Fondiloend

Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Konsistoorium - EAA.1187
Estländisches Evangelisch-Lutherisches Konsistorium
Эстляндская евангелическо-лютеранская консистория

Ajalugu

Konsistoorium — kõrgem kirikuvalitsemis- ja kohtuasutus.
Rootsi kuningriigis sai luteri kirik riigikirikuks 16. saj jooksul. 1593. a. Uppsala konsiilil tunnistati luteri usk riigiusuks Augsburgi usutunnistuse alusel.
02.08.1561 kinnitas Erik XIV Tallinna kuninglikuks superintendendiks ja maakirikute visitaatoriks Oleviste kiriku diakoni Johann Robert von Gelderni. Tallinna katoliiklik piiskopkond likvideeriti, 1565. a nimetati ametisse esimene luterlik piiskop Peter Folling (endine Turu piiskop).
Kuni 10.08.1583 sõlmitud Pljussa vaherahuni Rootsi ja Venemaa vahel oli Eestimaal kiriku- ja usuelu korraldamine juhuslik. 1583. a piiskopiks määratud Christian Agricola konsistooriumi asutamise katsed jäid tulemusteta Eestimaa maakirikuid määrati visiteerima Tallinna Toomkiriku pastor David Dubberch. C. Agricola ja D. Dubberchi instruktsiooni kohaselt tuli kirikute juures sisse seada ristitute, laulatatute ja surnute nimekirjad (meetrikaraamatud) ja armulaualiste ning jumalateenistuselt puudunute nimekirjad (personaalraamatud). Esialgu neid reaalselt sisse seada ei jõutud. 1584. a loodi Rootsi kuninga ülemvõimu all Eestimaa hertsogkond e Eestimaa kubermang (1673. a alates kindralkubermang).
1627. a saatis Rootsi kuningas Gustav Adolf Eesti- ja Ingerimaa kirikuid visiteerima Johannes Rudbeckiuse. Kuninga 27.04.1627 instruktsiooni põhjal tuli Tallinnasse kõrgeima vaimuliku kohtuna asutada konsistoorium. 30.07.1627 kutsuti kokku esimene Eestimaa provintsiaalsinod (vaimulike kokkutulek). Konsistoorium küll asutati (pitseri järgi 1629. a), kuid pidevat tegutsemist esialgu ei järgnenud.
1638. a nimetati Eestimaa piiskopiks Joachim Jhering. Talle 02.06.1638 antud kuninglik instruktsioon jäi kuni 1686. a kirikuseaduse kehtestamiseni Eestimaa kirikukorralduse ja valitsemise põhialuseks. J. Jhering püüdis ilma kirikuseaduseta, sinodi otsuste ja üksikute määruste abil ühtlustada kirikukorda ja -elu Eestimaal, muuhulgas valmistas ta ette mitmesuguseid seadusi (katekismusest ja usuõpetusest, kirikumaksudest jm), samuti pulmade, ristsete ja matuste korrad. 1638. a asutati ainult vaimulikest liikmetest koosnev konsistoorium (Consistorium purum). Konsistooriumi eesistujaks oli piiskop, korralisteks liikmeteks toompraost, toomkooli rektor ja usuteaduse lektor ning notar. 1640. a lisandusid rootsi ja eesti toomkiriku õpetajad. Erakorraliste liikmetena kuulusid konsistooriumi koosseisu praostid, kes osalesid tähtsamate küsimuste otsustamisel. Konsistooriumi ülesandeks oli kirikute juhtimine ja vaimulik kohus, pastorite ametisse määramine ja nende tegevuse kontrollimine, abieluasjade, lahutuste ja kiriklikku sekkumist nõudvate üleastumiste läbivaatamine. Eelkõige oli konsistoorium vaimuliku seisuse juhtorgan, rüütelkond tema eeskirju eriti tunnustada ja vaimulikule kohtule alluda ei tahtnud. Püsivalt alustas konsistoorium tööd 1641. a. Konsistooriumi loomisega rüütelkonna mõju vähenes.
1650. a asutati *Saaremaa konsistoorium, mis alustas püsivalt tööd 1652. a algul.
1686. a võeti vastu Rootsi kirikuseadus, mis koos kohalike muudatustega jõustus Eesti-, Liivi- ja Saaremaal 1690. aastate algupoolel. Eestimaa kirikukorraldusse see erinevalt Liivimaast suuri muudatusi ei toonud. 1692. a anti Eestimaa piiskopkonna jaoks välja seaduse täiendus. Muutus konsistooriumi otsustele apelleerimise kord. Apellatsioonikaebused edastati kindralkubernerile, kes langetas otsuse koos Tallinna asehalduri, linnusekohtu kahe assessori ja kolme maanõunikuga. Kirikuseadus ühtlustas Eesti-, Liivi- ja Saaremaa kirikuolud, kuid selle täieliku rakendamiseni Rootsi ajal ei jõutud.
1700. a puhkes Põhjasõda. 1710. a suvel lahkus Eestimaa piiskop Tallinnast ja konsistooriumi töö katkes. Põhjasõja tulemusena liideti Eesti- ja Liivimaa Venemaa koosseisu. Kapitulatsioonilepingute põhjal rüütelkondadega jäi kehtima senine õiguskorraldus, kohtusüsteem ja kirikukorraldus: valitseva usuna luteri usk Augsburgi usutunnistuse alusel, mõisnike patronaadiõigus, piiskopi valimine jne.
14.02.1713 toimus Tallinnas Eestimaa konsistooriumi taastamise istung. Konsistooriumi presidendiks kinnitati maanõunike ettepanekul Tallinna superintendent Justus Blanckenhagen. Ta sai õiguse ametisse kutsuda konsistooriumi kaasistujad ja korraldada konsistooriumi töö lähtuvalt Rootsi 1686. a kirikuseadusest. 16.03.1715 sai konsistoorium esmakordselt ilmaliku presidendi, kelle määras Maanõunike kolleegium (vt *Eestimaa rüütelkond). Vaimulikust asepresidendi kohal oli Toomkiriku ülempastor — de facto Eestimaa juhtivvaimulik. Eraldi juhtivvaimuliku ametikohta Eestimaal kuni 1832. a kirikuseaduse kehtestamiseni ei olnud (vt *Eestimaa ülemsuperintendent). 1713. ja 1715. a ümberkorraldustega loodi Eestimaal segakoosseisuline konsistoorium (Consistorium mixtum). Rüütelkond nõudis ka piiskopiameti kaotamist ja endale episkopaalõigusi kiriku, koolide ja hospidalide üle. 1743. a otsustas senat piiskoppi ametisse mitte määrata. Hädapärasemaid kirikupea vaimulikke talitusi viis läbi Toomkiriku ülemõpetaja.
Rüütelkonna survel loodi abieluasjade arutamiseks eraldi ülemapellatsioonikohus (vt *Eestimaa konsistooriumi ülemapellatsioonikohus).
28.12.1832 kinnitati "Venemaa evangeelse luterliku kiriku seadus", millega loodi Venemaa evangeelne luterlik kirik. Kõik varasemad luterlikku kirikukorraldust reguleerinud seadused ja korraldused kuulutati kehtetuks. Kogu Venemaa luterlik kirik jagunes 8 konsistoriaalseks ringkonnaks: Eestimaa, Liivimaa, Saaremaa, Kuramaa, Peterburi, Moskva, Riia ja Tallinn. Iga ringkonna eesotsas oli (provintsiaal)konsistoorium, mida finantseeriti riigieelarvest. Konsistooriumi presidendiks oli ilmalik isik ja asepresidendiks vaimulikust ülemsuperintendent (vt *Eestimaa ülemsuperintendent), liikmeiks kaks ilmalikku ja kaks vaimulikku kaasistujat. Moskva, *Saaremaa ja Tallinna konsistooriumis oli üks ilmalik ja üks vaimulik kaasistuja. Konsistooriumi liikme amet oli eluaegne. Provintsiaalkonsistooriumid allusid järelvalve korras siseministeeriumile ja Peterburis asuvale üldkonsistooriumile, mis oli Venemaa evangeelse luterliku kiriku kõrgemaks valitsus- ja justiitsorganiks (vt *Evangeeliumi Luteriusu Üldkonsistoorium Peterburis).
(Provintsiaal)konsistooriumi ülesandeks oli ringkonna kirikute juhtimine ja vaimulik kohus, pastorite ametisse määramine ja nende tegevuse kontrollimine, usuõpetuse õpetamise kontrollimine koolides, perekondlike küsimuste, lahutuste ja kiriklikku sekkumist nõudvate üleastumiste läbivaatamine.
1890. a liideti Tallinna konsistoorium Eestimaa ja Saaremaa konsistoorium Liivimaa konsistooriumiga.
30.03.1917 ühendati Põhja-Liivimaa administratiivselt Eestimaa kubermanguga.
31.05.—01.06.1917 peeti Tartus I kirikukongress, mis võttis vastu otsuse kiriku korraldamise kohta vaba rahvakirikuna. 18.02.1918 ühendati Liivimaa Eesti ala ka kiriklikult Eestimaaga. 18.02.1919 kinnitatud Eesti Ajutise Valitsuse määruse põhjal allutati Eestimaa konsistooriumile kõik luteriusu kogudused Eestis.
15.04.1919 võttis Ajutine Valitsus vastu "Evangeeliumi Lutheri koguduse omavalitsuse ajutise korralduse" (vt *EELK kogudused).
10.—11.09.1919 toimus Tallinnas II kirikukongress, kus võeti vastu Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (EELK) põhikiri. Kongressil lahkusid ametist senine ülemsuperintendent ja kõik senised konsistooriumi liikmed. Samal kongressil valiti uued, esialgu ajutised liikmed. 11.10.1919 kinnitas Eesti Vabariigi siseministeerium konsistooriumi koosseisu.
12.11.1925 vastuvõetud usuühingute ja nende liitude seaduse põhjal (jõustus 01.01.1926) lahutati kirik riigist. Kõik varasemad kirikuseadused, määrused ja põhikirjad kaotasid kehtivuse. Seaduse põhjal moodustasid kogudused vastavalt registreeritud põhikirjale usuühinguid ja kirikud usuühingute liite. Erakorralisel VII kirikupäeval võeti vastu uus EELK põhikiri ja koguduste statuut. Konsistoorium oli kiriku juhatus ja tema ülesandeks oli temale alluva territooriumi kiriklik juhtimine. Konsistoorium oli vastutav kirikupäeva ees. Seaduse põhjal ei olnud riigil enam konsistooriumi ülalpidamise kohustust.
24.12.1934 kehtestati riigivanema dekreedina uus kirikute ja usuühingute ning nende liitude seadus. 03.05.1935 kinnitati EELK põhimäärus. Uue põhimääruse järgi oli EELK mitte usuühingute liit, vaid tervik, mis jagunes kogudusteks. Konsistoorium oli EELK valitsuseks ja koosnes piiskopist, kes oli ühtlasi konsistooriumi president, mittevaimulikust abipresidendist ja 5-9 assessorist, kellest vähemalt kaks pidid olema piiskoplikud vikaarid. Konsistooriumi liikmed kinnitas ametisse kirikukogu piiskopi ettepanekul, liikme ametiaeg kestis viis aastat. Konsistooriumi võimkonda kuulus kiriku kõigi varaliste ja jooksvate asjade ajamine ja kõigi kiriklike organisatsioonide tegevuse järelevalve, sh õpetajate, köstrite, organistide kohale kinnitamine, koguduse täiskogu ja nõukogu otsuste kinnitamine, uute koguduste ja pihtkondade asutamine ja likvideerimine, koguduste praostkondadesse kuuluvuse otsustamine ja uute praostkondade asutamise ettepaneku tegemine kirikukogule jne. Piiskopil oli õigus konsistooriumi otsused peatada.
Pärast Eesti inkorporeerimist NSV Liitu 1940. a usuelu muutus — kirikutelt võeti administratiivsed õigused ja avalik-õiguslikud funktsioonid, suleti Tartu ülikooli usuteaduskond, keelustati usuõpetus koolides, suleti kiriklikud organisatsioonid jne. Saksa okupatsiooni ajal 1941—1944 oli luterliku kiriku korralduse ja tegevuse aluseks taas EELK 1935. a põhimäärus, mis taaskehtestati 03.10.1941.
1943. a toimunud kirikukogul võeti vastu otsus, millega volitati EELK piiskoppi juhul, kui EELK Kirikukogul või EELK konsistooriumil pole võimalik kokku tulla, tegema EELK kirikukogu või EELK konsistooriumi asemel otsuseid, millel on sama maksvus mis EELK kirikukogul või EELK konsistooriumil. 29.06.1944 otsustas konsistooriumi täiskogu EELK piiskopi asendamise järjekorra. 1944. a lahkusid piiskop Johan Kõpp ja tema esimene asetäitja Oskar Lauri Eestist. Piiskop Johan Kõpp asutas Stockholmis Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku (E.E.L.K.) Komitee, millega algas paguluses E.E.L.K. korrapärasuse loomine ja koguduste registreerimine.
1944. a novembris arreteeriti Eestis piiskopi teine asetäitja Anton Eilart ja EELK juhtimise järjepidevus katkes. Olukorra lahendamiseks valiti 29.11.1944 ajutine korraldav toimkond, mis kutsus 17.01.1945 kokku laiendatud piiskopliku nõukogu. Viimane valis uue konsistooriumi ja piiskopi kohusetäitja.
Kirikute ja koguduste tegutsemise raamseaduseks kehtestas ENSV Rahvakomissaride Nõukogu 05.07.1945 usuühingute tegevuse korraldamise ajutise juhendi (kehtis kuni 1977. a).
23.11.1949 võttis kirikukogu vastu Eesti NSV-s tegutseva Evangeeliumi Luteriusu Kiriku põhikirja, mille alusel EELK toimis kuni 1991. a.
1953. a algas paguluses sealsete E.E.L.K. koguduste liitumine praostkondadeks. 1958. a taastati luterliku kiriku kõigi organite tegevus eksiilis. E.E.L.K. konsistoorium ehk kirikuvalitsus asub alati peapiiskopi elupaigas. 1990. a valiti E.E.L.K. peapiiskopiks Udo Petersoo Kanadas.
22.04.1977 kinnitas Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium usukoondiste põhimääruse. Alates 1978. a kannab kirik nime Eesti Evangeelne Luterlik Kirik.
27.06.1991 võeti EELK 23. korralisel kirikukogul vastu uus EELK põhikiri. 20.05.1993 võeti vastu kirikute ja koguduste seadus, mille kohaselt peab Eestis tegutsevate kirikute, koguduste ja koguduste liitude kohta registrit siseministeerium.
12.02.2002 võttis Riigikogu vastu uue kirikute ja koguduste seaduse. 2004. a võeti EELK 26. kirikukogu 7. istungjärgul vastu uus Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku põhikiri. Selle põhjal on konsistooriumi kui EELK valitsuse ülesanneteks kirikukogu otsuste täideviimine; EELK asjaajamise korraldamine ning järelevalve praostkondade ja koguduste majandustegevuse üle; EELK majandusaasta aruande ja EELK eelarve eelnõu koostamine; kõik muud küsimused, mis põhikirja ja kirikuseaduse järgi kuuluvad konsistooriumi võimkonda või mis ei kuulu ühegi teise organi pädevusse.
Konsistooriumi president on peapiiskop ning liikmed piiskop ja viis assessorit. Assessorid valib kirikukogu neljaks aastaks. Peapiiskop annab igale assessorile juhtida mingi tegevusala.

Materjal

Rootsi kuningate korraldused ja resolutsioonid ning vene keisrite ukaasid. Eestimaa kubermanguvalitsuse plakatid ja publikaadid (1627—1852). Liivi- ja Eesti- ja Soomemaa asjade justiitskolleegiumi ettekirjutused (1760—1774). Üldkonsistooriumi korraldused (1859—1918). Eestimaa ülemsuperintendendi ringkiri usuvahetuse kohta (1845) ja konsistooriumi ringkirjad (1834—1902, 1939—1943). Ettepanekud kiriku arvutabelite täiendamise kohta (1931—1943).
Konsistooriumi protokollid (1644—1646, 1682—1890); kirikute visitatsiooniprotokollid (1634—1690, 1733—1775; 1834—1890); hoolekandeprotokollid (1769—1791). Eestimaa (1846—1913, 1930—1934), Liivimaa (1850—1914), Saaremaa (1872—1887), Kuramaa (1895—1913), Varssavi (1888—1914), Peterburi (1847—1914) ja Moskva provintsiaalsinodite Volga piirkonna (1848—1903) protokollid; Tallinna linna (1873—1883) ja Riia linna sinodite protokollid (1854—1888); kirikupäevade protokollid (1895—1930). Ülemapellatsioonikohtu protokollid (1735—1794).
Koguduste aruanded (1624—1820, 1855, 1904—1910, 1927—1945). Kiriku- ja kooliasjade oktoobriaruanded (1835—1917). Praostkondade (1835—1865), hoolekande (1759—1826), pastorileskede ja vaestekassa aruanded (1835—1872).
Kirikuõpetajate nimekirjad (1658—1940). Teenistuslehed (1800—1910), elulookirjeldused (1725—1820). Kirikutähed (1866—1888); tabelid sündinute, laulatatute ja surnute kohta (1919—1920). Suremustabelid (1897—1918).
Revisjonilehed (1834—1850).
Toimikud ja kirjavahetus konsistooriumi liikmete valimise, kirikute varade ja majandamise, mõisate kihelkondliku kuuluvuse, kirikuõpetajate ametialase tegevuse ja ebaväärika käitumise, kirikumõisate talupoegade, ristimistunnistuste väljaandmise, eriusuliste laulatuse, kihluste tühistamise, abielulahutuste, uuesti abiellumise, koolide jm (1614—1918) kohta Kirjavahetus baptistide, adventistide ja irvinglaste sektide (1880—1910) ja kirikuraamatute vene keeles pidamise (1891) kohta. Kontseptid (1845—1919).
Korjandused teistes Venemaa kubermangudes ja linnades asuvate evangeeliumi-luteriusu kirikute toetuseks (1836—1859).
Superintendentide, pastorite, kirikukoori ja dirigendi fotod (1865—1917, 1939).
Arveraamatud ja -dokumendid (1646—1903), kassaraamatud ja -dokumendid (1735—1947), palgalehed (1941—1944). Jutluste, vaimulike kõnede ja konsistooriumieksamite käsikirjad (1694—1905). Piibli eesti keelde tõlkimise käsikirjad ja materjalid (1683—1738). Vaimulikud trükised.

Seonduv aines

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistooriumi arhiiv Tallinnas.
RA Livonica II — Revals biskop och konsistorium. Vol 32-35.
RGIA f 828 — Evangeeliumi luteriusu üldkonsistoorium Peterburis, 1832—1918; f 829 — Venemaa evangeelsete-luteriusu kihelkondade abistamiskassade keskkomitee, 1859—1918; f 796 — Sinodi kantselei 1707—1918; f 797 — Ülemprokuröri kantselei 1742—1917; f 814 — Sinodi arhiiv ja raamatukogu – konsistooriumide arhiivide seisukorra aruanded 1899—1916; f 821 — Teiseusuliste vaimulike asjade departemang, 1809—1917; f 835 — Sinodi kollektsioon "Ehitusplaanid ja fotod" 19-20. saj.
TLA f 875 — Eestimaa evangeeliumi-luteriusu provintsiaalkonsistoorium, 4 s, 1769—1919.

Seadused

Kirchen-Gesetz und Ordnung, So der Grossmächtigste König und Herr CARL der Eilffte, Der Schweden, Gothen und Wenden König, etc. Im Jahr 1686 hat verfassen und Im Jahr 1687 im Druck aussgehen und publiciren lassen. Mit denen dazu gehörtgen Verordnungen. Stockholm, Sine anno.
ПСЗ I nr 3828 (19.09.1721), nr 4781 (24.09.1725), nr 4782 (24.09.1725), nr 13085 (21.03.1768), nr 15356 (28.02.1782), nr 25678 (30.08.1814), nr 27896 (20.07.1819), nr 29881 (29.04.1824), ПСЗ II nr 5866 (28.12.1832), nr 5870 (28.12.1832), nr 5871 (28.12.1832), nr 6248 (06.06.1833), nr 7287 (19.07.1834), nr 10119 (10.04.1837), nr 13072 (11.01.1840), nr 21434 (23.07.1847), ПСЗ III nr 6588 (13.02.1890).
RT 1919, 12, 30; 1919, 28/29, 71; 1925, 183/184, 96; 1934, 107, 840; 1935, 43, 438; RTI 1993, 30, 510; RTI 2002, 24, 135.

Kirjandus

Andres Andresen. Luterlik territoriaalkirik Eestimaal 1710-1832. Riigivõimu mõju kirikuvalitsemisele, -institutsioonidele ja -õigusele. — Dissertationes Historiae Universitatis Tartuensis. 7. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004.
Alvin Isberg. Kyrkoförvaltningsproblem i Estland 1561-1700. Uppsala: Uppsala universitet, 1970.
Mati Laur. Eesti ala valitsemine 18. sajandil (1710-1783). (Scripta Archivi Historici Estoniae). Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2000.
Vello Salo. Riik ja kirikud 1940-1941. Brampton: Maarjamaa, 2000.
Olaf Sild, Vello Salo. Lühike Eesti kirikulugu. Tartu, 1995.
http://www.eelk.ee/konsistoorium.html