Ajalooarhiivi fondiloend

Fondiloendi andmeid ei ole täiendatud pärast 2017. aastat. Siin ei kajastu viimastel aastatel toimunud üleandmised ja arhivaalide kolimised Tartu ja Tallinna vahel. Korrektsete andmete saamiseks kasutage AISi ais.ra.ee

Ajalugu

Moskva ja kogu Venemaa patriarhile alluv (stavropigiaalne) nunnaklooster Ida-Virumaal.
Teisi nimetusi: Pühtitsa Jumalaema Uinumise klooster, Kuremäe klooster.
Klooster — ühiskonnast eraldunud üksiklaste hoone või asula, mille liikmed on andnud kasinus-, karskus- ja vaesustõotuse ja elavad kogukonnana reglementeeritud elukorralduse järgi.
Väliselt elulaadilt jagatakse kloostrid ühiseluliseks (liikmed töötavad koos ja omavad kõike ühiselt) ja eraldieluliseks (liikmed palvetavad koos, kuid söövad ja töötavad eraldi). Paiksuselt ja arvukuselt jagatakse kloostrid koopa- ja suurkloostriteks, eraklaiks, kõrblaiks ja abikloostriteks. Kloostriülem kannab õigeusu kirikus iguumeni (iguumenja) nimetust.
1887. a. asutati Jõhvi *õigeusu vennastekogudus, mille eestvõttel loodi mitmeid heategevaid hoolekandeasutusi. Vennastekoguduse üks eesmärke oli nunnakloostri rajamine.
1891. a lubas Püha Sinod asutada Kuremäe Jumalaema Uinumise naiskloosterkonna sellise hulga õdede jaoks, keda kloosterkond ise on võimeline oma jõududega ülal pidama. Kloosterkonna avamine toimus 15.08.1891.
Püha Sinodi 23.10.1892 määrusega sai kloosterkond kloostri staatuse, samuti viidi täies ulatuses sisse kloostri jumalateenistuste kord. Klooster allus Riia piiskopile.
1894. a avati Tallinnas kloostri abikirik (1894—1960) ja samal aastal kloostrist 25 kilomeetri kaugusel asuv vaeste ja vanade varjupaik – Keetsemani erakla (1894—1944). 1902. a. avati abikirik Peterburis (1902—1930).
Pärast Eesti iseseisvumist tegutses klooster heategeva naisühingu nime all.
1935. a reorganiseeriti heategev naisühing taas kloostriks. 22.05.1935 vastu võetud EAÕK põhimääruse järgi kuulusid Pühtitsa ja Petseri kloostrid Tallinna piiskopkonda ja allusid iseseisvate juriidiliste isikutena otse metropoliidile ja sinodile (vt *EAÕK Sinod).
1941. a märtsis, Nõukogude okupatsiooni ajal, liideti EAÕK Moskva Patriarhaadiga, tegevus iseseisva kirikuna lõppes, sinod saadeti laiali. 28.08.1941 kuulutas EAÕK end uuesti Moskvast sõltumatuks ja loobus tunnustamast Moskva eksarhivalitsust, Moskva Patriarhaadi alluvusse jäi Narva piiskopkond. 1943. a läks seni EAÕK-sse kuulunud Pühtitsa klooster koos Tallinna abikloostriga üle Moskva Patriarhaadi alluvusse.
28.02—02.03.1945 toimunud Vene õigeusu kiriku (VÕK) täiskogul Moskvas võeti vastu uus põhikiri, mis hakkas kehtima ka Eesti piiskopkonnas.
05.07.1945 kehtestas ENSV Rahvakomissaride Nõukogu usuühingute tegevuse korraldamise ajutise juhendi (kehtis kuni 1977. a). Juhendi alusel tuli olemasolevad kogudused registreerida, tegutseda lubati ainult neil kogudustel, kellel on vaimulik. Kirikuvara natsionaliseeriti. Kiriku ja kirikumaa kasutamiseks pidid kogudused sõlmima kohalike täitevkomiteedega lepingud.
1960. aastatel kavatseti kloostri asemele asutada kaevurite profülaktoorium.
22.08.1977 kinnitas Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium usukoondiste põhimääruse, mis kitsendas veelgi koguduste tegevust.
Tänapäeval on Pühtitsa nunnaklooster üks suuremaid Vene Õigeusu Kiriku naiskloostreid. Kloostrit juhib alates 1968. a igumeenja Varvara.
1990. a alates allub klooster otse Moskva ja kogu Venemaa patriarhile.
23.10.1997 registreeriti Pühtitsa Jumalaema Uinumise Naiskloostri põhikiri ja klooster kanti Eesti kirikute, koguduste ja koguduste liitude registrisse.