivaalide kolimised Tartu ja Tallinna vahel. Korrektsete andmete saamiseks kasutage AISi ais.ra.ee

8.4. Vanausulised

Ajalugu

Vanausulised — vene õigeusklikud, kes pooldavad vana usku või vana riitust ega tunnista patriarh Nikoni 1653—1656 läbiviidud kirikureformiga riituses ja liturgilistes tekstides tehtud muutusi.
Teisi nimetusi: staroveeretsid, raskolnikud.
Patriarh Nikoni reformid ratifitseeriti Moskva Suurel kirikukogul 1666.—1667. a. Uuendusi mitte omaks võtnud kirikuliikmed pandi kirikuvande alla ja kuulutati 07.04.1685 tsaari ukaasiga lindpriideks. Vanausulised olid sunnitud põgenema vene impeeriumi äärealadele ja piiri taha, sealhulgas Baltimaadele.
Vanausulised jagunesid paplasteks (koguduse eesotsas on pühitsetud vaimulik) ja papituteks (kogudused on autonoomsed, preestri valib kogudus üle 40-aastaste meeste seast). Papitud jagunesid mitmesse rühma. Eestis on neist esindatud fedossejevlased (Feodossi Vassiljevi nime järgi) ja pomoorid (Pomorje piirkonna järgi Venemaal). XVIII saj. alguses oli Räpinas fedossejevlaste klooster, mis hävitati 1719.
Väike-Kolkja vanausuliste (fedossejevlaste) kogudus asutati 1710. a.
XVIII saj. keskel ja teisel poolel ehitati Peipsi ääres mitmeid vanausuliste palvekodasid (Kükitas, Varnjas, Kallastel, Kasepääl, Mustvees).
Vanausuliste kogukondi Venemaal ametlikult ei registreeritud, nad olid politseimeistrite, adrakohtunike ja vallavalitsuse juhatuse järelevalve all (1821—1888).
Tsaar Nikolai I (1825—1855) valitsemisajal alustati vanausuliste vastu suunatud repressioone: sakramentide (ristimine, abielu, patukahetsus) keelustamine, palvekodade sulgemine, vara konfiskeerimine jne. 1840. aastail suleti kõik Eesti territooriumil asuvad vanausuliste palvekojad. Peipsi ääres säilis vaid üks palvemaja Kasepää külas. Vastukaaluks vanausuliste tegevusele ja nende hulgas misjonitöö tegemiseks hakati 1860. aastatel looma *õigeusu vennastuid.
Pärast Nikolai I surma vanausuliste vastane tegevus nõrgenes: vanausuliste abielud tunnistati seaduslikeks, kehtestati vanausuliste abielude ja sündide ilmaliku registreerimise kord jne. 17.04.1905 ukaas kehtestas usuvabaduse.
Eesti Vabariigis olid vanausulistel samad õigused teiste usuühingutega. Regulaarselt toimusid vanausuliste kongressid. Kongressi valitava juhatuse, Eesti Vanausuliste Kesknõukogu pädevuses olid korraldus-, majandus- ja trükiväljaannete probleemid, religiooniküsimusi arutas Vaimulik Komisjon. 1930.—1940. aastatel oli Eesti vanausuliste vaimseks keskuseks Riias asuv Grebenštšikovi skeet (vanausuliste kloostrilaadne erakla).
12.11.1925 võeti Riigikogus vastu "Usuühingute ja nende liitude seadus", mille kohaselt olid kõik usuühingud ja nende liidud riigi ees võrdsed. 1926. a. oli Eestis 12 vanausuliste kogudust Peipsi ääres, Tartus ja Tallinnas.
13.12.1934 võeti vastu uus "Kirikute ja usuühingute seadus".
II maailmasõjas hävis mitu vanausuliste palvelat, neist mõned taastati peale sõda. 05.07.1945 kehtestas ENSV Rahvakomissaride Nõukogu "Usuühingute tegevuse korraldamise ajutise juhendi" (kehtis kuni 1977. a). Selle alusel tuli olemasolevad kogudused registreerida, taotlejaks pidi olema 20 täisealist ja täieõiguslikku koguduseliiget, tegutseda lubati ainult neil kogudustel, kellel on vaimulik. Kirikuvara natsionaliseeriti. Kiriku ja kirikumaa kasutamiseks pidid kogudused sõlmima kohalike täitevkomiteedega lepingud.
1994. a taastati Eesti Vanausuliste Koguduste Liit. Eestis on u 5000 vanausulist, registreeritud on 11 vanausuliste kogudust: Kallaste, Kasepää, Kolkja (kaks kogudust), Kükita, Mustvee, Piirisaare, Raja, Varnja, Tallinn ja Tartu.

Seonduv aines

EAA f 296 — Liivimaa kuberneri kantselei; f 297 — Liivimaa kubermanguvalitsus; f 1865 — Liivimaa kubermangu revisjonilehtede kollektsioon; f 3110 — Alatskivi vallavalitsus.
ERA f 3350 — Eestimaa Vanausuliste Ühenduse Tartu osakond, 3 s, 1934—1940.
RTO arhiiv (meetrikaraamatud).

Seadused

ПСЗ III nr 26125 (17.04.1905), nr 26126 (17.04.1905), nr 26443 (16.06.1905); nr 28424 (17.10.1906).
RTL 1926, 41; RT 1935, 48, 474; RTL 1936, 37.
ENSV Teataja 1945, 28, 440.
Eesti NSV Ülemnõukogu Teataja 1977, 19, 222.

Kirjandus

Ilmo Au, Ringo Ringvee. Kirikud ja kogudused Eestis. Tallinn: Ilo, 2000.
Eiki Berg, Hill Kulu. Peipsivenelased: Rahvus- ja regionaalpoliitilised realiteedid. — Akadeemia 1996, nr 6, lk 1164—1184.
Aliise Moora. Peipsimaa etnilisest ajaloost. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964.
Galina Ponomarjova. Arhiivimaterjalid Nikolai I ajastu vanausuliste kohta Eesti Ajalooarhiivis. —Akadeemia 2001, nr 11, lk 2304—2314.
Очерки по истории и культуре староверов Эстонии I. Тарту, 2004.
Е. В. Рихтер. Русское население западного Причудья. Таллин, 1976.
Игорь Смолич. История Русской Церкви. Книга восьмая, 1700-1917. Часть вторая. Москва: Издательство Спасо-Преображенского Валаамского монастыря, 1997.
http://www.starover.ee/est/home.html