Fondiloend

Fondiloendi andmeid ei ole täiendatud pärast 2017. aastat. Siin ei kajastu viimastel aastatel toimunud üleandmised ja arhivaalide kolimised Tartu ja Tallinna vahel. Korrektsete andmete saamiseks kasutage AISi ais.ra.ee

8.3.2. Praostkonnad

Pröpstei der Griechisch-Orthodoxen Kirchen Estlands

Благочиние Эстонской православной апостольской церкви

Ajalugu

Vt ka *EAÕK Sinod ja *EAÕK kogudused.
Praostkond on teataval maa-alal asetsevate koguduste koondis kiriku alaosana, mille ligemaks vaimulikuks on praost.
Praostkonna eesotsas seisis praost, kelle kinnitas ametisse piiskop vaimuliku konsistooriumi ettepanekul. 1905. a alates said koguduste kirikuametite liikmed õiguse valida praoste oma koosolekutel, ametisse kinnitas endiselt piiskop.
Praosti kohustused määras kindlaks 1698. a vastuvõetud patriarh Adriani instruktsioon (Инструкция попoвским и блaгочинным смотрителям). 1775. a võeti vastu selle uuendatud redaktsioon. Praosti ülesanded olid: piiskopkonna valitsuse otsuste elluviimine; praostkonna kirikuametite ja koguduste liikmete järelevalve; koguduste revideerimine kaks korda aastas; konsistooriumile iga-aastase aruande koostamine praostkonna kirikliku ja koolielu kohta, vaimulike ja koguduste liikmete omavaheliste vaidluste lahendamine, kui need ei nõudnud asja kohtulikku arutamist. Pärast õigeusukoolide loomist (vt *algkool/apostliku õigeusu kihelkonna- ja abikool) lisandus nende juhtimine ja järelvalve.
18.—19. saj alguses tegutses Eestimaal vene õigeusu praost Tallinnas (Peterburi piiskopkonnas). Liivimaa vene õigeusu kogudused olid Tartu (дерптский благочинный) ja Võru (верроский благочинный) praosti järelevalve all ja allusid kuni 1835. a otse Pihkva piiskopile ning hiljem Riia vaimulikule valitsusele (vt *EAÕK Sinod ja *EAÕK kogudus).
1845. a haaras Tartu-, Võru- ja Saaremaad usuvahetusliikumine, millega kaasnes uute õigeusu koguduste avamine. 1846. a loodi Pärnu, Võru, Saaremaa ja Tartu praostkond, 1851. a Viljandi praostkond. Eestimaa kubermangus suurenes apostliku õigeusku üleminek 1880. aastatel. 1883. a loodi Haapsalu, 1886. a Tallinna ja 1897. a Rakvere praostkond.
1866. a moodustati praostide juurde vaimuliku konsistooriumi abiorganina nõukogud. Baltimaade õigeusu praostkondadesse nende tegevus praktiliselt ei laienenud (v.a Saaremaa praostkond). Riia piiskopkonna täiskogu määrusega 06.10.1905 muudeti nõukogud alaliseks kollegiaalorganiks eesotsas praostiga.
30.03.1917 ühendati Põhja-Liivimaa administratiivselt Eestimaa kubermanguga. 08.08.1917 toimus Tartus Eesti apostliku õigeusu koguduste esindajate Riia täiskogu-eelne nõupidamine, kus avaldati soovi luua kõiki Eesti õigeusu (sh ka Petseri) kogudusi ühendav Tallinna vikaarpiiskopkond. 1917. a kiitis Venemaa Püha Sinod heaks P. Kulbuschi kandidatuuri Tallinna piiskopi kohale ja 31.12.1917 pühitseti ta ametisse.
19.04.1919 võttis Eesti Ajutine Valitsus vastu "Kreekakatoliku kiriku valitsuse ja koguduste omavalitsuse ajutise korralduse", mille järgi tunnistati Eesti Vabariigis kehtivaks Moskvas 1917—1918 peetud ülemaailmsel kirikukogul vastuvõetud apostliku õigeusu kirikuseadused. Selle põhjal määras praostkondade piirid piiskopkonna täiskogu (vt *EAÕK Sinod). Järelvalvet koguduste tegevuse üle teostas praostkonna täiskogu. Täiskogu valis täidesaatva organina praostkonna nõukogu ja praosti, kelle kinnitas ametisse piiskopkonna nõukogu. 1919. a juunis moodustati Eesti Piiskopkonna nõukogu määrusega Tallinna piiskopkonda kuuluv Petserimaa koguduste praostkond (kuni 1918. a kuulusid Petserimaa vene õigeusu kogudused Pihkva piiskopkonda).
10.05.1920 vastuvõetud otsusega tunnistas Venemaa Püha Sinod ja Vene Õigeusu Kiriku Kõrgeim Kirikunõukogu Eesti õigeusu kiriku autonoomiat (vt *EAÕK Sinod).
1922. a apostliku õigeusu kirikuseaduse põhjal määras praostkondade piirid kindlaks *EAÕK Sinod. Praostkonnal olid juriidilise isiku õigused. Igas praostkonnas töötas täiskogu (praostkonna kõrgem võim, mille kompetentsi kuulusid kõik praostkonna ellu kuuluvad küsimused); vaimulike koosolek (vähemalt üks kord aastas peetav praostkonna vaimulike koosolek üleüldiste vaimuliku ametisse puutuvate küsimuste arutamiseks); praostkonna nõukogu (praostkonna täiskogu täidesaatev organ, kelle kompetentsi kuulusid praostkonna asjaajamise, korraldamise ja järelvalve küsimused); praostkonna kohus (I astme vaimulik kohus) ja praost (praostkonna vaimulik juht ja praostkonna täiskogu ja nõukogu juhataja).
07.07.1923 andis Konstantinoopoli Oikumeeniline patriarh Meletios IV oma tomos’ega EAÕK-le autonoomse kiriku staatuse Konstantinoopoli patriarhaadi jurisdiktsiooni all.
22.05.1935 kinnitatud EAÕK põhimääruses defineeriti “praostkond” EAÕK usuelu juhtimise ja järelvalve abiinstitutsiooniks. Praostkonna organid olid praost, praostkonna täiskogu ja praostkonna nõukogu. Praost valiti täiskogul viieks aastaks, ametisse kinnitas ta metropoliit.
Tallinna piiskopkonnas oli üheksa praostkonda: Harju, Lääne, Petseri, Pärnu, Saare ja Muhu, Tartu, Viljandi, Viru ja Võru praostkond. Narva piiskopkonnas praostkondi ei olnud.
31.03.1941 toimunud EAÕK vägivaldne liitmine Moskva Patriarhaadiga lõpetas EAÕK tegevuse iseseisva kirikuna. 28.08.1941 kuulutas EAÕK end uuesti Moskvast sõltumatuks ja loobus tunnustamast Moskva eksarhivalitsust.
16.04.1945 lõpetas Moskva patriarh Eesti Apostliku Õigeusu Metropoolia, EAÕK Sinodi ja Narva piiskopkonna õigusliku tegevuse. Moodustati Moskva patriarhaadile alluv Tallinna ja Eesti piiskopkond.
09.03.1945 toimunud Eesti piiskopkonna nõukogu koosolekul liideti endised Tallinna ja Narva piiskopkonnad uueks ühtseks praostkondade süsteemiks: 138 kogudust jagunes Harju-Järvamaa, Läänemaa, Pärnumaa, Saare- ja Muhumaa, Tallinna, Tartumaa, Valgamaa, Viljandimaa, Virumaa ja Võrumaa praostkonna vahel. 12.01.1951 muudeti Leningradi ja Novgorodi metropoliit Gregooriuse resolutsiooniga praostkondade piire ja nimetusi: kogudused jagunesid Tallinna, Harju-Lääne, Tapa-Narva, Tartu, Võru, Valga, Viljandi, Pärnu ja Saare-Hiiu praostkondade vahel.
1965. a jagati praostkondade piirid uuesti ümber: 90 kogudust jagunesid järgmiste praostkondade vahel: Tallinn, Tartu, Narva, Harju-Lääne, Viljandi, Pärnu, Võru, Saare-Muhu ja Valga.
11.08.1993 registreeriti EAÕK põhimäärus ümber. 20.02.1996 taastas Konstantinoopoli patriarh Bartholomeos EAÕK-le antud tomos'e. 2004. a kuulus EAÕK-sse 59 kogudust.
2004. a toimunud EAÕK täiskogu otsustas praostkonnad likvideerida ja luua nende asemele kolm piiskopkonda: Tallinna peapiiskopkond, Pärnu-Saaremaa piiskopkond ja Lõuna-Eesti piiskopkond.
Moskva Patriarhaadi jurisdiktsiooni alla kuulus 2004. a 31 kogudust, mis jagunesid Ida-Virumaa, Tallinna ja Tartu praostkonna vahel.

Materjal

Seadusaktid, määrused ja eeskirjad (1817—1951).
Venemaa Püha Sinodi ukaasid, määrused, ringkirjad ja teadaanded (1817—1865). Pihkva vaimuliku konsistooriumi määrused ja eeskirjad (1817—1841). Riia vaimuliku konsistooriumi ukaasid, määrused, korraldused, eeskirjad, juhendid (1846—1898, 1905). Eesti Õigeusu Piiskopkonna Valitsuse ja ENSV Siseministeeriumi õigeusu asjade nõuniku määrused ja eeskirjad (1946—1951). Praosti korraldused (1925—1942, 1946—1950).
Praostkonna täiskogu koosolekute (1900—1917, 1942—1944) ja koguduse koosolekute (1942—1945) protokollid. Revisjonikomisjoni protokollide raamat (1938—1944).
Aruanded (1847—1917, 1923—1929) ja ülevaated (1847—1948).
Teenistus- (1846—1897) ja autasulehed (1870—1880). Kirikuteenijate nimekirjad (1925, 1940—1944).
Kirjavahetus (1846—1950). Väljaläinud kirjad (kontseptid) (1847—1848). Toimikud (1846—1944). Registratuurraamatud (1847—1946); postiraamatud (1848—1874).
Arvepidamisraamatud ja -dokumendid (1816—1948), inventari- ja arhiivinimistud (1847—1856, 1873—1899).
Trükised (1859—1947), sh laululehed (1925—1948) ja noodid. Käsikirjad (1822—1870). Foto (1947).
Seadusaktid (1870) õigeusu koolide kohta (1870). Õppetöö aruanded (1850—1919), õppeprogrammid ja -plaanid (1847—1865). Kirjavahetus (1850—1917) ja toimikud (1846—1917).
Õpetajate kutsetunnistused, teenistuskirjad ja elulookirjeldused (1854—1866, 1907).
Õpilaste nimekirjad (1858—1869).
Hinnetevihikud ja -lehed (1884—1899), klassipäevikud (1874—1915), päevaraamatud (1862—1863), õpilaste tööd (1855—1857).
Arveraamatud ja -dokumendid (1848—1907), koolide ehitusplaanid ja remondikomisjonide materjalid (1846—1866, 1872). Lepingud (1855—1906).
Praostkonna raamatukogu (1892) ja usukirjanduse levitamise komisjon (1846—1898). Ehituskomitee (1847—1893). Sõjaväelaste perekondade toetuskomitee (1900—1916). Matusekassa (1867—1871). Pärnu apostliku õigeusu koguduste naiskomitee tegevusaruanded (1924—1935), arveraamatud ja -dokumendid (1921—1935). Pärnu apostliku õigeusu surnuaia komitee arveraamatud ja -dokumendid (1926—1939). Eesti Piiskopkonna Nõukogu protokoll Pärnu linna surnuaia küsimuses (1920).

Seonduv aines

EAA f 1655 — EAÕK Sinod; EAÕK koguduste fondid.
LVVA f 4754 — Riia vaimulik konsistoorium, 1740—1918; f 7462 — Riia vikaari kontor 18361850, Riia ja Miitavi piiskopi kantselei 18501917.
PRAK f 19 — Peterburi vaimulik konsistoorium, 1764—1918.
RGIA f 796 — Sinodi kantselei, 1764—1918; f 797 — /Sinodi/ Ülemprokuröri kantselei, 1742—1917; f 799 — Sinodi/ Majandusvalitsus 1827—1918.

Seadused

ПСЗ I nr 1612 (26.12.1698).
Eesti Ap.-õigeusu Kirikuseadus. Tartu, 1922.
RT 1919, 11; 1919, 28/29, 72; 1925, 183/184, 96; 1935, 48, 474.

Kirjandus

Pärnumaa ap-õigeusu praostkonna album. 1935.
Andrei Sõtšov. Eesti õigeusu piiskopkond Stalini ajal aastail 1945-1953. Tallinn, 2004.
Ф. Ливанов. Устав духовных консисторий изъясненный. Спб., 1871.
Собрания православного духовенства. — Эстляндский сб. Ревель, 1870. С. 201–202.
Игорь Смолич. История Русской Церкви. [Книга восьмая], 1700-1917. Часть первая. Москва: Издательство Спасо-Преображенского Валаамского монастыря, 1996.
http://www.eoc.ee/
http://www.orthodox.ee/indexest.php