Fondiloend

1.10.1. Tolliametid

Zollamt

Таможня

Ajalugu

Riikliku tollimaksu kogumisega tegelevad ametkonnad.

Eesti ala sadamalinnades moodustati riiklikud tolliametid seoses Rootsi võimu kehtestumisega 16. saj lõpus ja 17. saj alguses litsentsist ja portooriumist laekuvate tulude kontrollimiseks. Litsents tähendas algselt erakorralist sõjatolli, 17. saj keskpaigas aga kaupadelt võetavat maksu kindlaksmääratud protsendi ulatuses. Portoorium oli sadamatoll. Nn lisatoll e Anlagen kehtestati 1668. a meritsi sisse- ja väljaveetavatele kaupadele. Litsentsiteenistuse eesotsas seisis litsentsiülem Riias ja asjaajamine toimus litsentsikoja kaudu. Esimene instruktsioon litsentsikojale Liivimaal väljastati 1629. a ning litsentsiülemale Eesti-, Liivi- ja Ingerimaal 1631. a. Nendega olid linnadesse — Riiga, Tallinnasse, Pärnusse ja Narva — ette nähtud litsentsijärelevaatajad ning linnavõimudest sõltumatud litsentsikojad. Litsentsikojad pidid paiknema kindlates hoonetes, mis ei tohtinud aga olla linnale kuuluvad elamud. Litsentsiülema tähtsaim ülesanne oli inspekteerida ja lasta tollida kõiki laevu nii kai ääres kui reidil. Vastavalt 1629. a korraldusele allus litsentsiülema järelevalvele ka portooriumikoda Riias. Ta pidi eraldama portooriumi riigile kuuluva osa ja määrama ametnikud, kes kannaksid hoolt raamatupidamise eest. Litsentsivabad olid kaubad, mis olid sadamas tollitud või millistele Rootsi võimudel polnud õigust tolli kehtestada. Tolliametnikkond ei kuulunud püsivalt riigi eelarvelisse koosseisu ja enamasti said nad palka tollist laekuvatest sissetulekutest.
17. saj teisel poolel täitsid Liivimaal tolli- ja litsentsiasutuse funktsioone litsentsiinspektor e litsentsijärelevaataja Riias ja Pärnus ning litsentsi üleminspektor (ka litsentsi, portooriumi ja lisatolli üleminspektor) Riias. Lisaks tegutsesid kassiirid ja kirjutajad.
Eestimaal jäid toll ja litsents, nagu ka vastavad ametnikud, eraldiseisvaks. Tolliülem (Pfundherr) oli 1650. a korraldusega seatud võrdseks portooriumiprefektiga (Perfectus Portorii). Viimase äraolekul pidi teda asendama litsentsiülem. Hilisemal Rootsi võimuperioodil on ametkonnad teineteisele siiski lähenenud ja litsentsiülem on kandnud litsentsi- ja portooriumiinspektori nimetust. Litsentsikorraldus 1662. a-st määratles litsentsiülema põhiülesandeks kontrolli, et ühtegi kaupa ei lossitaks enne litsentsimaksu tasumist. Litsentsiülemal oli õigus kõiki laevu läbi uurida ja nimetamata kaupu konfiskeerida.
18. saj kehtis üldjoontes edasi rootsiaegne tollikorraldus ja -tariifid, 1768. a anti välja määrus Riia litsentsikorralduse kohta.
27.09.1782 pandi ametisse iga 10 versta kohta kaks piirivahti (Reuter) ja 50 versta kohta üks järelevaataja (Grenz-Zoll-Aufseher). 11.12.1784 kinnitas kindralkuberner Eesti- ja Liivimaal ametisse 238 piirivahti ja 24 järelevaatajat.
Vene impeeriumis allusid tolliametid enne 1811. a kommerts-kolleegiumile. Keisri ukaasiga 24.06.1811 asutati 11 tolliringkonda, millest Eesti ala puudutasid 3: St. Peterburi tolliringkonnale (nr 2) allus Narva Tolliamet koos Kunda (Maageranna) tollitõkkega, Tallinna tolliringkonnale (nr 3) allusid Tallinna ja Haapsalu tolliametid ning Paldiski tollitõke, Riia tolliringkonnale (nr 4) allusid Pärnu ja Kuressaare tolliametid. Kõik tolliringkonnad allusid tolliringkonna ülemale, kelle lähemateks abideks olid sekretär ja käsundusnõunikud. Tolliringkond lahendas kaupade maksustamise ja tollimäärade kehtestamisega seotud küsimusi (nii majanduslikke kui ka õiguslikke), hankis teateid ringkonda kuuluvatest tolliametitest ja -punktidest ning väljastas neile vajalikke eeskirju.
Tolliamet koosnes juhatajast ja 1–2 tolliametnikust. 1. klassi tolliametil olid laod ja seal võis hoida kaupu maksuta mitu aastat. 2. klassi tolliameti kaudu võis sisse tuua kõiki lubatud kaupu, kuid hoida tohtis laos vaid kuni kaks kuud, 3. klassi tolliametis 1 kuu. Tollipunkt ja tollitõke (lubas sisse tuua ainult tollivaba kaupa ja vilja) koosnesid järelevaatajast koos vajaliku arvu tolliametnikega. Ülekäigupunkt lubas üle piiri ainult inimesi ilma kaubata. Kõik tolliringkonnad koos allasutustega kuulusid Rahandusministeeriumi väliskaubanduse departemangu koosseisu. Iga 15 versta (~16 km) kohta tegutses piiril üks tollijärelevalve komando. Tolliametnikel oli ametikohuste täitmisel õigus omada tulirelvi, neid pidid vajadusel abistama nii tsiviil- kui sõjakubernerid, sõjaväe- ja politseiametnikud nii linnas kui ka maal.
1850. a-tel moodustati väliskaubanduse departemangu allasutusena tollimaksude ametkond, mis alates 1866. a-st tegutses iseseisva tollimaksude departemanguna. 1897. a-ks kuulusid endised Tallinna ja Riia tolliringkonnad Peterburi tolliringkonda. Tegevust jätkasid tolliametid Tallinnas, Riias, Haapsalus, Pärnus jm. Uued isikkoosseisud piiriäärsete valvesalkade laevastikele määrati 01.12.1897 seadusega (vt piirivalve). Laevastikud allusid Peamerestaabile Mereministeeriumi koosseisus.
Tolliametid tegutsesid 1918. a-ni, lõpetasid tegevuse seoses Saksa okupatsiooni algusega ja jätkasid tegevust uutel alustel Eesti Vabariigi Tolli Peavalitsuse alluvuses 1918. a lõpul.

Kuressaare tollipunkt rajati juba 17. saj. Läbi 19. saj tegutses see kui 3. järgu tolliamet. 1913 muudeti tolliamet tollipunktiks (zastava). Allus kommertskolleegiumile, alates 1811. a-st Riia tolliringkonna ülemale. Lõpetas tegevuse 1917. a.
Kunda tollitõke loodi Senati ukaasiga 29.03.1821 Toolse sadama juurde. Allus Tallinna tolliringkonna ülemale, tegutsedes 2. järgu tollipunktina, mille kaudu toimus üksnes soola, heeringa ja kivisöe sissevedu.
Narva Tolliamet rajati 17. saj. Kuni 1865. a-ni tegutses 3. järgu, 1865.–1869. a 2. järgu ja alates 1869. a-st 1. järgu tolliametina. Allus kommertskolleegiumile, alates 1811. a-st Peterburi tolliringkonnale. Lõpetas tegevuse 1918. a märtsis seoses Saksa okupatsiooniga.
Pärnu Tolliamet rajati 17. saj. 19. saj tegutses 2. järgu tolliametina. Allus kommertskolleegiumile, alates 1811. a-st Riia tolliringkonnale.
Tallinna Tolliamet tegutses samuti juba 17. saj. Oli 19. saj 1. järgu tolliamet, allus Tallinna tolliringkonna ülemale.

Materjal

Säilinud fragmentaarselt. Valdavalt venekeelne, enne 19. saj võib olla kas üksnes saksa või nii vene kui saksa keeles.
Tolliasutuste fondid on Ajalooarhiivis arvele võetud aastail 1945–1952. 1950. a-te I poolel on pea igast fondist eraldatud suur osa materjalidest kui mittevajalikud. Vaid fondide 198, 644 ja 2659 säilikute hulk on jäänud samaks või mõnevõrra suurenenud 1970. ja 1980. a-tel teostatud liitmise tulemusel.

Seadused

ПСЗ I nr 13118 (10.05.1768), nr 16105 (11.12.1784), nr 24684 (24.06.1811), ПСЗ III nr 14715 (01.12.1897).
.

Kirjandus

Hupel, A. W. Die gegenwärtige Verfassung.
Jensch, G. Der Handel Rigas im 17. Jahrhundert. Ein Beitrag zur livländischen Wirtschaftsgeschichte in schwedischer Zeit. Riga 1930. Lk 118–122.
Laur, M. Eesti ala valitsemine 18. sajandil (1710–1783). Tartu 2000.
Liiv, O. Rootsi aja majandusajalugu // Eesti majandusajalugu. 1. kd. Tartu 1937. Lk 188–189.
Liljedahl, R. Svensk förvaltning i Livland 1617–1634. Uppsala 1933. Lk 450–451.
Piirimäe, H. Rootsi riigimajandus Baltimail XVII sajandil. Diss. I. Tartu 1974. Lk 205.
Schulmann, W. v. Die Zivile Staatsbeamtenschaft in Estland zur schwedischer Zeit. Dorpat-Posen 1939. Lk 139