Ajalooarhiivi fondiloend

Fondiloendi andmeid ei ole täiendatud pärast 2017. aastat. Siin ei kajastu viimastel aastatel toimunud üleandmised ja arhivaalide kolimised Tartu ja Tallinna vahel. Korrektsete andmete saamiseks kasutage AISi ais.ra.ee

Ajalugu

Taasavatud Tartu ülikoolis (vt *Tartu Keiserlik Ülikool) loodi 1820. a astronoomiakateeder.
Astronoomiat õpetasid puhta ja rakendusmatemaatika professorid. Esimesena õpetas astronoomiat Ernst Christoph Friedrich Knorre, kelle ülikooli nõukogu 02.07.1802 astronoomvaatlejaks ja matemaatika- ning astronoomiaprofessori abiliseks nimetas.
Tartu observatooriumi hoone ehitati 1808–1810 ja varustati astronoomiliste vaatlusriistadega.
Vaatlusriistad paigaldas Georg Wilhelm Struve, kes alustas 1814. a jaanuaris süstemaatilisi vaatlusi. 1813. a kaitses ta doktoritöö Tartu geograafiliste koordinaatide määramisest ja sai samal aastal ülikooli matemaatika ja astronoomia erakorraliseks professoriks. Struve ajal saavutas observatoorium maailmakuulsuse. Ta hankis observatooriumile Fraunhoferi refraktori, tolle aja esimese moodsa teleskoobi.
Fraunhoferi refraktori ja teiste instrumentidega tehtud vaatlustest tuleks eriti esile tõsta kaksiktähtede kataloogi ja parallaksi mõõtmisi, mille käigus õnnestus esimesena maailmas määrata ühe lähema kinnistähe Veega kaugus. Väga oluline oli Struve algatatud kraadimõõtmine, mille käigus mõõdeti Tartu observatooriumi läbiva meridiaani kaare pikkus Mustast merest Põhja-Jäämereni. See oli tollal kõige täpsem ja pikem kaaremõõtmine.
Struve järglaste hulgast oli Johann Heinrich Mädler tuntud kui 19. saj üks menukamaid astronoomia populariseerijaid. 20. saj alguses observatooriumis töötanud astronoomidest saavutasid hiljem märkimisväärse tuntuse Konstantin Pokrovsky ja Thadeus Banachiewicz.
Kui Tartu ülikool 1919. a eestikeelseks muudeti, olid praktiliselt kõik professorid
lahkunud ja tuli alustada tühjalt kohalt. Tähetorni juhatajaks ja hiljem professoriks kutsuti Tallinnast kooliõpetaja David Rootsmann (Taavet Rootsmäe), kes alustas eestikeelsete astronoomialoengute pidamist ja andis koos Juhan Langiga välja kosmograafiaõpiku koolidele.1921. a saabus Venemaalt Eestisse astronoom Ernst Öpik, kes selleks ajaks oli juba saavutanud tuntuse oma uurimistööga. Siin jätkas Öpik oma edukat teadlaskarjääri astronoomobservaatorina ja saavutas peagi maailmakuulsuse. Öpiku selle perioodi uurimustest on kõige olulisemad Andromeeda udukogu kauguse määramine originaalse meetodiga, millega näidati, et spiraalsed udukogud kujutavad endast iseseisvaid tähesüsteeme väljaspool meie Linnuteed. Öpik töötas Tartus välja lendtähtede teooria ja rakendas seda edukalt lendtähtede vaatluste töötlemisel. Vaatlused ise viidi alguses läbi Tartus, seejärel kutsuti Öpik Ameerikasse, organiseerimaks Arizonas lendtähtede vaatlusi. Öpik töötas USA-s mitu aastat ja sai tuntuks kui väga erudeeritud ja originaalse mõtlemisega astronoom.
1950. a viidi ülikooli tähetorn ja meteoroloogia observatoorium Eesti NSV Teaduste
Akadeemia Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituudi koosseisu (1952. a nimetati instituut *ENSV TA Füüsika ja Astronoomia Instituudiks).

Materjal

V. Pfaffi astronoomilised (1794–1809), Th. Clauseni jt meteoroloogilised (1808–1871),
W. Struve, G. Sableri jt passaažiriista (1814–1909), Fr. G. W. Struve, Th. Clauseni jt
meridiaanringi (1821–1882), päikeselaikude (1874–1907), heliomeetri ja heliograafi
(1875–1907), kellade ja kronomeetrite (1874–1926), horisontaalpendli (1895–1909) ning nivelleerimise (1898–1899, 1909, 1910) vaatluspäevikud; Uurali (1855–1856) jt ekspeditsioonide (1868, 1881–1882, 1899–1900), Repsoldi seniitteleskoobi (1906–1911), seismograafiliste vaatluste (1909, 1911) ning Eesti territooriumi gravimeetriliste mõõtmiste (1939–1940) päevikud; E. Knorre (1795–1807), Fr. G. W. Struve (1814–1838), J. H. Mädleri (1840–1887), Th. Clauseni (1834–1866), W. Dölleni (1843–1891), L. Schwarzi (1849–1890), L. O. Struve (1886–1910), T. Rootsmäe (1913–1954) ja üksikud (1855, 1877, 1908–1910, 1933) käsikirjad, märkmed ja arvutusmaterjalid; aruanded teadustöö ja õppetegevuse kohta (1920–1949); tähetorni aasta-aruanded (1864–1865, 1871–1874, 1912, 1916); tähetorni ehitusplaanid (1908–1929); üleülikoolilise juubelinäituse materjalid (1951–1952); astronoomide individuaalplaanid ja aruanded (1949–1954); tähetorni väljaarendamise kava ja selle koostamiseks esitatud materjalid (1923–1946).