Ajalooarhiivi fondiloend

Fondiloendi andmeid ei ole täiendatud pärast 2017. aastat. Siin ei kajastu viimastel aastatel toimunud üleandmised ja arhivaalide kolimised Tartu ja Tallinna vahel. Korrektsete andmete saamiseks kasutage AISi ais.ra.ee

Ajalugu

03.12.1915 väljastas Põhjarinde ülemjuhataja määruse nr 159 „Rekvisitsiooni ja evakuatsiooni juhend”, mille kohaselt oli rekvireerimine kohapealsete vahendite sunduslik hankimine elanikelt sõjaväe tarbeks ning ühtlasi elanike sunduslik kohapealne tootmistöö sõjatingimustes.
Eestis alustasid rekvireerimiskomisjonid tegevust 1916. a alguses. A-tel 1916–1918 tegutsesid Eesti alal maakondlikud rekvisitsioonikomisjonid, mis moodustati Eestimaa ja Liivimaa kuberneride otsuse alusel. Kuberneril oli õigus ühes maakonnas moodustada nii mitu komisjoni, kui ta vajalikuks pidas. Komisjonis ei tohtinud olla alla viie liikme ja see pidi otseselt alluma kubernerile. Näiteks 24.03.1916 moodustatud Võrumaa rekvireerimiskomisjon koosnes: 1. esimees — maakonnaülem; 2. esimehe asetäitja — maakonnaülema vanemabi; 3. talurahvaasjade komissar; 4. maakonna maksuinspektor; 5. aktsiisivalitsuse II ringkonna järelevaataja nooremabi; 6. linnavalitsuse liige eelmise nimetamisel; 7. lähima valla vanem; 8. riigikontrolli esindaja (arveametnik); 9. sõjaväeametkonna esindaja. Täpsema instruktsiooni rekvireerimiskomisjonidele väljastas kuberner 03.02.1917. Nii 1916. a kui ka 1917. a jooksul andsid armee komandörid ja staabiülemad välja arvukalt täpsemaid juhiseid rekvireerimise korraldamiseks kohtadel.

Rekvireerimiskomisjonid tegelesid varade sundvõõrandamisega kindlate normide alusel ning sõja käigus rekvireeritud või hävitatud varade eest kompensatsiooni määramise ja väljastamisega eraisikute või vastavate komisjonide esitatud avalduste alusel. Rekvireerimiskomisjoni otsuse peale võis kaevata Rekvireeritud ja Võimude Korraldusel Hävitatud Varade Arvestamise Peakomiteesse.