Fondiloend

Fondiloendi andmeid ei ole täiendatud pärast 2017. aastat. Siin ei kajastu viimastel aastatel toimunud üleandmised ja arhivaalide kolimised Tartu ja Tallinna vahel. Korrektsete andmete saamiseks kasutage AISi ais.ra.ee

Liivimaa Evangeeliumi Luteriusu Konsistoorium - EAA.5273
Livländisches Evangelisch-Lutherisches Konsistorium
Лифляндская евангелическо-лютеранская консистория

Ajalugu

Liivimaa kõrgem kirikuvalitsemisasutus aastatel 1633—1919.
28.11.1561 kinnitas Poola kuningas Sigismund II August talle alistunud Liivimaa aadlikele seisuslikud privileegid, nn Privilegium Sigismundi Augusti. Selle kõige esimese punktiga kindlustati luteri usu valitsev seisund Augsburgi usutunnistuse alusel.
1622. a nimetas Gustav II Adolf Liivimaa superintendendiks Riia ülempastor Hermann Samsoni (aadeldatuna von Himmelstierna). 1629. a määrati Liivi- ja Ingerimaa ning Karjala lääni kindralkuberneriks Johan Skytte, kelle juhtimisel viidi läbi mitmeid reforme õigussüsteemis, majanduses, hariduses ja ka kirikukorralduses (vt *Liivimaa rootsiaegne kindralkuberner). 18.03.1633 andis ta välja Liivimaa konsistoriaal- ja kirikuvisitatsioonikorralduse, mille põhjal tuli Liivimaa kõrgema kirikuvalitsemisorganina asutada ülemkonsistoorium. 13.08.1634 kinnitas Liivimaa konsistoriaal- ja kirikuvisitatsioonikorralduse koos paranduste ja täiendustega ka kuninganna Kristiina eestkostevalitsus.
Ülemkonsistoorium alustas Tartus tööd 1633. a. Konsistooriumi liikmete hulka kuulusid ilmalik president ehk direktor, superintendent, kolm ilmalikku ja kolm vaimulikku kaasistujat (assessorit) ning sekretär. Direktori ja superintendendi kinnitas ametisse provintsiaalvalitsus või kuningas.
Konsistooriumi ülesandeks oli kiriku- ja usuelu korraldamine, kirikute ehitamise ja nende regulaarsete sissetulekute tagamine, vaimulike ja kooliõpetajate ametiülesannete täitmise ja elukommete järele valvamine, abielurikkumiste, koguduste ja vaimulike omavaheliste lahkhelide ja tüliküsimuste lahendamine.
Ülemkonsistooriumi otsuste peale võis ainult erandkorras edasi kaevata õuekohtusse või kuningale.
1636. a jagati Liivimaa konsistoriaalringkondadeks, mille eesotsas olid ülemkonsistooriumile alluvad *alamkonsistooriumid.
Kuningliku korraldusega 08.04.1648 jäid ülemkonsistooriumi liikmeteks ainult vaimulikud (consistorium purum).
Maakonna tasandil kirikuvalitsemisinstitutsioonina loodi kindralkuberneri 08.05.1650 korraldusega ülemkirikueestseisja-ametid, mis hakkasid tegelema majandusasjadega ja kirikliku kohtuga (vt *ülemkirikueestseisja-amet).
Rüütelkonna survel taastati kuningliku eestkostevalitsuse korraldusega 05.12.1662 Liivimaa konsistooriumis ilmalikud kaasistujad. Konsistooriumi presidendiks määrati superintendent, tema asetäitjaks ilmalik president.
1673. a määrati Liivimaale Georg Preussiuse kõrvale ametisse veel teine superintendent — Johann Fischer. Esimesele allus kiriklikult Tartu ja Pärnu maakond. 1675. a sai Fischer kogu Liivimaa superintendendiks (alates 1678. a ülemsuperintendent).
Pärast Rootsi 1686. a kirikuseaduse kehtestamist tekkis lisaks Eestimaa piiskopkonnale neli uut superintendentkonda — Liivimaa, Riia, Saaremaa ja Ingerimaa. Seadus jõustus Eesti-, Liivi- ja Saaremaal koos kohalike muudatustega 1690. aastate algupoolel. Seaduse täiendused Liivimaale sätestati 30.06.1691 välja antud kuningliku korraldusega.
Uus, puhtvaimulik Liivimaa konsistoorium avati 1693. a augustis. Kuningliku korraldusega 20.12.1694 kinnitati, et Liivimaa kirikuõiguslikuks aluseks on 1686. a kirikuseadus, ühtlasi kinnitati senise segakoosseisulise konsistooriumi asendamine puhtvaimulikuga. Ülemkirikueestseisja-ametid ja alamkonsistooriumid likvideeriti, seoses mõisate riigistamisega kadus paljudes kihelkondades mõisnike patronaadiõigus. Ülemkonsistooriumi otsuste peale võis edasi kaevata õuekohtule.
1699. a viidi ülemkonsistoorium Tartust Pärnusse. 1700. a puhkes Põhjasõda. Selle tulemusena liideti Eesti- ja Liivimaa Venemaa koosseisu.
04.07.1710 sõlmiti kapitulatsioonileping Liivimaa rüütelkonnaga. Selles rõhutati Sigismund Augusti privileegi jätkuvat kehtivust, valitseva usuna jäi kehtima luteri usk Augsburgi usutunnistuse alusel, taastati mõisnike patronaadiõigus ja konsistooriumid.
17.10.1710 andis tsaari täievoliline esindaja Liivimaal Gerhard Johann von Löwenwolde välja korralduse, millega taastati 1634. a Liivimaa konsistoriaal- ja kirikuvisitatsioonikorralduse alusel ülemkonsistoorium segakonsistooriumina (consistorium mixtum). Ülemkonsistooriumi juhtis maanõunikust direktor, liikmete hulka kuulusid ülemsuperintendent, kaks ilmalikku ja kaks vaimulikku kaasistujat (assessorit). Direktori valis rüütelkond, teised liikmed kinnitas ametisse kindralkuberner konsistooriumi ettepanekul. Ülemsuperintendendi nimetas ametisse kindralkuberner Liivimaa rüütelkonna esildisel. Ülemkonsistoorium viidi Pärnust Riiga. Tartus ja Pärnus taastati 1711. a ülemkonsistooriumile alluvad linna- e alamkonsistooriumid.
Kuni 26.04.1713 võis ülemkonsistooriumi otsuseid edasi kaevata õuekohtule. Korraldustega 26.10.1714 ja 17.01.1739 allutati ülemkonsistoorium mittekiriklikes küsimustes Liivimaa õuekohtule ja kiriklikes Liivi- ja Eestimaa asjade justiitskolleegiumile.
1727. a maapäeva otsusega taastati ülemkirikueestseisja-ametid.
28.12.1832 kinnitati "Venemaa evangeelse luterliku kiriku seadus", millega loodi Venemaa evangeelne luterlik kirik. Kõik varasemad luterlikku kirikukorraldust reguleerinud seadused ja korraldused kuulutati kehtetuks. Kogu Venemaa luterlik kirik jagunes kaheksaks konsistoriaalseks ringkonnaks: Eestimaa, Liivimaa, Saaremaa, Kuramaa, Peterburi, Moskva, Riia ja Tallinn. Iga ringkonna eesotsas oli (provintsiaal)konsistoorium, mida finantseeriti riigieelarvest. Konsistooriumi presidendiks oli ilmalik isik ja asepresidendiks vaimulikust ülemsuperintendent (vt *Eestimaa ülemsuperintendent), liikmeiks kaks ilmalikku ja kaks vaimulikku kaasistujat. Moskva, *Saaremaa ja Tallinna konsistooriumis oli üks ilmalik ja üks vaimulik kaasistuja. Konsistooriumi liikme amet oli eluaegne. Provintsiaalkonsistooriumid allusid järelvalve korras siseministeeriumile ja Peterburis asuvale üldkonsistooriumile, mis oli Venemaa evangeelse luterliku kiriku kõrgemaks valitsus- ja justiitsorganiks (vt *Evangeeliumi Luteriusu Üldkonsistoorium Peterburis).
Senati ukaasiga 30.11.1833 nimetati Liivimaa ülemkonsistoorium ümber Liivimaa provintsiaalkonsistooriumiks.
(Provintsiaal)konsistooriumi ülesandeks oli ringkonna kirikute juhtimine ja vaimulik kohus, pastorite ametisse määramine ja nende tegevuse kontrollimine, usuõpetuse õpetamise kontrollimine koolides, perekondlike küsimuste, lahutuste ja kiriklikku sekkumist nõudvate üleastumiste läbivaatamine.
1890. a liideti Tallinna konsistoorium Eestimaa ja Saaremaa konsistoorium Liivimaa konsistooriumiga.
30.03.1917 ühendati Põhja-Liivimaa administratiivselt Eestimaa kubermanguga.
31.05.—01.06.1917 peeti Tartus I kirikukongress, mis võttis vastu otsuse kiriku korraldamise kohta vaba rahvakirikuna. 18.02.1918 ühendati Liivimaa Eesti ala ka kiriklikult Eestimaaga. 18.02.1919 kinnitatud Eesti Ajutise Valitsuse määruse põhjal allutati Eestimaa konsistooriumile kõik luteriusu kogudused Eestis.

Materjal

Väljavõte Karli IX poolt 13.07.1602 antud privileegidest Tartu rüütelkonnale (kiriklikud küsimused, koopia 19. sajandist). Liivimaa provintsiaalkonsistooriumi korraldused (1894), Eestimaa (1846—1873), Liivimaa (1834—1865) ja Saaremaa (1877—1889, vaheaegadega) provintsiaalsinodite protokollid. Tallinna Linnakonsistooriumi protokollid (1860—1886, vaheaegadega).
Võru-, Tartu-, Viljandi- ja Pärnumaa pastorite nimekirjad (dateerimata).
Toimikud koolivisitatsioonide kohta Pärnu (1735—1736) ja Tartu kreisis (1736). Toimikud abielulahutuste, pastorite ametissemääramiste ja ametist vabastamiste jt küsimustes (1806—1874, vaheaegadega).
Tartu, Pärnu ja Võru praostkonna ja Tartu linna vaimulike teenistuslehed (1823—1891, vaheaegadega).

Seonduv aines

LVVA f 233 — Liivimaa ülemkonsistoorium, 1634—1916.
RA Livonica II. Livlands överkonsistoriets arkiv. Vol 376-445.

Seadused

Kirchen-Gesetz und Ordnung, So der Grossmächtigste König und Herr CARL der Eilffte, Der Schweden, Gothen und Wenden König, etc. Im Jahr 1686 hat verfassen und Im Jahr 1687 im Druck aussgehen und publiciren lassen. Mit denen dazu gehörtgen Verordnungen. Stockholm, Sine anno.
ПСЗ I nr 3828 (19.09.1721), nr 4782 (24.09.1725), nr 13085 (21.03.1768), nr 25678 (30.08.1814), nr 27896 (20.07.1819), nr 29881 (29.04.1824), ПСЗ II nr 5866 (28.12.1832), nr 5870 (28.12.1832), nr 5871 (28.12.1832), nr 6248 (06.06.1833), nr 7287 (19.07.1834), nr 13072 (11.01.1840), nr 21434 (23.07.1847), ПСЗ III nr 6588 (13.02.1890).
RT 1919, 12, 30; 1919.

Kirjandus

Andres Andresen. Luterlik territoriaalkirik Eestimaal 1710-1832. Riigivõimu mõju kirikuvalitsemisele, -institutsioonidele ja -õigusele. — Dissertationes Historiae Universitatis Tartuensis. 7. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004.
Alvin Isberg. Livlands kyrkostyrelse 1622-1695 : reformsträvanden, åsiktsbrytningar och kompetenstvister i teori och praxis. Stockholm: Almqvist & Wiksell, 1968.
Mati Laur. Eesti ala valitsemine 18. sajandil (1710-1783). (Scripta Archivi Historici Estoniae). Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2000.
Olaf Sild, Vello Salo. Lühike Eesti kirikulugu. Tartu, 1995.