Fondiloend

1.14.1. Kubermangu/maakonna karskuskuratoorium

Губернский комитет попечительства о народной трезвости
Уездный комитет попечительства о народной трезвости

Ajalugu

Koos riikliku viinamüügimonopoli kehtestamisega loodud institutsioonid karskusaate levitamiseks ja joomisele alternatiivsete tegevuste pakkumiseks.

20.12.1894 keisri kinnitatud põhimääruse alusel loodi Venemaal kangete alkohoolsete jookide kuritarvitamise vähendamiseks kaheastmeline karskuskuratooriumide süsteem. 1897. a-st lubati suuremates linnades luua eraldi kuratooriumid. Baltimail hakkas antud kord kehtima pärast riikliku viinamüügi monopoli kehtestamist 1900. a. Tööd alustasid kubermangude, maakondade ja Riia linna karskuskuratooriumid, mis allusid Rahandusministeeriumi kaudsete maksude ja riikliku viinamüügi peavalitsusele.
Kuratooriumide tegevust juhatasid kubermangude ja maakondade komiteed. Kubermangukomitee moodustasid: kuberner (esimees); Eestimaa/Liivimaa rüütelkonna peamees/maamarssal, viitsekuberner, ringkonnakohtu esimees ja prokurör; kroonupalati, aktsiisivalitsuse ja kontrollpalati riigivarade valitsuse juhatajad; rahvakoolide direktor, sandarmivalitsuse ülem, tervishoiuinspektor, Talurahva Põllupanga osakonnajuhataja, üks õpperingkonna kuraatori määratud keskastmekoolide direktor, kubermangulinna linnapea, luteri- ja õigeusu piiskopkondade juhatuste poolt määratud esindajad.
Maakonnakomitee moodustasid: aadelkonna maakondlik juht (esimees); luteri- ja õigeusu piiskopkondade juhatuste poolt määratud esindajad, keskastmekoolide ja õpetajate seminaride juhatajad, rahvakoolide inspektorid, ringkonnakohtu prokuröriabi, maakonna politseiülem, politseimeister, aktsiisivalitsuse ülema määratud ametnik, maakonna sõjaväeülem, maksuinspektor, talurahvaasjade komissarid, maakonna või linna arst, au- ja rahukohtunikud, sandarmivalitsuse ülema abi, maakonnalinnade linnapead.
Auliikmed valiti kubermangukomiteede poolt eriliste teenete eest, liikmekandidaadid maakonnakomiteedes selleks soovi avaldanud inimeste seast. Auliikmed võisid osaleda nii kubermangu- kui maakonnakomiteede tegevuses hääleõiguslike liikmetena, liikmekandidaadid maakonnakomiteedes nõuandva häälega.
Kõigi meessoost liikmete ja liikmekandidaatide seast valiti jaoskonna inspektorid, kes omasid maakonnakomiteedes hääleõigust.
Asjaajamisega tegeles kubermangukomitees kuberneri määratud ametnik ja maakonnakomiteedes üks liikmetest või selleks palgatud isikud.

Karskuskuratooriumide eesmärgiks oli: kangete alkohoolsete jookide müügieeskirjade täitmise jälgmine; selgitustöö tegemine alkoholi kuritarvitamise tagajärgede kohta; vahendite leidmine teemajade, raamatukogude jms avamiseks, et pakkuda võimalusi vaba aega veeta väljaspool joogimüügikohti; avalike loengute ja diskussioonide korraldamine liigjoomise kohta; joomahaigetele mõeldud raviasutuste rajamine ja haldamine; koostöö korraldamine sarnaste eesmärkidega asutuste ja eraorganisatsioonidega.

Tulud saadi assigneeringutena riigilt, aga ka annetustest, korjandustest, loengutasudest, meelelahutusürituste korraldamisest, müügieeskirjade rikkujatelt sissenõutud trahvisummadest.
Eeskirjade rikkumise või salaviinaga kaubitsemise avastamisel oli jaoskonnainspektoritel lubatud koostada protokoll (teistel komitee liikmetel sellist õigust ei olnud) või pöörduda vastava palvega politsei või aktsiisijärelevalve poole.

Materjal

Säilinud lünklikult.
Trükitud seadused ja korraldused karskuskuratooriumide tegevuse kohta (1899–1903, f 3916), Liivi- ja Eestimaa kubermangu karskuskuratooriumide ning kaudsete maksude ja riikliku viinamüügi peavalitsuse ringkirjad (1903–1917), istungite protokollid (1900–1917), üldine kirjavahetus (1900–1917) sh Liivimaa kubermangukomitee kirjavahetus maakonnakomiteedega (1900–1905). Leidub üksikuid liikmete nimekirju, eelarveid, aruandeid, raamatupidamismaterjale, registratuurraamatuid.

Seadused

ПСЗ III nr 11152 (20.12.1894); nr 17930 (28.12.1899).