Ajalooarhiivi fondiloend

Fondiloendi andmeid ei ole täiendatud pärast 2017. aastat. Siin ei kajastu viimastel aastatel toimunud üleandmised ja arhivaalide kolimised Tartu ja Tallinna vahel. Korrektsete andmete saamiseks kasutage AISi ais.ra.ee

Ajalugu

Petseri asula tekkis kloostri kõrvale 16. sajandil. Liivi sõja ajal, 1565. a saadeti Moskvast kloostri kaitseks 300-liikmeline salk streletse, kes panid aluse ka slobodaale ehk alevile kloostrimüüride kõrval.
1688. a põles klooster peaaegu maani maha, kuid ehitati taas üles. 1700. a puhkenud Põhjasõjas jäi Petseri korduvalt sõjategevuse jalgu. Pärast Põhjasõda, olemata enam piiriala, kaotas Petseri sarnaselt Pihkvaga oma sõjalis-strateegilise tähtsuse.
1782. a moodustati Petseri maakond ja Petseri sai maakonnalinna staatuse, loodi
maakonna valitsemiseks ette nähtud asutused, valitsemisel lähtuti 1775. a kubermanguseadusest.
Neis maakonnalinnades, kus polnud komandanti, sh Petseris, määrati ametisse
politseimeister, kelle ülesandeks oli valvata heakorra ja üldise korra järele.
21.04.1785 võeti vastu linnaseadus. Kõik vabad linnaelanikud said linnakodanikeks, kes jagati tegevusala ja varandusliku seisu alusel kuude kategooriasse. Linna valitses magistraat, kellel lisaks kohtufunktsioonile oli ka administratiivseid ülesandeid: maksude kogumine, nekrutite võtmine, ostu-müügilepingute kinnitamine, mõõtude-kaalude õigsuse kontrollimine.
Magistraat jäi esimese instantsi kohtuasutuseks, haldusvõim läks kodanike poolt
valitud linnapeale ja linnanõukogule (duumale). Seadus määras kindlaks ka linna tulude allikad ja selle, milleks neid kasutada. Tulude-kulude aruanne tuli saata kubernerile. Magistraat kinnitas ka linnas asuvate majade ja ehitistega tehtavad tehingud ja pidas nende kohta raamatut, andis välja passe, valvas välismaiste kauplejate üle jne.
Politseimeistri vastutada olid tervishoid, tuleohutus, teede ja tänavate korrashoid,
kroonule kuuluvate hoonete haldamine, mõõtude ja kaalude õigsus. Samuti olid tema lahendada väiksemad kriminaalasjad (kuni 20 rubla suuruste kahjude puhul). Väiksemates linnades kuuluski tegelik võim politseile. Politseilise järelevalvega tegeles linnas politseiülem (городничий), kellele allusid korra järele valvavad desjatskid.
Hoolekande- ja eestkosteasjadega tegeles magistraadi juures asuv vaeslastekohus. Magistraadile allus ka suuline kohus, mis tegeles alla 25 rubla väärtuse jäävate asjadega. Kohtuasju arutati suuliselt, kohtunike ülesanne oli osalisi lepitada. Kohtuotsus jõustus, kui mõlemad
pooled olid otsusega nõus. Suulise kohtu koosseisu kuulusid kohtunik ja kaks isikut kaupmeeste või kodanike hulgast, kelle elanikud olid valinud ja politseimeister kinnitanud.
Pärast asehalduskondade likvideerimist ja kubermangupiiride muutmist 1796. a kaotati ka Petseri maakond. Aleksander I taastas endise kubermanguseaduse, kuid mitte Petseri maakonda, Petseri sai 1802. a koosseisuvälise linna staatuse (заштатный город). Linna valitsemine läks linnavanema ja -valitsuse hoolde, selle koosseisu kuulusid raehärra ja kaks ratmanit ehk nõunikku. Raehärra ametiaeg oli kolm aastat. Politseiülema ametikoht kaotati, suuline kohus ja vaeslastekohus tegutsesid edasi.
Sellistel alustel valitseti linna kuni 1860. a-teni. 1864. a viidi Venemaal läbi kohtureform ning kohtuasjad, sh suulise kohtu kompetentsi kuulunud asjad läksid reformiga moodustatud rahukohtute alluvusse. Linnavalitsused ja magistraadid, mis tegelesid ka muude linnaasjadega, muutusid kas linnaduumaks üldistel alustel või lihtsustatud kogukonnavalitsuseks (упроченное общественное управление). Sellise lihtsustatud kogukonnavalitsuse sai ka Petseri.
16.06.1870 võeti Venemaal vastu uus linnaseadus, mis kehtis ka Petseri-taolistele alevitele.
Linna omavalitsus moodustati nüüd kõigi maksumaksjate esindajaist. Valimistel osalemiseks pidi olema Vene kodakondne, maksma linnale makse ja olema linnas elanud vähemalt kaks aastat. Kaupmeestel ja majaomanikel oli valimisõigus olenemata linnas elamise kestusest.
11.06.1892 võeti vastu järgmine linnaseadus, mis määratles täpsemalt alevi omavalitsuse valimise korra. Kohalikud majaomanikud valisid 12–15liikmelise volinike kogu, kes omakorda valis alevivanema ning selle üks-kaks abilist. Kohaliku omavalitsuse võimkonda kuulus maksude kogumine, linna kapitali ja varade üle valitsemine ja linna toiduainetega varustamise eest hoolitsemine. Linnaomavalitsuse tegevuse järele valvas kuberner, kõik volikogu otsused pidi linnapea esitama kubernerile. 1892. a seadus kehtis koos Eesti Ajutise
Valitsuse määruste ja muudatustega kuni 1938. a linnaseaduseni.

Materjal

Ukaasid, korraldused ja määrused (1766–1917); rae ja linnavalitsuse žurnaalid (1784–1917); kirjavahetus (1857–1917); aruanded (1787–1917); toimikud soolamüügi korralduse ja soolatagavarade (1783–1854), desjatskite ja sotskite valimise (1784), passide väljaandmise (1786–1916), isikute kaupmeeskonna hulka kirjutamise, kodanike hulka vastuvõtmise, ametitesse valimise (1782–1917), nekrutite võtmise ja sõjaväeteenistuse (1788–1917), sõjaväele moona muretsemise ja sõjavägede majutamise (1799–1917), laatade korraldamise (1795–1796, 1881), 40-usukannataja kogudusele ja Püha Varavara kogudusele kiriku ehitamise (1817), teede ja sildade parandamise ja korrashoiu (1808–1819, 1850–1917), linnale kuuluvate ehitiste (1850), turuhindade (1823–1825), teenistuslehtede koostamise (1848), bürgermeister Stepan Kulikovi haiguse (1851), linna tänavate sillutamise; vaestemaja ehitamise (1915), linna tulude ja kulude (1855), linna maade ja kauplemiskohtade rendile andmise (1845, 1852–1891) ning kaupmeestele kauplemislubade andmise, miilitsa loomise (1917), kaupmees Šenburgi kahe maja põlemise (1855) jne kohta; linnale kuuluva liikuva ja liikumatu vara nimekirjad (1859); arveraamatud ja dokumendid; kuluaruanded,
arved, sissetulekute ja väljaminekute raamatud (1788–1917); vaeslastekohtu
toimikud (1782–1917); žurnaalid (1809–1810, 1904–1915); teenistuslehed (1844–1858); linnaelanike nimekirjad, revisjonilehed ja oklaadiraamatud (1787–1917); korterikomisjoni toimikud (1803–1874); registratuurraamatud (1763, 1782–1917) ja postiraamatud (1847–1917).