Säilitamine
Digitaalse ainese säilitamine on tavapärasest laiem ja keerulisem, hõlmates nii digitaalse materjali säilitamist, vahel ka juurdepääsu ja kasutamist ning mis kõige keerulisem, tuleviku prognoosimist. Viimasest sõltub, kas, kuidas ja mil määral digiaines mõnikümmend aastat hiljem kasutatav on.
Digitaalne säilitamine on iga digitaalarhiivi ja digiteerimisprojekti (-kollektsiooni) lahutamatu ning oluline osa. Selleks, et juba lähimate aastate pärast poleks mahukas digiteerimistöö kasutu, peab asutusel asutusel või projektil olema säilitamisstrateegia, mis sisaldaks tegevus- ja ajakava, headest tavadest lähtuvaid ning teiste kogemuste põhjal tehtud otsuseid. Säilitamisstrateegia tuleb kindlasti luua enne, kui alustatakse digiteerimisprojekti teiste etappidega.
Säilitamine - säilitamise keerukus
Säilitamise keerukus
Digitaalset informatsiooni ohustavad mitmesugused faktorid. Riski kätkevad endas nii failivormingud, andmekandjad kui ka riistvara.
Kõik nimetatud elemendid võivad alt vedada, kui nendega ümberkäimiseks ning info säilitamiseks pole loodud korrektset tegevuskava või sellest kinni ei peeta.
Säilitusstrateegia ongi kõiki vastavaid suuniseid ja juhiseid kokkuvõttev dokument.
Digitaalsete andmete kandjad sisaldavad füüsiliste kahjustuste riski. Öeldakse, et pole olemas mitte ainsat andmekandjat, mis oleks sama vastupidav ja usalduväärne kui algne analoogdokument. Kõik infokandjad, mis on loodud digitaalsete andmete jaoks, hävivad suhteliselt kiiresti ning nendega koos ka neil asuv info. Siiski loetakse andmekandjate füüsilise hävimise riskist veel suuremaks ohuks andmete vormingu ja kandjatega seotud riist- ja tarkvara moraalset vananemist.
Üldistades on andmekandjate eluiga nende jaoks vajamineva tehnika ja tarkvara omast pikem ja seda eelkõige tehnika väga kiire arengu tõttu.
Eeltoodust lähtuvaid riske saab maandada vaid info ülekandmisega vanematelt andmekandjatelt uuematele .
Säilitamine - võimalikud lahendused
Võimalikud lahendused
Oma olemuselt on digitaalne säilitamine lihtne - vaja on tagada andmete kasutatavus igal ajahetkel. See aga ei juhtu iseenesest ning sestap ongi vaja süsteemset ja metoodilist lähenemist, mis toetuks praktikale ja teiste kogemustele.
Nii näiteks on väga oluline, et iga digiteerimisprojekti jaoks loodud metoodikas lähtutaks laialtlevinud standarditest. Ainuüksi otsus kasutada enamlevinud ja standardiseeritud failivorminguid ning säilitades andmeid levinud andmekandjatele minimeerib projekti tulevikuriske.
On märgitud, et seoses digitaalse info ajastuga võib juhtuda, et tulevikus on näiteks Lahesõja kohta vähem infot kui Teise maailmasõja kohta.