Ajalooarhiivi fondiloend

Fondiloendi andmeid ei ole täiendatud pärast 2017. aastat. Siin ei kajastu viimastel aastatel toimunud üleandmised ja arhivaalide kolimised Tartu ja Tallinna vahel. Korrektsete andmete saamiseks kasutage AISi ais.ra.ee

Ajalugu

Ühing, mille eesmärk oli toetada liikme surma korral tema lähedasi (leske ja alaealisi lapsi).
Teisi nimetusi: Senffi leskedekassa (Senffsche Wittwencasse).
Loomisel olid eeskujuks Tartu- ja Viljandimaal loodud pastorileskede kassad. Eesmärk oli asutada nende kõrvale üleüldine leskede ja vaeslaste hoolekandeasutus, mille liikmeiks võisid astuda kõigist seisustest abielumehed, v.a tegevteenistuses olevad ohvitserid.
Asutamiskoosolek toimus 01.12.1781 Tartus, põhikirja kinnitas 23.07.1782 Riia kindralkuberner.
Liikmeks astuda soovija pidi olema abielus ja noorem kui 30 a (1919. a põhikirja
põhjal). Asutajaliikmeid oli 40.
Asutust juhtis kolm kuraatorit, juhatus asus Tartus.
1808–1817 oli asutuse tegevuses mõõnaperiood, liikmete arv vähenes viieni, rahaline seis oli keeruline. 1817. a asus etteotsa ülikooli joonistusõpetaja Carl August Senff, kelle juhtimisel sai ühing taas jalad alla.
23.03.1838 otsustas üldkoosolek reorganiseerida hoolekandeasutuse tegevuse, lähtudes olulisimast: 1) kindlustada kassa kapitalid; 2) lihtsustada valitsemist; 3) määrata kindlaks leskede kvoodi proportsioonid. Liikmete arv piirati 50-ga. Uus liige võeti vastu, kui keegi endistest liikmeist suri või välja astus, liikmeks astuda soovija pidi olema noorem kui 35 a.
Pärast 1838. a uusi liikmeid väljastpoolt Tartut vastu ei võetud. Rahalised vahendid saadi liikmemaksudest (20 hõberubla aastas) ja annetustest. Liikmeksastuja pidi sisseastumisel maksma ühe aasta maksu (võis tasuda ka kahes osas). Makstud osamaksed jäid alaliselt liikme omandiks, mis pärast tema surma otsestele järglastele välja maksti. Osamaksete intressidest kogunev kapital kuulus asutusele. Kapitalist kogunenud intresse kasutati leskede ja vaeste toetuseks. Liikmel ei olnud õigust oma osamaksetelt protsente nõuda. Liikme lesk sai pensioni kuni surmani ja lapsed toetust kuni 21-aastaseks saamiseni (1919. a põhikirja põhjal). Vähem kui viis aastat makseid teinud liikme järglastele pajukit ei makstud.
24.10.1919 registreeriti põhikiri Tartu-Võru rahukogus.
Leskede ja vaestelaste hoolekande asutus suleti siseministri 15.11.1939 resolutsiooniga „Ühingute ja nende liitude seaduse“ § 16 põhjal.

Materjal

Hoolekande asutuse rajamise otsus (1781). Põhikirjad (1781, 1834, 1838, 1864, 1883, 1919). Vanade kirikuõpetajate leskede kassa põhikiri (1781). Kodukord (1920). Konvendi koosolekute protokollid (1813—1817). Liikmete (1782, 1864, 1887, 1911) ja liikmemaksude maksjate nimekirjad (1781—1838). Surnud ja lahkunud liikmete nimekiri (1783—1806). Toetust saavate leskede nimekirjad (1808—1838). Kirjavahetus koosolekute korraldamise, juhatuse valimise, liikmeks vastuvõtmise, liikmemaksude ja nende tagasimaksmise, annetatud kapitalide kasutamise, riigilaenu piletite, obligatsioonide, võlgade tasumise, kassa uue põhikirja väljatöötamise jt. küsimustes (1783—1921). Väljavõtted kirikuraamatuist sündide ja surmade kohta (1808—1836). A. Hasselblatti koostatud „Das erste Jahrhundert des Bestehens der Dorpater Allgemeinen Witwen- und Waisen-Verpflegung-Anstalt“ (1882). Tegevuse ajalooline ülevaade (1902). Ajalehtede väljalõiked (1888—1919). Pearaamatud (1837—1919), kassaraamatud (1781—1839, 1894—1899), liikmemaksude raamatud (1781—1921), tulude ja kulude raamatud (1801—1844), pensionite väljamaksmise raamat (1808—1890), väärtpaberite register (1820—1922), reskontro (1900—1919), arveraamatud (1910—1920), summade laekumise kokkuvõtted (1807—1839), väljavõtted kapitalide ja võlasummade nimekirjast (1788—1808), kassadokumendid (1788—1900, 1916—1937), vekslid (1893—1920) ja riigilaenupiletid (1904—1919). A. Riemschneideri liikmemaksuraamat (1846—1885).