Ajalooarhiivi fondiloend

Fondiloendi andmeid ei ole täiendatud pärast 2017. aastat. Siin ei kajastu viimastel aastatel toimunud üleandmised ja arhivaalide kolimised Tartu ja Tallinna vahel. Korrektsete andmete saamiseks kasutage AISi ais.ra.ee

Ajalugu

Tekstiilitööstusettevõte.
Ettevõtte rajas Johann Christoph Wöhrmann. Varem kuulus talle kalevivabrik Poolas
Sieradzis. Pärast 1830. a Poola ülestõusu maksustati teistesse Venemaa piirkondadesse veetav kalev kõrgete tollidega ning paljud tekstiilitöösturid, sh Wöhrmann, otsustasid tootmise üle viia mujale.
11.03.1832 anti Venemaal välja seadus, mis lubas tekstiilivabrikantidel oma Poolas
asuvad ettevõtted Vene impeeriumi teistesse piirkondadesse üle viia. Üleviimisloa andsid tsiviilkuberner ja kroonupalat. 25.12.1832 esitas J. C. Wöhrmann vabriku Sieradzist Sinti üle toomise palvekirja ja 27.01.1833 kirjutas keiser Nikolai I alla korraldusele anda Sindi kroonumõis
kalevimanufaktuuri asutamiseks J. C. Wöhrmannile tähtajatult rendile. Samal aastal
alustati vabriku ehitamist. Sindi vabrik alustas tootmist 1834. a.
1840. a-tel suurenes toodangu maht, võeti kasutusele mehaanilised ketrusmasinad,
täiustati vanutamist ja viimistlust. Sindi vabrik oli juhtivaid kalevitööstusi terves Vene
impeeriumis.
1860. a ostis J. C. Wöhrmanni poeg Christian Heinrich kroonult kogu Sindi mõisa. Tema ajal valmisid Sindi valukoda, gaasivabrik, telliselööv, uus saeveski, õllevabrik jt abikäitised.
Vabriku tegevuse kõrgperiood oli 1870. a-te lõpul. 1879. a omandas vabriku Moskva
suurkaupmees W. Aue. 1882. a reorganiseeriti ettevõte aktsiaseltsiks Sindi Kalevimanufaktuuri Ühisus, endine Wöhrmann ja Poeg. Põhikirja kinnitas 23.04.1882 keiser Aleksander III. Väiksemate muudatustega kehtis see kuni keisririigi lõpuni (täiendati 1893. ja 1900. a). Vabrikut juhtis kolm direktorit, juhatus asus Moskvas. Järgnevatel aastatel töötas ettevõte kahjumiga ja 1886. a otsustas aktsionäride üldkoosolek vabriku sulgeda. Aktsiaseltsi juhtimine anti üle likvideerimiskomisjonile. 1880. a-te lõpus majanduslik olukord paranes ja
16.11.1892 pöördus likvideerimiskomisjon rahandusministri poole palvega anda luba aktsiaseltsi tegevuse taasalustamiseks.
1890. a-tel moderniseeriti kudumis- ja ketrusosakonna sisseseade, osteti mitu aurumasinat, villa vanutamise ja kraasimise, käärvaltsimise ja kalevipesu masinad, gaasivalgustus asendati elektrivalgustusega.
1913. a oli vabrikus 12 000 värtnat ja 235 kudumismasinat, ettevõttel olid müügiesindused Peterburis, Varssavis, Harkovis ja Riias.
I maailmasõja ajal sai vabrik mundrikalevi tootmisest suuri kasumeid, transpordiolusid parandas 1915. a valminud Valga-Pärnu raudtee Sindi haru. 1916. a ületas tööliste arv vabrikus 1000 piiri.
1917. a sügisel suleti vabrik seoses okupatsiooniohuga. 1918. a, Saksa okupatsiooni ajal, profileerus tehas ümber tisleriliimi, äädikhappe, sooda, masinaõli jms tootmisele ning toornahkade ja linaseemnete töötlemisele. 1918. a lõpul õnnestus kalevitootmine uuesti käivitada.
1919. a avati puuvillase riide töötlemise osakond, tegevust jätkas nahatöötlusosakond.
17.04.1920 kehtestati Sindi vabriku üle valitsuse ajutine hoolekanne. 03.04.1921 kinnitati Sindi Kalevivabrikute Ühisuse, endise Wöhrmann ja poeg põhikiri, vabrik jätkas tööd aktsiaseltsina. Aktsiaseltsi juhatus asus Tallinnas. Ettevõtte tootmisprofiil kohandati vastavalt turu nõuetele. 1927. a avati puuvilla- ja kunstsiidriide kudumise osakond, kus valmistati mööbli- ja voodririiet, damasti, laudlinu jne.
1928. a-st alates oli ettevõtte nimi Sindi Tekstiilivabrikute Ühisus, endine Wöhrmann
ja Poeg.
1928. a moodustasid Kreenholmi manufaktuur, Balti puuvilla ketramise ja kudumise
vabrik, Eesti niidivabrik ja Sindi kalevivabrik kaubanduslik-tööstusliku aktsiaseltsi Kreenbalt, kes sai ainuõiguse müüa nende ettevõtete toodangut siseturul.
Riigivolikogus 23.07.1940 vastu võetud pankade ja suurtööstuste natsionaliseerimise deklaratsiooni alusel natsionaliseeriti Sindi Tekstiilivabrikute Ühisus, endine Wöhrmann ja poeg. Alates 1940. a septembrist allus ettevõte liidulis-vabariiklikule kergetööstuse rahvakomissariaadile.
Eesti NSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi 31.12.1940 seadlusega anti ettevõttele uus nimi — Tekstiilivabrik 1. detsember.
Ettevõte jätkas tööd ka Saksa okupatsiooni ajal, 1941–1944. Toorainepuudust püüti
leevendada paberit, takku ja tekstiilijäätmeid kasutades. Pärast sõda jätkas vabrik tööd vana sisseseadega, sest vabriku rekonstrueerimiseks ja
uute masinate paigaldamiseks puudusid esialgu võimalused. 1950. a-tel eraldati vabrikule uut tehnikat, 1958.–1959. a valmis vabriku rekonstrueerimise ja laiendamise kava.
1968. a alustati uute tootmishoonete ehitamist.
1983–1989 kandis ettevõte nime Ordeniga „Austuse märk“ 1. detsembri nimeline vabrik, 1989–1991 Sindi Tekstiilivabrik ja 1991–1996 riiklik aktsiaselts Sindi Tekstiilivabrik.
Pärast Eesti taasiseseisvumist sattus ettevõte raskustesse. 11.10.1993 kuulutati välja vabriku pankrot, tööd jätkati 1994. a sügiseni. 29.11.1995 toimus RAS Sindi Tekstiilivabriku võlausaldajate koosolek, mis otsustas tekstiilivabriku pärast ostu-müügi lepingu sõlmimist Singapuri kontserniga Tolaram Group likvideerida.
Osa RAS Sindi Tekstiilivabriku hooneid müüdi Saksa-Austria ühisfirmale Elastonia ja
Rootsi õmblusfirmale Wigen.

Materjal

Juhatuse ringkirjad (1921–1933); ülevaade turba töötlemisest Sindi ja Tammiste soos ning leping Turbatöötlemise Riikliku Valitsusega (1924); tööliste ja töölisvanemate koosolekute protokollid; kohtuprotokollid, otsused ning teised töölisküsimusi puudutavad materjalid (1925–1934); kirjavahetus kaubatellijatega, hinnakirjad ja kalkulatsioonid (1920–1937); toimik Lavassaare turbatööstuse (1926–1938) ning Sindi hüdroelektrijaama tegevuse (1929–1936) kohta; vabriku krundi plaanid (1938); tulekahjukindlustuse poliisid (1930–1935); ostu-, müügi- ja rendilepingud (1926–1944); volitused (1924–1939); bilansid ja aruanded (1936–1937), tööaruanne (1938), värvide ja keemiliste ainete hinnakirjad (1940); pearaamatud (1880–1940), žurnaalid (1880–1940), kassaraamatud (1882–1940), vabriku kassa päevaraamatud (1936–1940); kassa kontrollimise protokolliraamat (1931–1945); memoriaalid (1880–1940); reskontrod (1904–1940); arveraamatud (1863–1923, vaheaegadega); palgaraamatud (1899–1935, vaheaegadega); kuluraamatud (1932–1940);
inventari- (1880–1942) ja laoraamatud (1897–1940); tellimisraamatud (1918–1940, vaheaegadega); tempelmaksu raamatud (1933–1942); töölisnõukogu protokolliraamat (1938–1940), toimik ametnike seltskondliku ühingu Harmonie kohta (1932–1940); tööliste foto (1938).