Digiteerimine - sissejuhatus

Öeldakse, et digiajastu muudab meie mõtlemist, suhtlemist, õppimist - töötamist. Raamatukogude ja arhiivide puhul muudab digiajastu lisaks tööviisidele ka sisu - tekkinud on täiesti uued ülesanded ning kokku puututakse uute valdkondade ja tööstusharudega. Lisaks eeldab jätkusuutlik digitaalne arendustegevus pidevalt erinevates valdkonnas toimuvate suundumuste jälgimist.

Jälgimine tähendab paljuski uurimistööd, seoste otsimist ja järelduste tegemist. Nii nagu ei maksa iga uuega kohe kaasa tormata pimestatuna helgest tulevikust, ei maksa ka kõigesse uudsesse automaatselt antipaatiaga suhtuda. Mõistlik ja säästlik areng ning arukus võiksid olla märksõnadeks.

Alles hiljuti oli kõik info analoogkujul, mis tähendas ühte pidevat ja sujuvat infovoogu. Sellisel kujul oleva informatsiooni arvutisse saamiseks lammutatakse info tükikesteks ja mida täpsemini mõõtmisi tehakse ehk mida väiksemateks tükikesteks kujutis või heli lammutatakse, seda tõepärasema ja kvaliteetsema digitaalkoopia me saame. Sellisele kujule viidud infol on mitmeid eeliseid, kuid ka puuduseid. Nagu ikka kõigega.

Digiteerimine - planeerimine

Enne digiteerimist tasub küsida:

Mis on projekti eesmärk?

Üks esimesi küsimusi enne alustamist peaks olema alati:

• miks on vaja kollektsiooni digiteerida ning mis tulu digitaliseerimisest tõuseb? Kas kollektsiooni digitaalsele versioonile oleks nõudlust? Kollektsiooni valimise kohta vaata: http://www.clir.org/pubs/reports/hazen/pub74.html

   

• Mis on projekti eesmärk? Mida loodetakse saavutada?  Kas põhjuseks on materjalide tutvustamine või hoopis originaalide kasutamise vähendamine ja seeläbi nende parem säilimine?

• Kas digiteerimisel saadud failid asendaksid originaale?  

Kes on sihtgrupp?

• Kellele on projekt suunatud? Sihtgrupp mõjutab kõiki digiteerimis etappe.

• Sageli saab kasutajaskonna grupeerida kaheks või enamaks sihtgrupiks: sekundaarseks ja primaarseks. Primaarne on loomulikult võtmegrupp ja sellest peaks ka lähtuma.

• Millised on sihtgrupi vajadused ja kuidas neid soove/vajadusi kõige paremini rahuldada? Vastus sellele küsimusele mõjutab suuresti juurdepääsu ja kasutuskeskkonna loomist. Vastuse abil saab teada, kas ja milliseid otsinguid on vaja luua, mismoodi sirvimine üles ehitada, jpm.

Millises olukorras digiteeritav kogu on?

• Kui heas või halvas olukorras on digiteeritav kogu? Kas materjale tuleb kuidagi eriliselt kohelda?

• Mis kujul on digiteeritav kogu (negatiivid, tekstimaterjal, värvipildid, mikrofilmid, etc.)?

• Milline on digiteeritava kogu formaat? Kas materjalide jaoks on kohapeal tehnika olemas?

• Kui hea kvaliteediga on digiteeritav kogu? Kvaliteet mõjutab näiteks digiteerimise jaoks valitavat resolutsiooni ja sellest tulenevalt failimahtusid ning ka seda, kus ja kuidas faile hoiustada.

• Kuidas kavatsetakse digiteeritud pilte edaspidi hoida - CD, lint, kettamassiiv? Juhul, kui kollektsioonile soovitakse juurdepääsu Interneti kaudu, tuleb kalkuleerida digiteeritud materjalide lõplik andmemaht ning tegeleda vastavamahuliste kettamassiivide soetamisega. Massiiv tuleks osta perspektiiviga, et sinna mahuks niipalju kettaid kui lõpuks tarvis läheb ning kettaid tasuks osta lähtuvalt jooksvatest vajadustest.

Kellele kogu kuulub?

Autoriõigused on VÄGA komplitseeritud teema. Siinkohal tasub alati juristidega konsulteerida.

Paar lihtsamat küsimust saab aga alati esitada:

• Kellele kollektsioon kuulub?

• Kas materjale võib avalikkusele jagada? Kui ei, siis kas selleks on võimalik luba saada?

Milline on projekti ajakava?

Nagu ikka, võtavad asjad kauem aega kui planeeritud, seepärast on kasulik projekt lammutada vahetähtaegade ja eesmärkidega etappideks.

Kes ja kuidas tagab projekti finantseerimise?

• Kas finantseerimine on pidev ja kindel?

• Kas finantseerimisse on kaasatud ka asutuseväliseid allikaid?

• Milline osa projekti kulubaasist kaetakse oma-, milline võõrvahenditega (nt tehnika, tööjõud, ruumid, sisseostetavad teenused, etc)?

• Kuidas kaetakse pärast projekti lõppemist edasised jooksvad kulud?

 Kes vastutavad projekti erinevate etappide eest?

• Milliste teadmiste ja oskustega inimesi on asutuses?

• Kes hindab ja valib kollektsioone?

• Kes valmistab materjalid skaneeirmiseks ette?

• Kelle ülesanne on skaneerimine, kvaliteedikontroll ning võimalik järeltöötlus?

• Kes kirjeldab ja katalogiseerib?

• Kes arendab kasutuskeskkonda?

Kuidas toimub digiteerimine?

• Kas digteerimine toimub asutuse hoones või nö majast väljas?

   

• Millist pildikvaliteeti soovitakse saada arvestades kollektsiooni olukorda ja kasutajate ootusi?

   

• Kas pärast skaneerimist toimub ka järeltöötlus? Fototöötlus, konverteerimine/kompresseerimine?

   

• Millised on kvaliteedi hindamiskriteeriumid?

   

• Kuidas ja kus säilitatakse arhiivi- ja kasutuskoopiad?

   

• Kas välised rahastajad on digiteerimisprotsessile ettekirjutanud ka kindlaid nõudeid ?

   

• Kas arhiivi- ja kasutuskoopia eristatakse?

• Millised piirangud on digiteerimisel? Failimaht, vormingud (paljud on tasulised!), skanneri tehnilised piirangud, etc?

Millist metaandmestiku loetelu kasutada?

• Milline kirjeldus on kollektsioonil juba (elektrooniliselt) olemas ja millisel tasemel (objekt, kollektsioon)?

• Millist metaandme skeemi on plaanis kasutada?

Kuidas võimaldatakse juurdepääs?

• Kas digiteeritud kollektsioon ühendatakse mõne teise elektroonilise andmebaasi, süsteemiga või peab juurdepääsuks looma midagi "nullist"?

   

• Millisele tasemele luuakse juurdepääs? Objektile või kollektsioonile?

• Kas kollektsioonile luuakse ka otsing? Milline?

• Kas sihtgrupp on pigem kohalik või on kasutajaskond rahvusvaheline? Keeletugi, juurdepääs Interneti kaudu?

• Kuidas juurdepääs luuakse? Kas selleks kasutatakse Internetti, kohtvõrku või jagatakse hoopis mingisuguseid materjale?

Kuidas projekti edaspidi elus hoida?

• Kuidas kaetakse pärast projekti lõppemist edasised jooksvad kulud?

• Kuidas tagatakse juurdepääs andmetele aastate pärast ehk milliste säilitusmeetodite peale on mõeldud?

• Kas ja kuidas säilitatakse arhiivifaile?

• Mida teha, kui tark- ja/või riistvara üles ütleb?

Digiteerimine - digitaalse info kasutamis eelised

Esiteks mahub ühele pisikesele kettale riiulitäis raamatuid näiteks. Teiseks saab digiteeritud raamatute seast otsida ka muud moodi kui ainult tähestiku järgi. Kolmandaks saab sellist infot muuta nii nagu parasjagu tarvis. Neljandaks saab vajadusel ilma suuremate raskusteta, ja mis peamine, hirmuta, et originaal kahjustuks, arhiivifailist (originaalist) koopiaid luua.

Väga oluliseks digiinfo kasutamise eeliseks on analoogobjektide väiksem kasutuskoormus. Lisaks on digitaalse info kasutajani viimine palju kiirem ja lihtsam. Viimasest tuleneb ka üleüldine kasutajaskonna ning teadlikkuse kasv.

Digiteerimine - digitaalse info nõrkused

Kui raamat võib heades tingimustes riiulil seista aastasadu ja kauemgi, siis digitaalset infot ei pruugi me ilma mitmesuguste eriliste tegevusteta kasutada saada juba mõned aastad hiljem. Miks? Sest digitaalse info lugemiseks on vaja tarkvara ja seadmeid, mis paraku vananevad kiiresti.

Ka mikrofilmide lugemiseks on vaja seadmeid, kuid need pole omavahel võrreldavad situatsioonid, kuna mikrofilmid ei nõua muud kui valgust ja optikat. Digiinfo lugemiseks ja dekodeerimiseks on vaja aga keerulist ja tihti salastatud koodi.

Lisaks pole digitaalne info lõputu sujuv signaal, mis tähendab seda, et analooginfo on ja jääb alati mingil määral parema kvaliteediga teabeks.

Kui eespool sai eeliste all välja toodud koopiate tegemise lihtsus, siis paradoksaalselt on see ka miinus, kuna tekitab küllaltki keerulise autentsuse problemaatika.