Fondiloend

5.3.5. Vallakohus

Gemeindegericht

Волостной суд

Ajalugu

Madalama astme talurahvakohtud Eestimaal 1803.–1816. a ja 1866.–1918. a, Liivimaa mandriosas 1804.–1918. a, Saaremaal 1820–1918. a.

Teisi nimetusi: Mõisakohus, kogukonnakohus 1819.–1889. a, vallakogukonna kohus; Gemeindegericht, Gebietsgericht, Gutsgericht, Bauerngericht.

Vallakohtud 18. saj II poolest 1816.–1819. a-ni
18. saj II poolel piirdus vallakohtute asutamine ja vastavate koodeksite koostamine eraalgatusega. Esimese vallakohtu asutas teadaolevalt krahv C. J. Mellin Tuhala mõisas (u 1750. a). Samasugused kohtud asutati veel Vigalas (1789. a), Ääsmäel (1790. a), Vaabinas jm. Vanemad valla- ehk mõisakohtud koosnesid mõisniku kinnitusel valitud talupoegadest — kohtumeestest. Mõisakohtute eesmärk oli anda talupoegadele võimalus ise otsustada omavahelised vaidlus- ja tüliküsimused ning korraldada otstarbekamalt talupoegade mõisasisest juhtimist.
Eestimaa Maapäeva 1802. a talurahvaregulatiiv ning Eesti- ja Liivimaa 1804. a talurahvaseadused muutsid vallakohtute asutamise siinsetes kubermangudes üldiseks, erandiks jäi vaid Saaremaa, kuhu Liivimaa 1804. a talurahvaseadus ei laienenud. Suurema rahvaarvuga mõisates (üle 500 meeshinge) oli lubatud asutada ka mitu vallakohtut, samuti võisid väiksemad mõisad (enamasti kirikumõisad) koos naabermõisaga moodustada ühise vallakohtu. Vallakohus koosnes mõisniku nimetatud eesistujast ning valla talupoegade valitud kahest kuni neljast kaasistujast. Kohtumehed seati ametisse 3 aastaks. Kohus lahendas talupoegade omavahelisi vaidlusasju, omandi-, pärandi- ja võlaküsimusi. Kohtu kohustuseks oli rahu ja korra tagamine oma piirkonnas ning süüdlaste karistamine või kinnipidamine, talupoegade ja mõisnike vaheliste suhete korraldamine mõisakoormiste täitmise asjus ning sulaste ja teenijate jaotamine talude vahel vastavalt talu suurusele. Liivimaal tegeles vallakohus ka nekrutite värbamisega. 1809. a-st anti Liivimaal kogukonna haldusse magasiaidad. Tähtsamad vallakohtu otsused vajasid mõisniku kinnitust. Eestimaa vallakohtud lahendasid talupoegade omavahelisi asju inapellaarselt. Liivimaal võis vallakohtu otsuse peale edasi kaevata kihelkonnakohtusse hagide puhul väärtusega üle 5 rubla.

Kogukonnakohtud Liivimaal ja Saaremaal 1819–1866
1816. a talurahvaseaduse alusel lõpetasid Eestimaa kubermangu vallakohtud tegevuse, nende kohtufunktsioonid läksid kihelkonnakohtutele ning politseilised ülesanded vallatalitajatele ja nende abidele. Liivimaal jäid vallakohtud alles, 1819. a talurahvaseaduse alusel rajati talurahvakohtud ka Saaremaal. Seoses pärisorjuse kaotamise ja talurahvaseisuse seadustamisega moodustasid vabad talupojad ühe või mitme mõisakrundi piires kogukonna (valla), ning valisid eneste hulgast eestseisjad ning kohtu, mida nüüd hakati nimetama kogukonnakohtuks.
Kui senised vallakohtud olid ainult suulised kohtud, siis uue seaduse kohaselt tuli kohtuistungid protokollida. Kohtumeeste kirjaoskamatuse korral tuli kogukonnal palgata kirjutaja, kes lisaks kohtuistungi ja mitmesuguste vara üleskirjutamisega seotud menetluste protokollimisele pidas magasiaida ja vallalaeka arveraamatuid ning koostas kogukonna liikmete nimekirjad. Mõis andis kogukonnakohtule kui kohalikule „omavalitsusasutusele” üle vastutuse riigimaksude laekumise eest (pearaha ja maamaks) ning talupoegade liikumisvabaduse suurenemise tõttu ka mitmed politseijärelevalve funktsioonid (passita või aegunud passiga inimeste, kerjuste, hulguste kinnipidamine, põgenike ja väejooksikute arreteerimine ning kohtuasutusse toimetamine). Samas säilitas mõis vallakohtu üle järelevalveõigused nii halduslikes, politseilistes kui ka õigusemõistmisse puutuvais küsimustes. Kohus korraldas kogukonnaliikmete eestkostet ja hoolekannet ning hooldas kogukonna omandit (magasiait, kool, kogukonnalaegas), kogus kohalikke makse (kirikumaksud, kogukonnakohtu ülalpidamiskulud) ja korraldas koormiste jaotamist talude vahel (teede ja piirimärkide korrashoid, küüdikohustused, vallakoolide ja vallamajade ehitus jms).
1840. a-te talurahvaseadused täiendasid oluliselt agraarkorraldusse puutuvat seadusandlust ning kehtestasid tänapäevasemaid, kodanliku iseloomuga tsiviilõigusnorme. Vallakohtu kohustuste hulka lisandus talumaade seadusliku kasutamise järelevalve ning kogukonna korraldusse antud talumaade (enamasti koolimaade ja-talude) majapidamise juhtimine. Kogukonnakohtul oli õigus kinnitada talupoegade testamente ja omavahelisi lepinguid. Alates 1850. a-st fikseeriti need vastavates lepinguraamatutes.

Vallakohus 1866–1917
Balti kubermangudes 1866. a läbi viidud vallareformiga vähenes valla sõltuvus mõisavalitsusest. Liivimaa kogukonnakohtute pädevusest eraldati haldus- ja politseifunktsioonid uute omavalitsusorganite (valla täiskogu poolt valitud vallavanem ja vallavolikogu) tegevusvaldkonda. Vallakohtute pädevusse jäi kohtupidamine ja kohtuotsuse täideviimine tsiviil- ja väiksemates politseiasjades. Liivimaa eeskujul taasasutati vallakohtud ka Eestimaa kubermangus. Apellatsiooniinstantsiks, samuti järelevalveasutuseks vallakohtu tegevuse üle jäid endiselt kihelkonnakohtud.
1889. a Balti kubermangude kohtuasutuste reformiga kaotati senised seisuslikud talurahvakohtud (kihelkonna- ja kreisikohtud). Vallakohtud jäid püsima, kuid nende arvu vähendati vallakohtute ringkondade suurendamise läbi. Optimaalseks ringkonna suuruseks määrati 1000–2000 meeshinge. Seadusandluses hakati kogukonnakohtu asemel uuesti kasutama vallakohtu nimetust. Kehtestati uus asjaajamiskord. Kohtuprotsess jäi küll endiselt maakeelseks, st kasutati seda keelt, mida rääkis enamus valla liikmetest, kuid aruandlus, kirjavahetus kõrgemalseisvate instantsidega ning vallaasutuste omavaheline kirjavahetus toimus vene keeles.
Kohtumehed valiti valla täiskogul, nende arvu määras kindlaks vallavolikogu (mitte alla 4 liikme), vallakohtunikud valisid endi keskelt eesistuja. Valitud kohtumõistjate ja asenduskohtunike nimekirja esitas vallavanem rahukogule kinnitamiseks. Pärast kohtureformi läbiviimist jäid vallakohtute pädevusse tsiviilnõudmised kuni 100 rubla väärtuses, nõudmised seoses omandus- või valdusõiguse rikkumisega, talupoegade pärandvara, eestkoste ja hoolekandega seotud küsimused, lepingute (väärtusega kuni 300 rubla) ja testamentide kinnitamine, süüdistused politseilistes üleastumistes, mille puhul kahjukannataja nõudmine ei ületanud 100 rubla, ning valla- ja ülemtalurahvakohtu otsuste täideviimine. Apellatsiooni- ja kassatsiooniinstantsiks olid reformi teostamise tulemusel asutatud ülemtalurahvakohtud. Tsiviilhagid väärtusega alla 15 rubla edasikaebamisele ei kuulunud. Järelevalve kuulus alates 1890. a-st rahukogude kompetentsi, iga-aastase asjaajamise revideerimise viisid läbi ülemtalurahvakohtu eesistujad või jaoskondade rahukohtunikud.

Vallakohtud katkestasid tegevuse 1918. a Saksa okupatsioonivõimude korraldusel. Nende senine tegevus peatati lõplikult kohtuministri ringkirjaga 20.01.1919. a-st. Sama ringkirja alusel jätkasid vallakohtud tegevust (kuni 1940. a-ni) eestkoste- ja hoolekandeasutustena (valla hoolekandekohtud).



Materjal

Esimesed vallakohtute kirjalikud allikad pärinevad 1820. aastatest, mil seadustes fikseeriti protokollimise kohustus. 1820.–1866. a-test on ainult Liivimaa kubermangu Eesti osa vallakohtute arhivaalid (Läti ala fondid Riias, Eestimaa kubermangus ei olnud sel ajal vallakohtuid). Kõnealuse perioodi protokolle on säilinud ja on peetud lünklikult, kohati üsna abitus eesti keeles, sageli on protokollitud saksa keeles. Alates 1866. a vallareformist on vallakohtute tegevuse kohta juba hulgaliselt kirjalikke allikaid kogu Eesti ala kohta. Reformi sisseviimise algaastatest pärinevad vallakohtute protokollid on sageli vallavolikogu protokollidega ühes raamatus. Vastavalt 1866. a seadusele tuli protokoll koostada selles keeles, mida rääkis kogukonna enamus. 1890. a seati kohtuasjade jaoks protokolliraamatute asemel sisse eraldi toimikud.
Kõikide vallakohtute arhivaalid ei ole säilinud. Keskarhiivi jõudnud materjalidest on makuleeritud põhiliselt kassaraamatuid, postikande raamatuid (üksikutes fondides leidub näidiseid), kohtutoimikutest on makuleeritud kõige rohkem võlanõudeid, ka süüteoasju (pisivargused jms), samuti vähemal määral pärandus- ja eestkosteasju.
Rahukogude ja ülemtalurahvakohtute ringkirjad ja määrused (1890–1918), protokolliraamatud ([1820] 1866–1890), korraldavate istungite protokollid (1890–1918), tegevusaruanded (1890–1918), kirjavahetus kohtuotsuste täitmise, võlgade sissenõudmise, uute vallakohtunike valimise ja ametisse kinnitamise, kohtuistungite korraldamise jm küsimustes (1889–1918), oksjoniraamatud, lepinguraamatud (aktiraamatud, sisaldavad talupoegade testamente, talupoegade omavahelisi kinke-, ostu-, rendi- ja teenistuslepinguid, 1849–1918), kohtuprotsessi toimikud (1890–1918).

Seadused

Eestimaa kubermangu talurahvaseadused:
1802. a Talurahvaregulatiiv „Iggaüks”.
Eestima Tallorahwa Kohto-Seädus, ehk Walla-kohto Käso-ramat. Tallinnas, trükkitud Gresseli Kirjadega (1804?).
Eestima Tallorahwa Seädus, Moisawannematest noutud ja meie Sure armolisse Keisri Herrast kinnitud 1805 aasta sees.
Eestima Tallorahwa Seädmised. Tallinn 1816.
Eestimaa Talorahwa Seadus. Tallinn 1858.
Eestimaa Talurahva Seadus. Eestikeelde toimetanud cand. jur. K. Päts. Tallinn 1901.

Liivimaa kubermangu talurahvaseadused:
20.02.1804 kinnitatud talurahvaseadus (kubermangu mandriosa).
Seädused Maa-rahwa pärralt antud, kes Liwlandi Gubermenti wallitsuse all ellavad. Tartu. 1804.
Liiwlandi Marahwa Säedus. Tarto-linan 1820.
Lihwlandi-ma Tallorahwa Seädus. Tarto-Linnas 1820.
Liiwlandima Seäduse-ramat. Se ramat tulleb sellega ühte, mis vallitseja Senati läbbi 1849. aastal Wenekele lasti trükkida. Tartus 1850.
Lihwlandi Talorahwa-Seadus 13. novembril 1860 Kõigekõrgemalt kinnitatud. Tartu 1863.

Üldised:
ПСЗ II nr 43034 (19.02.1866).
Valla kogukonna Seadus (Muudetud 1860. a Talurahwa seadus), Tartu 1892.
9. juulil 1889. a kinnitatud vallakohtu seadus („Seadus talurahva kohtu kohtade uuendamisest Balti kubermangudes sh. ajutised eeskirjad vallakohtutelt pealepandavate nuhtluste üle”).
Baltimaa Vallakohtu Seadus ja Rahukohtumõistjatelt päälepandavate nuhtluste Seadus. Venekeeli alguskirjadest Eestikeele tõlkinud õigusetundmise kandidat T. Vares. Tallinnas. Trükitud H. Mathieseni kirjadega.
Eeskirjad Tallinna-Haapsalu Rahukogu Ringkonna valla ja ülemtalurahvakohtute tarvis kinnitatud 26. paastu-kuu päeval 1894 a.
Eesti Ajutise Valitsuse määrus 18. nov. 1918. a ajutiste kohtute sisseseadmise üle. — RT 1918, nr 1.
Asutava Kogu poolt 9. juunil 1920. aastal vastu võetud seisuste kaotamise seadus ja Vabariigi valitsemise ajutise korra § 12a põhjal vabariigi valitsuse poolt 20. augustil 1920. a vastu võetud seadus seisuste kaotamise seaduse osalise maksmapanemise kohta. — RT 1920, nr. 129/130.


Kirjandus

Егоров. Е. Судебные органы в Эстоний в XIX столетии — 1917. г // Вопросы историй государства и права Эстонской ССР до Октябрской революуции IV. Tartu 1978.
Hiio, E. Ülevaade vallakohtute materjalidest Eesti Ajalooarhiivis.
Hiio, E. Vallakohtute asutamisest Eestimaa kubermangus. // Ajalooline ajakiri 1998. 3 (102). Lk 77–92
Traat, A. Vallakohus Eestis 18. sajandi keskpaigast kuni 1866. aasta reformini. Tallinn 1980.
Eesti talurahvakohtute süsteemid // Nõukogude Õigus. 1975, nr 6.
Vallakohus Eestis 18. sajandi teisel poolel // Nõukogude Õigus. 1971, nr 3.