Fondiloend

5.3.4. Kihelkonnakohus

Kirchspielsgericht

Приходский суд

Ajalugu

Teisi nimetusi: Gemeindegericht, kihelkonnakoguduse kohus (Eestimaa talurahvaseadus 1816. a, nimetus kehtis kuni 1856. a-ni), kogukonnakohus (Liivimaa talurahvaseadus 1820. a)

Eestimaal asutati 1803. a kevadel talurahvaregulatiiviga „Iggaüks” kõikides kirikukihelkondades kihelkonnakohtud. 1803.–1866. a toimisid need esimese astme kohtutena, lahendades üksnes talupoegade mõisavastaseid kaebusi. Kohus tegutses algselt ühe kirikukihelkonna territooriumil.

Kihelkonnakohtusse kuulusid kogukonnakohtunik (valiti mõisakogukondade poolt esitatud 2 mõisnikust kandidaadi seast) ja 2 kaasistujat (taluperemehed). Enamasti oli kohtunik ainuisikuline kohtumõistja, ainult keeruliste kohtuasjade korral arutas ta kaasusi kirikueestseisjatega. Edasikaebused kihelkonnakohtu otsuste peale esitati a-tel 1805–1818 vaheinstantsile. Kihelkonnakohtusse sai erandlikult edasi kaevata vaid võõra valla talupoeg (vallakohtu otsuse peale). Kohtumenetlus oli eestikeelne, kirjalik asjaajamine saksa keeles, otsused tehti häälteenamusega.

1816. a Eestimaa talurahvaseadusega nimetati kohus ümber kihelkonnakoguduse kohtuks. Seadus täpsustas ja muutis kihelkonnakohtute tegevuspiirkonda ja ülesandeid: kihelkonnakohtu alla võisid kuuluda mitu väiksemat kihelkonda; lisandus talupoegade omavaheliste asjade lahendamine; edasikaebused kihelkonnakohtu otsuste peale esitati 1818.–1889. a-ni kreisikohtule.
1856. a talurahvaseadusega taastati endine nimi — kihelkonnakohus. Nüüdsest oli kihelkonnakohus ka hoolekandekohtuks kõigile valla elanikele, alaealistele ja vaeslastele, mis kinnitas, määras või vallandas vaeslaste eestkostjaid ja hooldajaid, teostas järelevalvet nende tegevuse üle.
Peale kohtuasjade kuulus kihelkonnakohtu kompetentsi: vallavanemate ja nende abide ametisse määramine; järelevalve vallaametnike tegevuse üle; vallalaegaste revideerimine ja tsiviilkubernerile valla sissetulekute kohta aruande koostamine; elanike soovi korral nende raha ja deposiitide hoidmine; kroonu- ja vallamaksude lehtede kinnitamine; rõugepanemise aruannete koostamine ja nende esitamine maakonna rõugepanemise komisjonile; talude rendi- jm. lepingute kinnitamine; talumaade müügi korraldamine.

Liivimaal 1804–1889
1804. a talurahvaseaduse kohaselt seati Liivimaal (v.a Saaremaa, mille rüütelkond ei osalenud seaduse väljatöötamisel) sisse talurahvakohtute süsteem: valla- ehk mõisakohtud, kihelkonnakohtud, maakohtute erikoosseisud, õuekohtu erikoosseis.
Kihelkonnakohus oli vallakohtu apellatsiooniinstantsina teise astme talurahvakohtuks.
Kohturingkonna moodustasid üldjuhul kolm kirikukihelkonda.
Hoolekandekohtuna kinnitas vaeslastele määratud eestkostjad ja hooldajad ning teostas järelevalvet nende tegevuse üle.
Talurahvakohtusse kuulusid kihelkonnakohtunik (mõisnik) ning 3 kaasistujat (talupojad).
Kihelkonnakohtute ülesandeks oli kergemate kuritegude lahendamine. Kohus oli lepitusinstantsiks talupoegade kaebeasjades mõisnike (mõisavalitsuste) vastu (lepitajaks oli kohtunik ainuisikuliselt, sest talupoegadest kaasistujad taandati): ülemääraste koormiste nõudmine, seadusevastane karistamine jt juhtumid. Talupoeg võis kihelkonnakohtusse kaevata alles siis, kui ta eelnevalt oli pöördunud mõisniku poole — see oli tema nõude rahuldamata jätnud ning kaebaja oli asjast vähemalt ühele vallakohtunikule teatanud. Teistkordse alusetuks tunnistatud kaebuse või grupiviisiliselt edastatud kaebuse puhul oli ette nähtud ihunuhtlus.
1819. a talurahvaseaduse kohaselt võis kohtunik kuni 1866. a-ni määrata 12 vaskrubla rahatrahvi, kuni 60 hoopi ihunuhtlust või kuni 6 ööpäeva aresti. Pärast 1866. a võis kohtunik määrata kuni 5 rubla trahvi, kuni 20 hoopi ihunuhtlust ja kuni 7 ööpäeva aresti.
Kihelkonnakohtu ülesandeks oli vallakohtute ja vallaametnike tegevuse, magasiaitade, valla- ja vaeslastelaegaste revideerimine ja järelevalve; revisjonilehtede ja vallakohtute koostatud elanike ümberregistreerimise dokumentide kontrollimine; talumaade rendilepingute ja võlakirjade kontrollimine ja kinnitamine; nekrutite loosimise teostamine; käsitöölistele tegevuslubade väljastamine.
Edasikaebused kihelkonnakohtu otsuste peale esitati 1804.–1821. a-ni maakohtu erikoosseisule, 1821.–1889. a-ni kreisikohtule.
Kihelkonnakohtud kaotati kohtu- ja talurahvaasutuste reformiga Eestimaal 20.11.1889. a ja Liivimaal 28.11.1889. a.

Materjal

Eestimaa kuberneri, Eestimaa Rüütelkonna peamehe, Eestimaa Ülemmaakohtu, kihelkonnakohtuniku ringkirjad ja korraldused; kihelkonnakohtunike ja kaasistujate ametivanded; protokollid ja missiivid.
Toimikud ja kirjavahetus kihelkonnakohtute juhtimise kohta. Aruanded, aktid, passiraamatud rahvaarvu, rahvastiku liikumise ja passide kohta; talupoegade ja mõisateenijate õiguslikku olukorda kajastavad aktid, teenistuslepingud; talupoegade maksustamise, mõisa- ja talumaade ning nendel asuvate hoonete kohta aruanded, rendilepingud, piiriprotokollid, maaraamatud, aktid, registrid; viljatagavarade ja ikalduste aruanded, aktid, kontroll-lehed; rõugete kaitsepookimise tõendid; koolide, kiriku ja vallavaeste hoolekannet käsitlevad dokumendid; vallavalitsuste ja –kohtute aruanded, aktid, kassaraamatud; eestkoste määramise protokollid, aktid, raamatupidamise dokumentatsioon; kohtutoimikud, ostu-müügilepingud, rendilepingud, testamendid.
Registratuurraamatud.

Seadused

ПСЗ I nr 16162, §§ 79, 122 (1804); nr 26279, § 539 (1816); nr 27735, §§ 120, 157, 170, 171 (1819);
ПСЗ II nr 23385, §§ 706, 728, 729(1849); nr 30693 §§ 726, 744, 745 (1856); nr 36312 §§ 601, 671, 672 (1860).

Kirjandus

Schmidt, O. Rechtsgeschichte Liv-, Est- und Curlands. / Jurjev (Dorpat) 1895.
Traat, A. Eesti talurahvakohtute süsteemid. / Nõukogude Õigus 1975. 2.