Fondiloend

EAÕK Sinod - EAA.1655
Sinod der Estnischer Apostolisch-Rechtgläubiger Kirche
Синод эстонской апостольской церкви
Eesti Piiskopkonna Ajutine Nõukogu

Ajalugu

Vt ka *EAÕK kogudused, *EAÕK praostkond, *EAÕK eksiilis.
Sinod — perioodiliselt kooskäiv kirikuvalitsemise organ.
Eesti territooriumil asuvad apostliku õigeusu kogudused allusid aastatel 1721—1917 vene õigeusu kiriku kõrgeimale valitsusorganile — Venemaa Pühale Sinodile.
Venemaa Püha Sinod (esialgne nimetus Vaimulik Kolleegium) asutati 25.01.1721 "Vaimuliku reglemendiga", senise vene õigeusu kirikupea — patriarhi — amet likvideeriti (taastati 1917. a). Sinodi liikmed määras keiser kõrgema vaimulikkonna hulgast, selle vahetut tegevust kontrollis ja juhtis ilmalik ametnik — ülemprokurör.
Sinodi kompetentsi kuulusid järgmised küsimused: õigeusu kiriku dogmaatika; kiriku organisatsiooni juhtimine (piiskopkondade ja koguduste asutamine, kirikute ehitamine, tähtsamate vaimulike kohtade täitmine jne); vaimulike õppeasutuste õppe-metoodiline ja majanduslik juhtimine; vaimuliku võimu kompetentsi kuuluvad kohtuasjad (ebaseaduslikud abielud jne).
Sinodi struktuuri kuulusid kantselei, kontorid Moskvas ja Tbilisis, majandusvalitsus (tegeles kiriku vara majandamise ja majandustegevuse kontrollimisega) ja vaimulik õppevalitsus (tegeles vaimulike õppeasutuste õppe- ja majandustegevuse juhtimisega).
Vene Õigeusu Kirik oli jagatud piiskopkondadeks, mille piirid määras kindlaks Püha Sinod. Piiskopkond oli vaimulik haldusringkond, mille piires teostas kõrgemat vaimulikku võimu piiskop. Piiskopi valis välja Püha Sinod, ametisse kinnitati ta keisri ukaasiga. Piiskopile olid allutatud kõik piiskopkonna kirikute liikmed, vaimulikud õppeasutused, kloostrid ja vennaskonnad. Piiskopi kõrval juhtis piiskopkonda vikaarpiiskop (piiskopi abiline, reeglina oli tema vaimuliku võimu all ühe linna ja selle ümbruses olevad kogudused), vaimulik konsistoorium (asutati 09.07.1744 ukaasiga kõigi Venemaa piiskopkondade juurde, seni eksisteerisid üksikute piiskopkondade juures), vaimulikud valitsused, vaimulikud kuratooriumid ja praostid (vt *EAÕK praostkond). Kokku moodustasid nad piiskopkonna valitsuse. Piiskopi ja piiskopkonna valitsuse tegevust kontrollis sinod.
Aastatel 1725—1736 kuulusid Eesti apostliku õigeusu kogudused Pihkva piiskopkonda. Nende paremaks valitsemiseks asutati Riias 1727. a vaimulik kontor, mis 1739. a nimetati ümber vaimulikuks valitsuseks ja 1750. a Liivimaa vaimulikuks valitsuseks.
14.06.1764 ukaasiga liideti Eestimaa kubermangu õigeusu kogudused Peterburi piiskopkonnaga. Kohapealsete koguduste administratiiv- ja vaimulike asjadega tegeles *Narva vaimulik valitsus ja Eestimaa vaimulik valitsus (1798—1817).
05.08.1817 moodustati Peterburi piiskopkonna Tallinna vikaar- e abipiiskopkond eesotsas vikaar- e abipiiskopiga, kes allus Peterburi metropoliidile.
14.09.1836 ukaasiga moodustati Riia vikaarpiiskopkond eesotsas Riia vikaarpiiskopiga, kes allus Pihkva piiskopile. Vikaarpiiskopi kõrval jätkas tegevust Liivimaa vaimulik valitsus.
25.02.1850 kinnitas Nikolai I Püha Sinodi ettepaneku Riia vikaarpiiskopkonna muutmisest iseseisvaks piiskopkonnaks, mille jurisdiktsiooni alla kuulusid Kura- ja Liivimaa õigeusu kogudused. Liivimaa vaimulik valitsus suleti ja tema asemele asutati Riia vaimulik konsistoorium (piiskopi otsealluvuses olev piiskopkonna kõrgeim kollektiivne vaimulik institutsioon). 1865. a ühendati Riia piiskopkonnaga Eestimaa kubermangu õigeusu kogudused. Sinodi 09.04.1866 ukaasiga asutati piiskopkonnas Tallinna vikaarpiiskopkond eesotsas Tallinna vikaarpiiskopiga. Narva kogudused jäid kuni Eesti iseseisvumiseni Peterburi piiskopkonda.
30.03.1917 ühendati Põhja-Liivimaa Eestimaa kubermanguga. Riia konsistoorium lõpetas oma tegevuse Venemaa Ajutise Valitsuse 30.03.1917 määruse alusel. Eestlastest õigeusu vaimulikud alustasid oma rahvusliku kiriku organiseerimist. 08.08.1917 tegid koguduste esindajad Tartus ettepaneku Riia piiskopkonna Tallinna vikaarpiiskopkonna moodustamiseks, kuhu oleksid kuulunud kõik Eesti territooriumil asuvad õigeusu kogudused. Riia piiskopkonna nõupidamine valis Tallinna vikaarpiiskopi kohale eestlase Paul Kulbuschi, Peterburi Püha Issidori eesti kiriku esipreestri, kes pühitseti ametisse 31.12.1917.
Eesti Ajutise Valitsuse 19.02.1919 otsusega tunnistati ajutiseks õigeusu kiriku asjade valitsejaks Eestis Piiskopkonna Nõukogu, mis moodustati 21.03.1919 Tallinna piiskopkonna täiskogul.
19.04.1919 võttis Eesti Ajutine Valitsus vastu "Kreekakatoliku kiriku valitsuse ja koguduste omavalitsuse ajutise korralduse", mille järgi tunnistati Eesti Vabariigis kehtivaks Moskvas 1917—1918 peetud ülemaailmsel kirikukogul vastuvõetud apostliku õigeusu kiriku seadused, niikaua kuni need Eesti Vabariigi seaduste vastu ei käi.
10.05.1920 võtsid Venemaa Püha Sinod ja Vene Õigeusu Kiriku Kõrgeim Kirikunõukogu oma ühisistungil vastu otsuse tunnistada Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku (EAÕK) autonoomiat. 02.09.1920 peetud EAÕK täiskogu otsustas Piiskopkonna Nõukogu ümber nimetada sinodiks.
14.—16.06.1922 toimunud kiriku täiskogul vastuvõetud Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku seaduse põhjal oli vaimulikest ja ilmalikest liikmetest koosnev sinod kiriku kõrgemaks administratiiv- ja majandusasutuseks. Sinodi võimkonda kuulusid järgmised küsimused: hoolekandmine usutõdede alleshoidmise eest ja nende seletamine apostliku õigeusu seisukohalt (sh trükilubade andmine pühakirja raamatute kirjastamiseks ja usuõpetuslike raamatute ja apostliku õigeusu kirikuelu korraldavate trükiste kirjastamise ainuõigus, misjonitegevuse juhtimine jne), kiriku ülemvalitsus ja selle asjaajamine (täiskogude kokkukutsumine, kiriku huvide kaitsmine valitsuse ja kohtuvõimude ees, kirikuvalitsuse majandusküsimuste korraldamine, aastaaruande ja eelarve koostamine); kirikliku hariduse ja kunsti eest hoolitsemine (sh vaimulike õppeasutuste rajamine ja nende juhtimine), kiriku varanduste üle valitsemine; koguduste ja teiste kiriklike asutuste elu ja korralduse juhtimine (sh koguduste avamine ja sulgemine).
Sinodi liikmed valis täiskogu, liikmeõigused olid veel kõigil Eesti abipiiskoppidel, sinodi eesotsas seisis peapiiskop. Sinodi juures asus kõrgem kiriklik kohus, mille kompetentsi kuulusid abielulahutuse küsimused (kuni 1926 a); praostkonna kohtu liikmetega ametiasjus seotud kohtuasjad ja praostkonnakohtu otsuste peale esitatud edasikaebused.
07.07.1923 andis Konstantinoopoli Oikumeeniline patriarh Meletios IV oma tomos'ega (iseseisvusaktiga) EAÕK-le autonoomse kiriku staatuse Konstantinoopoli patriarhi jurisdiktsiooni all (so iseseisvuse, v.a õigus iseenda kirikupead ametisse kinnitada jt kanoonilised piirangud).
12.11.1925 vastuvõetud ja 01.07.1926 kehtima hakanud "Eesti Vabariigi usuühingute ja nende liitude seaduse" kohaselt olid kõik usuühingud ja nende liidud riigi ees võrdsed.
13.12.1934 riigivanema dekreediga väljakuulutatud kirikute ja usuühingute seadus andis EELK-le ja EAÕK-le omavalitsuslikud õigused. Vastavalt 22.05.1935 kinnitatud EAÕK põhimäärusele oli EAÕK juriidiline isik, mille juhtimise ning valitsemisega tegelesid metropoliit (EAÕK kõrgem vaimulik juht), piiskoppide kogu, kiriku täiskogu, kiriku esinduskogu, sinod (kirikuvalitsus), revisjonikomisjon, piiskopid, piiskopkondade täiskogud ja nõukogud, praostid, praostkondade täiskogud ja nõukogud ning kirikukohtud.
Sinodi liikmed valis koguduste täiskogu ja ametisse kinnitas metropoliit. Sinodi ülesandeks oli kiriku asjaajamine ja kiriku ellu puutuvate küsimuste lahendamine.
Peale koguduste kuulusid EAÕK alla ka kloostrid (vt *Kuremäe klooster), mis allusid iseseisvate juriidiliste isikutena otse metropoliidile ja sinodile.
31.03.1941, Nõukogude okupatsiooni ajal, liideti EAÕK Moskva Patriarhaadiga, EAÕK tegevus iseseisva kirikuna lõppes, sinod saadeti laiali. 28.08.1941 kuulutas EAÕK end uuesti Moskvast sõltumatuks ja loobus tunnustamast Moskva eksarhivalitsust. Narva piiskopkond (24 kogudust) jäi Moskva Patriarhaadi alluvusse, mille tulemusena tekkis EAÕK-s kirikulõhe. 1944. a siirdus EAÕK kirikupea, metropoliit Aleksander eksiili, kus ta jätkas EAÕK juhtimist paguluses (vt *EAÕK eksiilis). 16.04.1945 lõpetas Moskva patriarh Eesti Apostliku Õigeusu Metropoolia, EAÕK Sinodi ja Narva piiskopkonna õigusliku tegevuse, moodustades Moskva patriarhaadile alluva Eesti piiskopkonna.
Vastavalt 22.05.1935 kinnitatud EAÕK põhimäärusele säilitas EAÕK-i sinod kiriku põhikirjalise järjepidevuse eksiilis (vt *EAÕK eksiilis). 11.08.1993 registreeriti ümber EAÕK põhimäärus. 20.02.1996 taastas Konstantinoopoli patriarh Bartholomeus EAÕK-le antud tomos'e kõigis üksikasjus. 1999. a peeti EAÕK esimene sõjajärgne täiskogu, mis valis uue EAÕK sinodi (kirikuvalitsuse).

Materjal

Materjal
Fond sisaldab Venemaa Pühale Sinodile allunud Liivi- ja Eestimaa vaimulike valitsuste ja Riia vaimuliku konsistooriumi dokumente aastatest 1804—1917.
I. Liivimaa vaimulik valitsus, Eestimaa vaimulik valitsus, Riia vaimulik konsistoorium (1804—1917)
Püha Sinodi, Peterburi vaimuliku konsistooriumi ja Riia vaimuliku konsistooriumi ukaasid ning ringkirjad (1804—1898).
Aruanded ning andmed praostkondade, kirikute seisukorra, koguduste tegevuse, vaimulike, koolide, hoonete remondi ja rentimise, rahaliste vahendite, õigeusklike, õigeusku astujate, raskolnikute, segaabielude jm kohta (1833—1919).
Kirjavahetus ja toimikud õigeusu kirikute avamise ja koguduste moodustamise, kogudustele ruumide leidmise, kirikute remondi ja uute kirikute, kooli- ja kogudusemajade ehitamise, surnuaedade rajamiseks maade eraldamise jm kohta (1813—1915); kirikuvarade, kirikute küttematerjali, raamatute, küünalde ja kirikunõudega varustamise kohta (1846—1913); kihelkonna- ja abikoolide asutamise, neile ruumide leidmise ning õpetajate määramise kohta (1848—1917); kirikumaade rendile andmise ja metsa majandusehitusteks lubamise kohta (1850—1914); koguduse majandamise, revisjoni, annetuste kogumise ja toetuste andmise kohta (1840—1911); kirjavahetus vaimulike kongresside, isikkoosseisu, vaimulike ülalpidamise jm kohta (1846—1911).
Kirikute, koguduste majade ja koolihoonete tüüpplaanid ning projektid (1842—1907).
Tartu-, Võru-, Viljandi-, Pärnu- ja Saaremaa kirikute meetrikaraamatud (1846—1888, 1915, 1918). Tallinna Roomakatoliku Kiriku meetrikaraamatud (1835; 1917—1923), Loodearmee 5. hospidalis surnute meetrikaraamatud (1919—1920).
Eestimaa kubermangu kirikute ja kirikuhoonete ehituse järelvalvekomitee protokollid (1890—1893), pearaamatud (1888—1895) ning rahaliste vahendite sissetuleku-väljamineku raamatud (1888—1891).
Tallinna, Rakvere, Haapsalu, Tartu, Pärnu, Viljandi, Võru ja Saaremaa praostkonna tegevusaruanded. Kirjavahetus praostkondade täiskogu ja nõukogu, praostkondade ja kirikute asjaajamise, kirikute seisukorra, tegevuse, ülalpidamise ja remondi, vaimulike ja nende ülalpidamise, kirikuvarade, kirikumaade eraldamise, koguduste eestseisuste, kihelkonna- ja abikoolide seisukorra, raamatukogude, õigeuskliku elanikkonna, usuvahetuse, sündide, abielude ja surnute arvu, raskolnikute, rahaliste vahendite kasutamise, annetuste jm kohta (1829—1918). Vaimulike isiklikud toimikud (1847—1911).
Arveraamatud ja -dokumendid (1847—1919). Vaimulike töötasude raamatud (1851—1887). Registratuurraamatud (1847—1923).
II. Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku sinod (1917—1944)
Kirikuseadus (1924). Põhikiri (1926) ja põhimäärus (1935). Narva piiskopkonna kodukord (1938). Täiskogu protokollid, aruanded, valimiste materjalid ja kirjavahetus (1919—1937). Eesti Piiskopkonna Ajutise Nõukogu protokollid (1919). Tallinna Piiskopkonna Nõukogu ja praostide koosolekute protokollid (1921—1931). Piiskoppide kogu protokollid (1926—1933). Esinduskogu protokollid (1935—1939). Koguduste revideerimise protokollid (1923—1939). Eesti, Läti ja Soome piiskoppide kogu protokollid (1937—1939). Eesti piiriäärsete koguduste vaimulike kongressi protokoll (1940).
Sinodi üldaruanded (1921—1936), praostkondade, koguduste, kloostrite, koolide ja ühingute aruanded (1918—1938).
Kirjavahetus kirikuvarade evakueerimise, Eesti õigeusu kiriku autonoomsuse, praostkondade, koguduste, kloostrite, koolide kohalike omavalitsuste alluvusse üleandmise, Eesti apostliku õigeusu koguduste korraldamise, kinnisvarade valdamise, vaimulike talituste pidamise, vaimulike ettevalmistuse ja ametisse määramise, kirikutegelastele teenetemärkide annetamise, kiriklike talituste, abielulahutuste, kiriku majandusliku olukorra, kirikute remondi, kalmistute, koolides usuõpetuse korraldamise, Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku Moskva patriarhaadiga ühendamise jm kohta (1917—1944). Teenistuslehed (1896—1940).
Kinnisvarade dokumendid, plaanid, tulekindlustuspoliisid jm (1925—1939).
Sinodi eelarved, aruanded, arveraamatud ja -dokumendid (1919—1944).
Registratuurraamatud (1919—1944).
Kohtuotsused abielulahutuste kohta (1919—1940) ja abielulahutuste toimikud (1919—1934).
Sotsiaaltöö toimkonna aruanded ja kirjavahetus sotsiaaltöö kohta (1937—1943).
Hoolekande ja sisemisjoni osakonna põhikiri, juhatuse protokollid, aruanded ja kirjavahetus tegevuse kohta (1922—1940).
Koguduste noorteringide koosolekute protokollid, aruanded ja kirjavahetus (1937—1944). Toimikud koguduste abikassa asutamise ja tegevuse kohta (1919—1933).
Kirikuteenijate matusekassa kassadokumendid ja kirjavahetus (1938—1940).
Küünla- ja kirjastusosakonna aruanded, kirjavahetus ja arveraamatud (1919—1940). Kaupluse “Edu” aruanded, kirjavahetus ja kassadokumendid (1922—1942). Revisjonikomisjoni protokollid (1924—1939).
Tartu ja Saaremaa praostkonna ja koguduste täiskogu ning nõukogu koosolekute protokollid (1906, 1918—1939). Sinodi korraldused, sinodi ja praostkondade ringkirjad (1926—1939). Praostkondade ja koguduste aruanded (1919—1938). Kirjavahetus Venemaale evakueeritud kirikuvarade tagastamise, kiriku riigist lahutamise, vaimulike ja kirikuteenrite, preestreile perekonnaseisuametniku õiguste andmise, vaimulike talituste pidamise, kirikute visiteerimise, kirikumaade jm kohta (1920—1952). Arveraamatud ja -dokumendid (1922—1940).
Narva piiskopkonna nõukogu ringkirjad (1924—1940) ja protokollid (1924—1940). Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku Narva (vene) piiskopkonna määrus (1924) ja põhikiri (1933). Moskva patriarhi ukaasid (1940—1944). Aruanded vene õigeusu koguduste ja kirikute tegevuse kohta (1921—1945). Kirjavahetus piiskopkonna nõukogu ja koguduste tegevuse, vaimulike ja kirikuteenijate, kirikuvarade, kirikute ehituse ja seisukorra, koguduste majade ülalpidamise, piiskopkonna nõukogu ja kirikute ülalpidamiseks vajalike rahaliste vahendite, koolides usuõpetuse õpetamise, vene emigrantide olukorra, koguduste meetrikaraamatute pidamise, surnuaedade seisukorra, vaimulike leskede ja orbude toetamise jm kohta (1921—1945).
Rahalised aruanded (1930—1940), arveraamatud ja -dokumendid (1923—1945).
EAÕK Narva-Jõesuu koguduse meetrikaraamat (1926).

Seonduv aines

LVVA f 4754 — Riia vaimulik konsistoorium, 1740—1918.
PRAK f 835 — Ehitusplaanide ja fotode kollektsioon (Sinod); f 19 — Peterburi Vaimulik Konsistoorium, 1764—1918.
RGIA f 796 — Sinodi kantselei, 1764—1918; f 797 — (Sinodi) Ülemprokuröri kantselei, 1742—1917; f 799 — (Sinodi) Majandusvalitsus 1827—1918.

Seadused

ПСЗ I nr 3718 (25.01.1721), nr 8988 (09.07.1744), nr 12183 (14.06.1764), ПСЗ II nr 9516 (14.09.1836), nr 23974 (11.03.1850), nr 43158 (06.04.1866).
Venemaa Ajutise Valitsuse 30.03.1917 määrus.
RT 1919, 11; 1919, 28/29, 72; 1925, 183/184, 96; 1935, 43, 438; 1935, 48, 474;
1939, 105, 810.
ENSV Teataja 1945, 28, 440.
Eesti NSV Ülemnõukogu Teataja 1977, 19, 222.
RTI 1993, 30, 510; RTI 2002, 24, 135.
Eesti Apostliku Õigeusu Kirikuseadus. Tartu, 1922.

Kirjandus

Nimistule 2 on koostatud kohanimede register koos aineregistriga.

Urmas Klaas. Õigeusu kirik Lõuna-Eestis 1848-1917. Halduskorraldus ja preesterkond. TÜ magistritöö. Tartu, 1998.
Nikolai Nikolski. Vene kiriku ajalugu, Tallinn, 1988.
Riho Saard. Eesti kirikute juhtivvaimulikond läbi aegade. — Akadeemia 1988, nr 3.
Andrei Sõtšov. Eesti õigeusu piiskopkond Stalini ajal aastail 1945-1953. Tallinn, 2004.
Ülemaalise eesti apostliku õigeusu Kiriku 1920 aasta täiskogu koosolekute protokollid. Masinkiri, /1920/.
Патриарх Алексий II. Православие в Эстонии. Москва: Православная энциклопедия, 1999.
Историко-статистическое описание Рижской епархии. Выпуск I, II, III. Рига, 1893, 1898, 1902.
П. Нечаев, Практическое рукаводство для священнослужителей или систематическое изложение полного круга их обязанностей и прав. Изд. 5–е. СПб., 1893.
Синод и его учреждения. — Высшие и центральные государственные учреждения России 1801-1917. Т. 1. Санкт-Петербург: Наука, 1998. С 134—147.
Игорь Смолич. История Русской Церкви. [Книга восьмая], 1700-1917. Часть первая. Москва: Издательство Спасо-Преображенского Валаамского монастыря, 1996.
Владислав Цыпин. История Русской Церкви. Книга девятая, 1917-1997. Москва: Издательство Спасо-Преображенского Валаамского монастыря, 1997.
http://www.eoc.ee/ (06.09.2004)
http://www.orthodox.ee/indexest.php (06.09.2004)