Fondiloend

Tartu linna elektrijaam - EAA.3842
Dorpatsches Elektrizitätswerk
Тартуская городская электростанция

Ajalugu

Linnale kuulunud tööstusettevõte elektrienergia tootmiseks ja jaotamiseks.
Laenu toel Soola tänavale rajatud 150 kW võimsusega elektrijaam alustas tööd 11.12.1910.
Algul oli jaamal vaid 51 abonenti, aasta jooksul tõusis nende arv 204-ni ja edaspidi suurenes veelgi. Jaama laiendati korduvalt, kuid nõudmine elektrienergia järele kasvas pidevalt, 1919. a-ks ületas tarbimine suurelt elektrijaama võimsuse. 1923. a tarbis elektrit 232 ettevõtet. 1924. a oli jaamal 3236 eravoolutarbijat. Lisaks sellele tarbis linn elektrit tänavavalgustuseks.
1921. a septembris hakkas Ülenurme-Ulila Elektri ja Turbatööstuse Ühisus turba tulusamaks realiseerimiseks Ulilasse elektrijaama rajama. Piisava tulu pidi tulevikus tagama elektrienergia müük Tartu linnale. Jaam valmis 1923. a lõpuks, kuid linnavalitsusega kokkuleppele ei jõutud ning ühisus pankrotistus. 20.03.1926 ostis Tartu linn Eesti Panga oksjonil Ulila elektrijaama. Linnavalitsus võttis üle ka Ulila turbaraba ja mõisasüdame rendilepingu ning 1923. a rajatud ülekandeliinid, mis viisid elektrit Karlova linnaosale, Puhja ja Elva alevile ning Kaimi külale. Alustati uute elektrivõrkude ehitamist ja olemasolevate rekonstrueerimist, eelkõige äärelinnas. Kuna Ulila elektrijaam oli märksa ökonoomsem, peatati 1926. a
oktoobris Soola tänaval elektri tootmine ja kogu linna hakkas varustama Ulilas toodetud elekter (vt *Ulila Tööstused).
Elektrivõrk laienes ulatuslikult 1929. a, mil valmis Puhja-Viljandi kõrgepingeliin. 1931–1932 rajati Puhja-Elva kõrgepingeliini Konguta ja Soova vesiveski haruliin. 1932–1933 valmis Luunja kõrgepingeliin koos haruliiniga. 1935. a pandi Ulilas tööle kolmas, firma AEG 3300 kW-ne turbiin, mis tõstis jaama koguvõimsuse 5250 kW-ni. Jaama koormus oli samal ajal keskmiselt 1960 kW. 1934–1936 ehitati Tartu-Sootaga liin koos Vesneri-Kobratu haruliini ja madalpingevõrguga. 1936–1938 ehitati Elva-Rõngu, Elva-Nõo, Elva-Tõrva-Taagepera ja Nõo-Tartu kõrgepingeliin koos trafoalajaamade ja madalpingevõrkudega. 1938–1939 valmisid
veel Sootaga-Jõgeva ja Kirepi-Otepää kõrgepingeliin koos haruliinidega.
1930. a-te lõpus valmis valitsuses riiklik elektrifitseerimise kava. Elektritootmise ühtseks koordineerimiseks moodustati Riigikogu 08.05.1939 seadusega aktsiaselts Elektrikeskus, mis on tänase Eesti Energia AS eelkäija. Enamus aktsiaid kuulus majandusministeeriumile, ent majandusminister tegi Tartu linnale ettepaneku hakata aktsionäriks ja omandada aktsiaid linnale kuuluvate maapiirkonna elektriliinide tegeliku väärtuse alusel. 01.11.1939 jäi Tartu
linnavalitsuse omandusse linna jaotusvõrk, Ulila-Tartu kõrgepingeliin, Ulila turbatööstus ja elektrijaam.
1940. a-ni allus Tartu linna elektrijaam linnavalitsuse gaasitehase ja elektrijaama juhtimise komisjonile. 1940. a oktoobris allutati Elektrikeskus ENSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusega Jõujaamade ja elektri ametina kommunaalmajanduse rahvakomissariaadile.
ENSV Rahvakomissaride Nõukogu 01.04.1941 määrusega organiseeriti ENSV kommunaalmajanduse
rahvakomissariaadi juurde elektritrust Eesti NSV Elekter. Sama määruse alusel
lahutati 15.04.1941 Ulila elektrijaam koos madalpingeliinide ja kõrgepingeliini, turbatööstuse ja mõisaga linnasisesest jaotusvõrgust ja allutati elektritrustile.
23.04.1941 kinnitas Tartu linna täitevkomitee Tartu linna elektri- ja gaasivarustuse
trusti põhikirja, millega kommunaalettevõte Tartu linna elektrivõrk — Tartu linnas asuvad alajaamad ja jaotusvõrk — hakkas trusti koosseisus alluma Tartu linna täitevkomitee kommunaalmajanduse osakonnale.
Saksa okupatsiooni ajal, Eesti Omavalitsuse 05.02.1942 otsusega sai trustist Eesti NSV Elekter Eesti Omavalitsuse majandus- ja transpordidirektooriumile alluv elektrikeskus Eesti Elekter, mis 01.04.1942 läks koos kõigi varadega üle Ida-ala Energiavarustuse Piiratud Vastutusega Seltsile. Nüüd hakkas Tartu linna elektrivõrk alluma seltsi Eesti kindralkomissari piirkonna ülemaajõujaamade ja -võrkude allüksusele. Tartu piirkonnale allusid omakorda Mustvee, Valga ja Petseri elektrijaam. 1944. a hakkas Eesti energiamajanduse taastamisega tegelema kommunaalmajanduse rahvakomissariaat. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu
30.11.1944 määrusega allutati Tartu elektrivõrk elektritrustile Eesti NSV Elekter. Alates 22.08.1945 kandis nime Eesti Energia ja allus NSVL elektrijaamade rahvakomissariaadi Glavtsentrenergo ENSV energeetikavalitsusele.

Materjal

Fondi põhiosa moodustavad Tartu linna elektrijaama tegevuse käigus tekkinud dokumendid, kuid fond sisaldab ka Tartu linna elektri- ja gaasivarustuse trusti Tartu linna elektrivõrgu (1941–1942), Eesti kindralkomissari piirkonna Ida-ala Energiavarustuse Piiratud Vastutusega Seltsi Tartu piirkonna (1942–1943) ja elektritrusti Eesti NSV Elekter Tartu linna madalpingevõrgu materjale (1944).
Tartu kontor: Tartu linna elektrijaama ja gaasivabriku komisjoni protokollid (1911–1934); ringkirjad, juhendid, määrused ja korraldused (1918–1943); elektrivoolu müügitariifid (1926–1942); eelarved (1911–1915, 1922–1942); aastaaruanded (1912–1942); töö-, hanke- ja elektrivoolu müügi lepingud (1921–1941); elektriliinide projektid ja skeemid (1935–1940); Valga, Petseri ja Mustvee elektrijaama aruanded, kirjavahetus ja palgalehed (1942–1944); toimikud ja kirjavahetus ettevõtete, riigi- ja omavalitsusasutustega seadmete hankimise, elektri tootmise ja müügi, kõrge- ja madalpingeliinide ning alajaamade ehitamise, tehnilise järelevalve, töötajate tasustamise ning kindlustamise jm kohta (1909–1943); kopeerraamatud (1909–1938); registratuurraamatud (1919–1942);
nimistud (1926–1940); bilansiraamatud (1922–1943); inventariraamatud (1911–1944); laoseisu nimekirjad (1930–1943); pearaamatud (1910–1942); memoriaalid (1911–1942), reskontrod (1910–1941); kassaraamatud (1910–1943); tulude ja kulude abiraamatud (1921–1941); laoraamatud (1919–1942); seadmete ja materjalide tellimise raamatud (1923–1941); tehtavate tööde abiraamatud (1935–1943); Ülenurme ja Ulila elektri- ja turbatööstuse osaühisuse voolutarbijate raamatud (1926), voolutarbijate memoriaalid (1930–1942), vooluarvete raamatud (1916–1925); voolumõõtjate registrid (1910–1925); tööõnnetuste (1921–1939) ja ületunnitööde (1931–1941) registrid; palgaraamatud (1915–1940); palgalehed ja teated haigekassale (1910–1943); tööliste ja teenistujate isikliku konto kaardid (1941–1942); töötajate nimekirjad (1921–1940); töötajate isiklikud toimikud (1918–1943).
Ulila kontor: aruanded turba tootmise ja tarvitamise kohta (1926–1941); elektrijaama
masinistide aruanded turbogeneraatorite töö kohta (1931–1941); statistilised teatelehed töötajate arvu, tööaja ja palkade kohta (1926–1940); kirjavahetus (1936–1941); inventari- ja laoraamatud (1926–1940); tööõnnetuste registrid (1926–1941); elektrijaama ja turbatööstuse palgaraamatud ja tähestikud (1926–1940); Ulila elektrijaama (1926–1941), turbatööstuse (1926–1941) ning Ulila mõisa (1926–1927, 1941) palgalehed, töötajate nimekirjad ja isiklikud toimikud (1926–1940).

Seonduv aines

EAA 3459 — *Ulila Tööstused, 262 s, 1941–1946.
EAA 2623-1-620a. Дело о целесообразности стройтельства электростанции в городе.
Вопросные листы, 1907–1910.
ERA 2966 — Tartu linnavalitsus, sari Gaasivabrik, elektrijaam ja -võrgud, Ulila turbatööstus, 1918–1944.
ERA R-132 — Ida-ala Energiavarustuse Piiratud Vastutusega Seltsi Eesti kindralkomissari piirkond, 455 s, 1941–1944.
ERA R-971 — NSVL energeetika ja elektrifitseerimise ministeeriumi Eesti NSV energeetika ja elektrifitseerimise tootmispeavalitsus Eesti Energia, 4626, 1944–1971.

Seadused

RT 1939, 40.
Eesti NSV Teataja, 1941, 39, 581; 1944, 13, 168.

Kirjandus

Kulno Kala. Eesti NSV elektrifitseerimise ajalugu: 19. sajandi lõpust 1965. aastani. Tallinn: Valgus, 1974.