Ajalooarhiivi fondiloend

Fondiloendi andmeid ei ole täiendatud pärast 2017. aastat. Siin ei kajastu viimastel aastatel toimunud üleandmised ja arhivaalide kolimised Tartu ja Tallinna vahel. Korrektsete andmete saamiseks kasutage AISi ais.ra.ee

Ajalugu

Eestimaa Kirjanduse Ühingu asutas Carl Julius Albert Pauckeri initsiatiivil rühm
Tallinna haritlasi 10.06.1842.
1842. a kinnitatud põhikiri seadis ühingu eesmärgiks edendada teadust ning Eestimaad, aga ka laiemalt Balti kubermange tundma õppida. Ühingu sektsioonides viljeldi paljusid teadusalasid (ajaloo-, loodusteaduste, eesti keele ja kirjanduse, õigusteaduse, rakendusmatemaatika-ja tehnikasektsioon jm).
Liikmeskond koosnes tegev-, au- ja korrespondentliikmetest. Ühingu tööd juhtis direktoorium (president, asepresident, sekretär, sektsioonide direktorid, kassahoidja, raamatukoguhoidja, muuseumi inspektor ja lugemislaua ülem) ja sektsioonide tööd direktor.
1864. a asutati koduloomuuseum ja hoolitseti 1825. a rajatud Eestimaa Üldise Avaliku Raamatukogu eest, mis 1923. a ühingu omandisse läks. Raamatukoguga liideti mitmete asutuste ja eraraamatukogusid, kogud täienesid ka rohkete annetuste teel.
Üheks keskseks tegevusvaldkonnaks kujunes kirjastamine. Ühingu väljaandel ilmus
hulk publikatsioone, neist tähtsamad on „Archiv für die Geschichte Liv-, Esth- und Curlands“ (1842–1851, 1861–1885, 1888–1893); „Beiträge zur Kunde Ehst-, Liv- und Kurlands“, kd 1–21 (Reval 1868–1934).
Pärast baltisakslaste ümberasumist 1939. a ühingu tegevus soikus. Ühing suleti ENSV
Hariduse Rahvakomissariaadi vabahariduslike organisatsioonide likvideerimise peakomisjoni 30.12.1940 otsuse alusel. Ühingu muuseumi varad ja arhiiv jaotati riiklike muuseumide vahel, raamatukogu sai Akadeemilise Raamatukogu Baltica-kogu aluseks (vt *Raamatukogud, raamatukoguseltsid, lugemisringid).