Digiteerimine - sissejuhatus
Öeldakse, et digiajastu muudab meie mõtlemist, suhtlemist, õppimist - töötamist. Raamatukogude ja arhiivide puhul muudab digiajastu lisaks tööviisidele ka sisu - tekkinud on täiesti uued ülesanded ning kokku puututakse uute valdkondade ja tööstusharudega. Lisaks eeldab jätkusuutlik digitaalne arendustegevus pidevalt erinevates valdkonnas toimuvate suundumuste jälgimist.
Jälgimine tähendab paljuski uurimistööd, seoste otsimist ja järelduste tegemist. Nii nagu ei maksa iga uuega kohe kaasa tormata pimestatuna helgest tulevikust, ei maksa ka kõigesse uudsesse automaatselt antipaatiaga suhtuda. Mõistlik ja säästlik areng ning arukus võiksid olla märksõnadeks.
Alles hiljuti oli kõik info analoogkujul, mis tähendas ühte pidevat ja sujuvat infovoogu. Sellisel kujul oleva informatsiooni arvutisse saamiseks lammutatakse info tükikesteks ja mida täpsemini mõõtmisi tehakse ehk mida väiksemateks tükikesteks kujutis või heli lammutatakse, seda tõepärasema ja kvaliteetsema digitaalkoopia me saame. Sellisele kujule viidud infol on mitmeid eeliseid, kuid ka puuduseid. Nagu ikka kõigega.
Digiteerimine - planeerimine
Enne digiteerimist tasub küsida:
Mis on projekti eesmärk?
Üks esimesi küsimusi enne alustamist peaks olema alati:
Kes on sihtgrupp?
-
Millised on sihtgrupi vajadused ja kuidas neid soove/vajadusi kõige paremini rahuldada? Vastus sellele küsimusele mõjutab suuresti juurdepääsu ja kasutuskeskkonna loomist. Vastuse abil saab teada, kas ja milliseid otsinguid on vaja luua, mismoodi sirvimine üles ehitada, jpm.
Millises olukorras digiteeritav kogu on?
-
Mis kujul on digiteeritav kogu (negatiivid, tekstimaterjal, värvipildid, mikrofilmid, etc.)?
-
Kuidas kavatsetakse digiteeritud pilte edaspidi hoida - CD, lint, kettamassiiv? Juhul, kui kollektsioonile soovitakse juurdepääsu Interneti kaudu, tuleb kalkuleerida digiteeritud materjalide lõplik andmemaht ning tegeleda vastavamahuliste kettamassiivide soetamisega. Massiiv tuleks osta perspektiiviga, et sinna mahuks niipalju kettaid kui lõpuks tarvis läheb ning kettaid tasuks osta lähtuvalt jooksvatest vajadustest.
Kellele kogu kuulub?
Autoriõigused on VÄGA komplitseeritud teema. Siinkohal tasub alati juristidega konsulteerida.
Paar lihtsamat küsimust saab aga alati esitada:
Milline on projekti ajakava?
Nagu ikka, võtavad asjad kauem aega kui planeeritud, seepärast on kasulik projekt lammutada vahetähtaegade ja eesmärkidega etappideks.
Kes ja kuidas tagab projekti finantseerimise?
-
Milline osa projekti kulubaasist kaetakse oma-, milline võõrvahenditega (nt tehnika, tööjõud, ruumid, sisseostetavad teenused, etc)?
Kes vastutavad projekti erinevate etappide eest?
- Kes kirjeldab ja katalogiseerib?
Kuidas toimub digiteerimine?
Millist metaandmestiku loetelu kasutada?
- Milline kirjeldus on kollektsioonil juba (elektrooniliselt) olemas ja millisel tasemel (objekt, kollektsioon)?
Kuidas võimaldatakse juurdepääs?
-
Kas digiteeritud kollektsioon ühendatakse mõne teise elektroonilise andmebaasi, süsteemiga või peab juurdepääsuks looma midagi "nullist"?
-
Millisele tasemele luuakse juurdepääs? Objektile või kollektsioonile?
Kuidas projekti edaspidi elus hoida?
Digiteerimine - digitaalse info kasutamis eelised
Esiteks mahub ühele pisikesele kettale riiulitäis raamatuid näiteks. Teiseks saab digiteeritud raamatute seast otsida ka muud moodi kui ainult tähestiku järgi. Kolmandaks saab sellist infot muuta nii nagu parasjagu tarvis. Neljandaks saab vajadusel ilma suuremate raskusteta, ja mis peamine, hirmuta, et originaal kahjustuks, arhiivifailist (originaalist) koopiaid luua.
Väga oluliseks digiinfo kasutamise eeliseks on analoogobjektide väiksem kasutuskoormus. Lisaks on digitaalse info kasutajani viimine palju kiirem ja lihtsam. Viimasest tuleneb ka üleüldine kasutajaskonna ning teadlikkuse kasv.
Digiteerimine - digitaalse info nõrkused
Kui raamat võib heades tingimustes riiulil seista aastasadu ja kauemgi, siis digitaalset infot ei pruugi me ilma mitmesuguste eriliste tegevusteta kasutada saada juba mõned aastad hiljem. Miks? Sest digitaalse info lugemiseks on vaja tarkvara ja seadmeid, mis paraku vananevad kiiresti.
Ka mikrofilmide lugemiseks on vaja seadmeid, kuid need pole omavahel võrreldavad situatsioonid, kuna mikrofilmid ei nõua muud kui valgust ja optikat. Digiinfo lugemiseks ja dekodeerimiseks on vaja aga keerulist ja tihti salastatud koodi.
Lisaks pole digitaalne info lõputu sujuv signaal, mis tähendab seda, et analooginfo on ja jääb alati mingil määral parema kvaliteediga teabeks.
Kui eespool sai eeliste all välja toodud koopiate tegemise lihtsus, siis paradoksaalselt on see ka miinus, kuna tekitab küllaltki keerulise autentsuse problemaatika.