Ajalooarhiivi fondiloend

Fondiloendi andmeid ei ole täiendatud pärast 2017. aastat. Siin ei kajastu viimastel aastatel toimunud üleandmised ja arhivaalide kolimised Tartu ja Tallinna vahel. Korrektsete andmete saamiseks kasutage AISi ais.ra.ee

Ajalugu

Esimese astme kohtuasutused Liivimaal (17. saj), maaelanike (v.a talupojad) kohtuasutus 18.–19. saj.

Teisi nimetusi: maakohus — häradsrätten (rts k); Landrihtri kohus.
Maakohtud seati püsivalt sisse Rootsi riigivõimu poolt, Gustav II Adolfi ja kindralkuberner Johan Skytte kohtureformi käigus ordonantsidega 20.05.1630 ja 01.02.1632. Neil põhialustel püsisid maakohtud Liivimaal 1889. a Balti kubermangude kohtureformini, millega nad kaotati.
Algselt oli Liivimaal 4 maakonda ehk kreisi (Lõuna-Eestis Tartu ja Pärnu kreisid, eraldi Saaremaa, kus maakohus asutati hiljem), igas kreisis oma maakohus. Maakohtud olid esimese astme kohtuteks kõigi maakonnas elavate isikute tsiviil- ja kriminaalasjade läbivaatamiseks, välja arvatud talupoegade kaebused mõisnike vastu. Kuni 1819. a talurahvaseaduse rakendamiseni olid maakohtud talupoegade vaheliste kohtuasjade lahendamisel kõrgemaks instantsiks.
Maakohtu koosseisu kuulus üks maakohtunik, kes igaks kohtupidamiseks valis oma maakonna ametimeeste ja mõisarentnike seast 4–5 (hiljem 2) assessorit. Maakohtuniku ja assessorid kinnitas kindralkuberner.
Maakohtu istungjärgud (maakohtu päevad) toimusid 2 korda aastas — maikuu algul ning mihklipäeva järel. Tagaseljaotsuse võis maakohus teha alles pärast kolmandat tagajärjetut kutset. Kõik tsiviilotsused kuulusid üldjuhul viivitamatult täitmisele. Apellatsiooni võis edastada Riiga, asehaldurile või kindralkubernerile. Maakohtute kriminaalotsused kuulusid 1694. a-ni kontrollimisele ning lõplikule kinnitamisele Tartu Õuekohtus.

Maakohtu ülesanded olid: tsiviilalal: vastastikuste võlaküsimuste, hagide, pruuniks ja siniseks löömiste, piirivaidluste, kalastuskohtade vaatluste jm üle otsustamine; haldusalal: kantseleiametnike ja kohtupristavite ametissemääramine; järelevalve osas: järelevalve advokaatide tegevuse üle; kriminaalalal: tapmiste, teedel ja tänavatel toimunud avaliku vägivalla, röövimiste, nõidumise, abielurikkumiste, kergemate õigusrikkumiste jm üle otsustamine.
Testamentide ja pärandite, vaieldava õigusjärgluse jms vaidluste, mõisate privileegidesse puutuvad küsimused, kuriteod riikluse vastu, majandusalased ning muud raskemad õigusrikkumised kuulusid lahendamisele Tartu-Riia Õuekohtus.

Juhul kui kuriteo sooritanud aadlik teolt tabati, tuli ta saata Riiga, kubermanguvalitsusse. Õigusrikkumise sooritanud vaimulike puhul võis maakohus langetada otsuse ainult süüdistuse ilmaliku osa kohta.
1632. a ordonantsiga taandati assessorite arv kahele, lisandus kohtukirjutaja (notarius). Maakohtutele allutati otseselt (immediate) kõik kuninga alamad, olenemata sellest, kas nad olid aadlikud, mitteaadlikud, vaimulikud või ilmalikud, ratsanikud või sõdurid kindluslaagrites. Maakohtute kompetentsi hakkasid kuuluma kriminaal- ja tsiviilasjad, mis ei olnud õuekohtu otseseses alluvuses, lisaks ka halduskaristused.
Reglemendiga 20.12.1694 (artikkel XVII–XX) kaotati maavaeslastekohtud ja sillakohtud, nende kohtulikud funktsioonid pandi maakohtutele.
Reskriptiga 04.08.1703 omistati maakohtuile nii Liivimaal kui teistes provintsides õigus langetada otsuseid aadlike kriminaalasjus, kuid säilitati kohtualusele seejuures apellatsiooniõigus õuekohtus.
Kapitulatsioonidega 1710. a ning Uusikaupunki rahulepinguga 1721. a taastati suures osas 1632. a kohtukorraldus. Asehalduskorra ajal (1783.–1797. a-ni) täitsid maakohtute funktsioone kreisikohtud ja alamkorrakohtud.
Pärast asehalduskorra tühistamist läks kohtuliikmete valimise õigus riigivõimult täielikult üle kohalikule immatrikuleeritud aadlile, kusjuures palgad maksis endiselt riik, maakohtunike ja nende assessorite ametiaeg piirati 6 aastaga. Pädevus kriminaal- ja tsiviilasjades jäi rootsiaegsetesse raamidesse, kohtu haldusala laienes. Maakohus täitis ka maavaeslastekohtu ülesandeid, revideeris iga kuu kreisirenteid ning väljastas viinaveolube.
Maakohtud paiknesid kreisilinnades (erandina: Pärnu maakohus Viljandis). Istungjärkude arv, nende vaheaegadel teostatav valveteenistus, kohtuliikmete asendamine, asjaajamine ning ametnike tööülesanded tuginesid ka 19. saj-l 17. saj õigusaktidele ja väljakujunenud kohtutavadele. Aruandlus, vastutus ja suhtlemine teiste asutustega käis peamiselt Venemaa 1775. a kubermanguseaduse kohaselt. Tsiviilkuberner revideeris igal aastal maakohtuid. Kohtu liikmeid võis õuekohtu ettepanekul ja maanõunike kolleegiumile teatamisega ametist eemaldada kindralkuberner, kohtusekretäri enda esildisel kubermanguvalitsus, kantseleiametnikke ja teenreid maakohus ise. Kohtu liikmete vallandamine toimus üksnes õuekohtu otsusega.
Maakohtud likvideeriti 1889. a justiitsreformiga.

Materjal

1950. a-il eraldati kreiside maakohtute fondidest asehalduskorraaegsed kreisikohtute ja alammaakohtute materjalid. Nende kohta vt asehaldusaegsete kohtute fonde — Tartu Kreisikohus f280, Võru Kreisikohus f281, Tartu–Võru Alamkorrakohus f 285, Pärnu Kreisikohus f282, Viljandi Kreisikohus f 283, Saaremaa Kreisikohus f 284 ja PärnuViljandi Alamkorrakohus f 286.
Toimikute pealkirjades on kuriteoliik sageli esitatud ladinakeelsena. Nimistud on koostatud 3 kronoloogilise alajaotuse järgi: Rootsi ajast kuni asehalduskorrani; asehalduskord; asehalduskorra lõpust kuni 1889. a kohtureformini.
Kronoloogilise jaotuse piires on säilikud süstematiseeritud nominaalse tunnuse alusel: raamatud; toimikud; varia. Süstematiseerimisel pole eraldi arvestatud kohtu kantselei asjaajamises ja kohtumenetluses tekkinud dokumente.
Protokollid, kohtuotsuste raamatud, leuteratsiooniraamatud, sissetulnud ja väljaläinud kirjade raamatud, teadaanded, pandiraamatud, toimikud, ñurnaalid, lauajuhendid, erinevate dokumentide ärakirjad, notariaalraamatud (vekslid, laenudokumendid, lepingud ja kokkulepped), väljaantud toimikute raamatud, nööriraamatud, kassaraamatud, ekspeditsiooniraamatud, nimistud.