Arhiivi ajalugu

Arhiivindusest Eestis enne ajaloolise arhiivi rajamist

Esimesed suuremad kindlama struktuuriga allikatekogud hakkasid Eesti alal kujunema juba Taani ja orduajal alates 13. sajandist. Kahjuks on suurem osa Liivi ordu ja tolleaegsete piiskoppide arhiividest hävinud. Andmeid Eesti 13.-16. sajandi ajaloo kohta leidub Vatikanis; Saksa ordu keskarhiivis Viinis; Poola, Venemaa, Rootsi ja Taani arhiivides jm. Vene-Liivimaa sõja aegsed ja järgsed (16. saj) lühiajalised Poola, Taani ja Vene võimuperioodid jätsid järele oma dokumendikogumid, kuid neistki on meieni jõudnud vaid juhuslikud riismed.

Korralikuma riikliku arhiivinduse, millest ka tänaseni on säilinud esinduslik osa, seadis 16.-17. sajandil sisse Rootsi võim. Selle kõrval kujunesid varakult välja omavalitsuste - linnade ja rüütelkondade arhiivid. Pärast Põhjasõda ja Eesti ala liitmist Venemaaga 18. sajandi algul tegutses kohalik omavalitsus edasi endistel alustel. Ka juurdeloodud Vene riigi administratiivasutuste korralduses võeti paljus eeskuju Rootsi mudelist, mistõttu kujunes suhteliselt järjepidevate traditsioonidega arhiivindus.

19. sajandil iseloomustasid Eesti ala võimusuhteid kolm erinevat tasandit - Vene seaduste järgi tegutsevad riigiasutused, linnade ja rüütelkondade omavalitsusasutused ning 19. sajandi teisest poolest üha enam talupoegade kohalik omavalitsus. Nii ajaloolise uurimistöö kui praktilisi vajadusi silmas pidades mõeldi ajaloolise arhiivi loomisele Baltimaades juba 19. sajandi esimesel poolel. Vene riigiasutuste arhiivide säilitamise ja korrastamise jaoks ei eraldatud aga piisavalt vahendeid ja palju arhivaale hävis või hävitati teadlikult, et uutele ruumi teha. Likvideeritud asutuse materjalid võttis hoiule üldjuhul tema otsene järeltulija, kui sellist aga polnud, siis sõltus kõik juhusest.

Paremini hoolitsesid oma arhiivide eest omavalitsused. 19. sajandi lõpul omandasid järkjärgult ajaloolise maa-arhiivi ilmet rüütelkondade arhiivid - Liivimaa rüütelkonna arhiiv Riias (eesotsas Hermann von Bruiningk), Eestimaa rüütelkonna arhiiv Tallinnas (Paul parun von Osten-Sacken) ja Saaremaa rüütelkonna arhiiv Kuressaares. Kõik nad koondasid lisaks rüütelkonna enda tegevust kajastavatele materjalidele mõisate ja eraisikute kirjakogusid, kirikuraamatuid jms. Riia, Tallinna, Pärnu ja Tartu linnaarhiivid muutusid juba 1880. aastail teaduslikeks asutusteks. Arhiivimaterjale kogusid ka ajalooseltsid - Riia Ajaloo ja Muististe selts, samuti Miitavi, Tartu, Tallinna, Narva, Paide, Viljandi, Pärnu ning Kuressaare sarnased seltsid. Pidevalt täienev käsikirjakogu oli 1837. aastal Tartus asutatud Õpetatud Eesti Seltsil. Eestlaste ajalugu kajastavaid materjale hakkasid juba enne Esimest maailmasõda koguma rahvuslikud ühendused: Eesti Kirjameeste Selts (andis likvideerimisel 1894 oma käsikirja- ja raamatukogu üle EÜSile), Eesti Üliõpilaste Selts (andis 1909 oma käsikirjakogu üle ERMile). Sihipärasem dokumentaalse materjali kogumine algas Eesti Kirjanduse Seltsi (1907) ja Eesti Rahva Muuseumi (1909) asutamisega.

Esimese maailmasõja aeg

Aastad 1914-1920 tõid lisaks sõjasündmustele kaasa mitmeid võimuvahetusi, millega kaasnes ühtede asutuste likvideerimine ja teiste rajamine. Segaduste ja sõja ajal läks palju arhiivimaterjali kaotsi või hävis. Ajaloolise arhiivi rajamine tõusis eriti teravalt päevakorda, et päästa unikaalset kultuuripärandit, aga ka selleks, et uued ametiasutused saaksid tegutsemise jätkamiseks vajalikku materjali. Sõja ajal ei saanud sellest siiski asja, kuid arhiivimaterjali päästmise ja koondamisega tegelesid aktiivselt Eesti Rahva Muuseum Tartus ja Eestimaa Rüütelkonna Arhiiv Tallinnas. Viimase eestvõttel asutati Toompea lossi eriline riigiarhiiv, kuhu koondati tegevuse lõpetanud vene riigiasutustest järelejäänud dokumendid. 1918. aasta novembris anti seoses saksa okupatsioonivägede lahkumisega selle arhiivi võtmed üle Eesti võimudele. 2. detsembril 1918 otsustati Eesti Riigiarhiivi loomine jätta ajutiselt siseministrile. Siseministeeriumi juures tegutseva arhiivi kõrval tekkisid arhiivid raha-, sõja- jt ministeeriumide juurde. Eestimaa Rüütelkonna Arhiiv jätkas tegevust kuni 1922. aastani (pärast seisuste kaotamist 1920. aasta augustis kuulus siseministeeriumi alluvusse).

Liivimaa kubermangu jäänud Lõuna-Eestis arenesid asjad veidi teisiti. Sõja ajal evakueeriti Liivimaa kubermanguvalitsus koos 15 kubermanguasutusega ühes oma arhiividega Riiast Tartusse ja paljud edasi Venemaa sisekubermangudesse. Koos evakueeritud arhiiviosaga kogu sõja-aja Tartus viibinud kubermanguvalitsuse arhivaar Savernjajev andis materjali üle Tartu ülikooli raamatukogule. Tohutu suure hulga dokumentide üleandmine sai oluliseks tõukeks ajaloolise arhiivi rajamiseks Tartusse. Venemaalt tagasi toodud mahukas Tartu ülikooli arhiiv paigutati 1920. aasta detsembris Hetzeli tn 1 (praegu J. Liivi 4) kolmandale korrusele. Hoone oli ehitatud 1904. aastal üliõpilaste ühiselamuks ja kuulus Tartu ülikoolile. Maja teisel korrusel oli enesele koha leidnud Tartu Saksa Reaalgümnaasium. Kuigi asupaika peeti ajutiseks, asub ajalooarhiiv tänase päevani samas kohas, olles järkjärgult hõivanud kogu hoone.

Riikliku arhiivinduse ülesehitamine

Omariikluse teke lõi vajaduse riikliku arhiivisüsteemi järele, kuna puudus nii arhiivinduslik keskus kui vastav isikkoosseis. Teaduslikust aspektist huvitusid arhiivide loomisest eelkõige haridusministeerium ja Tartu ülikool. Igapäevaküsimuste lahendamisel pööras arhiividele üha suuremat tähelepanu riigikantselei. Esimese sammuna loodi 3. märtsil 1920 seitsmeliikmeline arhiivikomisjon, mille esimeheks valiti professor dr Arno Rafael Cederberg. Oluliste isikutena osalesid komisjoni töös haridusministeeriumi esindaja Kristjan Raud, Tallinna linnaarhivaar Otto Greiffenhagen, arhivaarid dr August Nuth ja Friedrich Nineve ning TÜ dotsent Jüri Uluots. Arhiivikomisjon tegeles riikliku ajaloolise keskarhiivi loomisega, arhivaalide (re)evakueerimise, laekuvate arhivaalide korraldamise jm jooksvate küsimuste lahendamisega. Siiski läks komisjon peagi laiali ning tema ülesanded kandusid 4. novembril 1921 loodud arhiivinõukogule. Viimane oli kuni 1940. aastani kõrgeim nõuandev instants arhiivinduse alal. Arhiivinõukogu kompetentsi kuulus arhiivinduse allasutuste põhimääruste, kodukordade jm kavade redigeerimine ning valitsusele kinnitamiseks esitamine. Samas pidi arhiivinõukogu lahendama kõiki arhiivide korraldamisse, arhivaalide üleandmisse, kogumisse ja hävitamisse puutuvaid küsimusi, 1935. aasta arhiiviseadus kinnistas nõukogu laiaulatuslikke tegevuspiire veelgi. Selle alusel oli arhiivinõukogu otsus määrav riiklike arhiivide töö koordineerimisel, tal oli sõnaõigus kandidaatide nimetamisel nende arhiivide direktorite ja abidirektorite kohtadele ning provintsiaal-, omavalitsus- ja eraarhiivide arhivaalide korraldamisel. Seejuures sai kõigi riiklike ja omavalitsusasutuste arhivaalide hävitamine toimuda üksnes arhiivinõukogu ja selle esimehe loal. Nõukogu kõrval evisid suurt tähtsust kaks riiklikku arhiivi - Riigi Keskarhiiv ja Riigiarhiiv.

Eesti Riigi Keskarhiiv

Tänase Ajalooarhiivi eelkäija Eesti Riigi Keskarhiiv (ERKA) Tartus alustas oma tegevust 16. mail 1921. Kuu aega varem oli loodud Eesti Riigiarhiiv Tallinnas. Mõlema arhiivi põhimäärused kiitis valitsus heaks 30. novembril 1921 ja need kinnitati 11. mail 1922. Enne arhiiviseaduse kehtestamist 1935. a moodustasid mõlemad põhimäärused arhiiviseadusandliku aluse Eestis. Nende kohaselt pidi Riigiarhiiv olema riigi keskasutuste jooksva asjaajamisega tegelevate arhiivide keskuseks ja Keskarhiiv koondama ajaloolist arhiivimaterjali. ERKA täpsemaks ülesandeks oli ajaloolise väärtusega riiklike aktide ja dokumentide, omavalitsusasutuste, kirikute ja eraisikute arhivaalide vastuvõtmine ning säilitamine. Keskarhiiv allus haridusministeeriumile ja selle esimeseks tegelikuks juhatajaks oli A. R. Cederberg, seejärel Fr. Nineve, 1922. aastast August Sildnik ning 1. oktoobrist 1929 Otto Liiv.

Kahekümnendad ja kolmekümnendad aastad möödusid Eesti Riigi Keskarhiivil arhiivimaterjalide komplekteerimise tähe all. Nii hoiustati keskarhiivi Eesti ajaloo uurimise seisukohalt hindamatud Eesti- ja Liivimaa Rootsi-aegsete kindralkuberneride ja Vene-aegsete kubermanguvalitsuste ning kantseleide arhiivid, Eesti- ja Saaremaa rüütelkonna arhiivid, Lõuna-Eesti kirikuraamatud, Eestimaa Ülemmaakohtu ja teiste kohtute arhiivid. Paralleelselt komplekteerimise ja kogumistööga asuti kolmekümnendatel aastatel ülevõetud materjale provenientsiprintsiipi silmas pidades sisuliselt korrastama ning teaduslikult läbi töötama. Arhiivi korraldustööde käigus koostati sedelkatalooge, samuti täiendati pidevalt uute sedelitega ERKA käsiraamatute kataloogi ja arhiivinduse bibliograafiat.

Keskarhiiv koosnes pikka aega kolmest osakonnast: ajaloolisest, administratiivsest ja kohtuosakonnast. Arhiiviseaduse põhjal muudetud ja 1937. aastal kinnitatud ERKA kodukorra järgi hõlmas arhiiv viit osakonda: (1) vanem, (2) administratiiv-, (3) kohtute- ja (4) üldosakond ning (5) kultuuriloolise majandusliku, foto- ja filmiarhiivi osakond. Keskarhiivis asunud arhiivide ja arhivaalide kuuluvust osakondadesse määras keskarhiivi direktor. Viimase juures tegutses nõuandva organina ERKA nõukogu, mille esimeheks oli keskarhiivi direktor või tema asetäitja ning liikmeteks abidirektor ja osakondade juhatajad.

Arhiiviseaduse alusel kujunes ERKA üheks tähtsamaks ülesandeks üleriikliku arhiivikaitse teostamine. See hõlmas ajaloolise väärtusega arhivaalide kaitse alla võtmist, riiklike-, omavalitsus- ja eraarhiivide üle järelevalve teostamist, kontrollvisiitide tegemist ja juhiste andmist. Keskarhiiv pidi juhtima ka provintsiaalarhiivide tegevust. Arhivaalide korraldamisel oli keskarhiivi ülesandeks asutustelt ja isikutelt säilitusväärtusega arhivaalide ning filmi- ja fotoarhiivide vastuvõtmine, arhiivis asuvate arhivaalide säilitamine ja uurimiseks võimaldamine, publikatsioonide avaldamine ning teatiste väljastamine.

Läbi kahe omariikluse aastakümne tegi ERKA tõhusaimat koostööd arhiivinõukogu ja Riigiarhiiviga. Tartus asunud teadusasutustest olid lähemad koostööpartnerid Eesti Rahva Muuseum ja Kirjandusmuuseum, eriti selle Kultuurilooline Arhiiv. 1930. aastate teisel poolel tihenesid teaduskontaktid Vabadussõja Ajaloo Komitee Arhiiviga ning TÜ raamatukoguga. Mitmed arhiivi töötajad andsid oma osa arhiividuse õpetamisel ülikooli juures - peeti nii loenguid kui viidi läbi praktikume. Arhiivindusalase hariduse arendamise eest hoolitsemine oli ka arhiiviseadusega sätestatud.

Arhiivinduse tutvustamise seisukohalt oli oluline ERKA panus arhiivialase kirjanduse hankimisel ja loomisel. Publitseeriti kuus numbrit Riigi Keskarhiivi toimetiste sarjas, milles käsitleti Eestimaa Rootsi-aegse kindralkuberneri institutsiooni ning selle tegevust kajastavaid arhivaale, Polonicat Eesti arhiivides, tsiviilprotsesse ülemmaakohtus jpm. 1933. aastal alustati «Arhiivinduse Käsiraamatu» väljaandmist, mille algatajaks ja üheks koostajaks oli ERKA direktor O. Liiv. Käsiraamatu esimene osa ilmus nimetatud aastal ja teine osa 1936. Neis antakse ülevaade arhiiviteooriast, riiklikust arhiivindusest, linna-, maa- ja vallaomavalitsuste ning eraarhiividest ja käsitletakse arhiivinduse oskussõnu ning bibliograafiat. Väärib märkimist, et käsiraamat on kasulik abimaterjal ka praegustele uurijatele, olles tänini ainus omataoline teatmik Eesti arhiivindusloos. Mitmete arhiivitöötajate (O. Liiv, Nigolas Treumuth (Loone), Adolf Perandi jt) osa Eesti ajaloo uurimisse oli märkimisväärne.
Riigi Keskarhiiv oli hiljemalt 1930. aastate keskpaigaks kujunenud arhiivindusalaste teadusküsimuste arutamise juhtorganiks. Teaduskontakte oli leitud mitmete arhiivide ja raamatukogudega Soomes, Rootsis, Lätis, Taanis, Poolas ja Saksamaal. Arhiivi populariseerimisel mängis tähtsat osa nn arhiivipropaganda, mis eeldas tihedat suhtlemist ajakirjandusega. Reklaami eesmärgil korraldati sageli näitusi ning eksponeeriti materjale väljapanekutel teiste teadusasutuste juures. Uurijad kasutasid peamiselt kirikuraamatuid, revisjonilehti, Eestimaa rüütelkonna, kubermanguvalitsuse, konsistooriumi, Liivi- ja Eestimaa Rootsi-aegsete kindralkuberneride, Tartu ülikooli ning Balti kindralkuberneri arhiivifonde. Seejuures moodustasid peaaegu poole uurijaist genealoogid. Rohkesti käis uurijaid välismaalt.

1930. aastate lõpuks täheldati arhiivi tegevuse suurenemist võrreldes varasemate aastatega, kuigi samas oli ametnike arv vähenenud. Prioriteediks oli ametnikkonna suurendamine ja uute tulekindlate ruumide muretsemine. Ka otsiti võimalusi parandada uurimissaali kehvi olusid. Kitsaskohtadele vaatamata oli ERKA 1940. aastaks kujunenud tunnustatud arhiiviasutuseks ja teaduskeskuseks nii kodu- kui välismaal.

ENSV Riigi Keskarhiivi Tartu filiaal 1940-1941

Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. a loodi Eesti arhiivinduse juhtimiseks ENSV Siseasjade Rahvakomissariaadi alluvuses Arhiivide Talitus eesotsas Bernhard Veimeriga. Riigiarhiiv Tallinnas nimetati ümber ENSV Riigi Keskarhiiviks, senine Riigi Keskarhiiv Tartus allutati eelmisele ja ta hakkas kandma nimetust ENSV Riigi Keskarhiivi Filiaal (osakond). Kohaliku materjali hoidmiseks loodi 11 linna- ja maakonnaarhiivi. Senistele üld-, ajaloolisele, administratiiv- ja kohtuosakonnale lisaks loodi Tartus 1940. a augustis majandusosakond ning 1941. a aprillis ka kultuuriosakond. Salajase osakonna rajamine ei jõudnud kaugemale ettevalmistustööst. Koosseisu suurendati 1. septembrist 1940. a 33 töötajani ja 1941. a kevadel 36-ni, tööpäeva pikendati 6 tunnilt 8-le. Otto Liiv jäi endiselt direktoriks.

Seoses vajadusega võtta vastu tegevuse lõpetanud asutuste materjale õnnestus leevendada arhiivi ruumipuudust. Sakslaste Umsiedlungi tagajärjel oli linnas tekkinud hulgaliselt vabu ruume ja 1940. a oktoobris üüris arhiiv ülikoolilt endise korp! Livonia hoone Veski tn 13 (520 m2).

Jätkus sakslastest mahajäänud arhiivide korraldamine ja nõukogude võimu poolt likvideeritud asutuste arhiivide ülevõtmine. 4. septembril kuulutati Rahvakomissaride Nõukogu määrusega kõik Eesti territooriumil asuvad riiklikku väärtust omavad dokumentaalsed materjalid rahva omandiks ja kuulusid karistuse ähvardusel üleandmisele riiklikesse arhiividesse, samuti ametkondlikud ja eraarhiivid. Kokku võeti 1940-1941 arhiivi vastu ligi 300 uut fondi 63 000 säilikuga (peamiselt likvideeritud organisatsioonide, üliõpilaskorporatsioonide ja seltside, kirikute ning Tartus paiknenud II Diviisi piirkonna sõjaväeosade ja -asutuste arhiivid). Korraldamine ja kirjeldamine jäi ajapuudusel puudulikuks.

Arhiivis avati punanurk, käima pandi seinaleht, seati sisse tööplaan. Piirati uurimissaali tööd ja eriti genealoogilist uurimistööd. Palju segadust tekitas üleminek uutele arvestusühikutele - kui varem arvestati arhivaalide hulka arhiivimeetrites, siis nüüd tuli seda teha säilikutes ja kilogrammides. Et ülelugemise ja kaalumisega oli raskusi, siis esitati andmed umbkaudu.

Eesti Omavalitsuse Tartu Keskarhiiv 1941-1944

1941. aasta sõjasuvel, kui rinne ida suunas üle Eesti veeres, kannatas arhiiv võrreldes ülejäänud Tartu linnaga suhteliselt vähe. Peahoone sai kaks ja Veski tänava lisahoone ühe pommitabamuse. Arhiivihoones olid materjalide kahjustused minimaalsed, küll aga hävis mujal arhiivimaterjale, mida polnud jõutud Keskarhiivi vastu võtta. Uue võimu lähenedes hävitasid mitmed asutused dokumente teadlikult.

Arhiivinduse kõrgemaks juhiks sai esialgu Saksa sõjaväevalitsuse arhiivinduse volinik dr Erich Weise. Eesti Omavalitsuse 10. oktoobri 1941 korraldusega taastati vana, enne 21. juunit 1940 kehtinud kord. Keskarhiivid nimetati ümber Eesti Omavalitsuse Tallinna ja Tartu Keskarhiivideks ning Tartu arhiiv vabastati alluvusest Tallinna omale. 1942. aasta jaanuarist allusid Baltikumi ja Valgevene arhiivid arhiivinduslikes küsimustes Ida-Alade Riigikomissarile ning mittearhiivinduslikes küsimustes kohalikule kindralkomissarile. Arhiivindust juhtis vahetult Ida-Alade Riigikomissari juures asuv arhiivindusvolinik (1942-1943 arhiivinõunik dr Wolfgang Mommsen, alates 1943. aasta kevadest arhiivinõunik dr Kurt Dülfer). Eesti piires allusid arhiivid ühelt poolt Tallinna Kindralkomissariaadi kultuuripoliitika osakonnale ning teiselt poolt Eesti Omavalitsuse haridusdirektooriumile. Viimase juures seati 10. septembril 1942 sisse arhiivindusala voliniku ametikoht (Arnold Soom), kellele siitpeale allusid vahetult mõlemad keskarhiivid. Seoses Otto Liivi haiguspuhkusega (ta suri 10. detsembril 1942) määrati Tartu Keskarhiivi direktori kohusetäitjaks 16. septembril 1941 Erik Tender.
1942. aasta mais alustati Mommseni korraldusel üldist arhiivifondide revisjoni, mille eesmärgiks oli Preisi Riigiarhiivi eeskujul kõiki arhiivifonde hõlmava süstemaatilise üldnimistu koostamine.1942. aasta suvel ja sügisel tegeles sellega peaaegu kogu personal. Koostati 8000 fondisedelit ja 73 ruumikokkuvõtet, mille tulemusena tehti kindlaks, et peahoones asus 10 944 ja lisahoones 534 jooksvat meetrit arhivaale. Vastu võeti kokku 58 uut fondi. Hiljuti vastu võetud iseseisvusperioodi sõjaväeasutuste materjalid anti üle Tallinna Keskarhiivi, kus oli olemas sõjaosakond - kokku 68 fondi, 398 arhiivimeetrit, millest paraku suurem osa 1944. aastal ära põles. 1942. aasta juunis viidi Potsdami 109 fondi (15 arhiivimeetrit, 2638 säilikut) peamiselt 1917-1918. a saksa okupatsiooni aegsete materjalidega.

Rahuliku arhiivitöö poolelt väärib märkimist 1941. aastal korraldatud näitus Das Deutschtum in Dorpat ja 1942. aastal ülikooliga koostöös tehtud akadeemik Baeri juubelinäitus. Genealoogiline uurimistöö arhiivis lõpetati. 1943. aastal kerkis päevakorrale tsaariaegsete rahukohtunike arhiivimaterjalide makuleerimine, kuid enne, kui seda tegelikult jõuti teostama hakata, tuli uus mure - evakueerimine.

1943. aastal hakkas rinne jälle Eesti poole veerema. 27. veebruaril 1943 kuulutati Riigikomissari määrusega sõjaolukorrast tingituna arhiivi esmaseks ülesandeks kindlustada dokumentide säilimine, teiseks ametlike nõudmiste rahuldamine ja alles kolmandaks arhiivide korraldamine.
Sügisel koostati evakueeritavate materjalide nimekirjad, hakati tellima kaste nende pakkimiseks. Vahepeal aga võttis saksa sõjavägi enda käsutusse Veski tänava lisahoone ja arhivaalid tuli sealt jälle peahoonesse Liivi tänavale tagasi kolida (seega oli lisahoone arhiivi käsutuses kolm aastat). Materjal paigutati veel vabadesse koridoridesse, sorteerimisruumi jm, mis muidugi takistas arhiivitööd.
4. oktoobril 1943 määrati evakueerimise peakorraldajaks Armin Tuulse, järgmisel aastal asendas teda Gustav Ränk. 1944. aasta talvel evakueeriti osa arhiivimaterjale Vodja, Väätsa, Lahmuse ja Liivi mõisasse. 1944. aasta mais võeti suund okupeeritud aladelt kultuuriväärtuste toimetamiseks Saksamaale. Tartust ei jõutud kiiresti läheneva rinde eest kuigi palju arhivaale ära viia. Osa jäi toppama raudteele. 131 kasti arhivaale (peamiselt Balti Kindralkuberneri fondist) jõudis Tsehhimaale (Ida-Sudeetiasse Troppau lähedale Jägerndorfi lossi - praegune Krnovi linnake Tsehhi-Poola piiril) ja saadi pärast sõja lõppu tagasi.

ENSV Riigi Keskarhiivi Tartu osakond 1944-1949

Pärast nõukogude võimu taaskehtestamist alustas ENSV Riigi Keskarhiivi Tartu osakond ametlikult tööd 17. oktoobril 1944, mil ENSV Siseasjade Rahvakomissariaadi Arhiivide Osakonna ülema käskkirjaga taastati arhiivi sõjaeelne nimetus ja määrati ametisse seitse töötajat. Arhiivi ülemaks sai Voldemar Miller. 1944. aasta lõpuks oli ettenähtud 27 kohast komplekteeritud 19. Moskvast saadeti arhiivile uut kaadrit ja kohapeal korraldati uutele nõudmistele vastavat väljaõpet. Arhiivi juhid Miller ja Kenkmaa käisid 1946. aasta suvel Moskvas kolmekuulistel keskarhiivide ülemate täienduskursustel.

Arhiivil oli 5 osakonda: ajalooliste fondide, administratiiv-juriidiliste fondide, nõukogude fondide, teaduslik-teatmelise kirjanduse ja dokumentide publitseerimise ning nõukoguliku uuendusena salajaste fondide osakond. Viimatinimetatud osakonna ülem Marianila Javkina määrati 1. veebruaril 1945 arhiivi ülema asetäitjaks. Osakonda koondati 749 fondi ja asuti koostama kontrrevolutsioonilise elemendi kartoteeki. Osakond tegutses agaralt 1956. aastani, mil algas materjalide lahtisalastamine. Kontrrevolutsioonilise elemendi kartoteegi täiendamine lõpetati, 1956. aasta pensioniseaduse elluviimiseks andis endine salajane osakond välja hoopis pensioniõiguse teatisi. Endiselt jäid salajasteks (st nimistud olid salastatud ja juurdepääs takistatud) üliõpilaste akadeemiliste organisatsioonide, iseseisvusperioodi parteide ja erakondade jmt, aga ka rida isiku- ja perekonnafonde. Lõplikult said need kõik avalikeks alles 1990. aastate alguseks.

Pärast sõda tuli alustada arhiivi puhastamisest vene sõjaväe sealviibimise jälgedest (klaasiti katkised aknad ja parandati lukud) ning evakueeritud materjalide reevakueerimisest. Kokku oli evakueeritud 206 000 säilikut, umbes 15-20% kõikidest arhivaalidest. Hoolimata segadusest ja transpordi puudusest õnnestus neist suurem osa arhiivi tagasi tuua. 1946-1947 tahtis ülikool tagasi arhiivi hoonet ja pakkus vastu ühiselamut Tiigi 78. Arhiivi ülema V. Milleri vastuseisu ja pakutud hoone arhiiviks sobimatuse tõttu jäi kolimine siiski ära.

1948. aasta lõpuks jõuti kogu olemasolev materjal arvele võtta. Aluseks võeti saksa võimu ajal alustatud fondide nimekiri, selle järgi anti fondidele numbrid. See numeratsioon on jätkunud tänaseni. Hakati koostama fondilehti ja fonditoimikuid. Esimestel sõjajärgsetel aastatel võeti vastu eelkõige tegevuse lõpetanud saksa asutuste fonde.

Vastavalt NSVL arhiivide peavalitsuse 6. märtsi 1945 ringkirjale korraldati materjali kiirendatud meetodil. Kui fondi kohta olid olemas üleande-, asjaajamis- või summaarsed nimistud, mis võimaldasid arvestuse ja kasutamise, siis loeti fond korrastatuks ilma uut nimistut koostamata. Säilikute lehti ei õmmeldud ega nummerdatud.

ENSV Riiklik Ajaloo Keskarhiiv (RAKA) 1948-1989

1948. aastal reorganiseeriti ENSV Riigi Keskarhiiv Tallinnas ENSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehitustöö Riiklikuks Keskarhiiviks (ENSV ORKA), selle osakond Tartus sai 27. märtsil 1948 iseseisvaks keskarhiiviks nimetusega Eesti NSV Riiklik Ajaloo Keskarhiiv (ENSV RAKA). 1955. aastast sai ENSV RAKA enda valdusse kogu hoone Liivi tn 4. 1950. aastate lõpul pandi majas sisse täielik elektrivalgustus (seni käidi mõnes hoidlas veel kandelambiga) ja rajati uus keskküttesüsteem. 5. jaanuarist 1950 asus arhiivi juhtima Marianila Javkina, kes on arhiivi ajalukku läinud kurikuulsa makulatuurikampaania läbiviijana.

NSVL arhiivinduse põhimääruse järgi ei kuulunud valdade, rahukohtunike ja talurahvaasjade komissaride arhiivid üldse säilitamisele. V. Miller võttis vallaarhiivide säilitamiseks appi põhjenduse, et eestikeelsete vallaarhiivide hävitamisega asutakse kultuurträägerluse positsioonile, näitamaks, et meil on olnud ainult saksa kultuur. Makuleerimist see aga ära ei hoidnud.

Makulatuurikampaania saavutas täispöörded 1951. aastal, mil 17 koosseisulisest töötajast tegeles 5 ainult ekspertiisiga ja 11 osaliselt sellega. Kuna arhiivis olid siiski haritud töötajad, ei kannatanud arhiiv suurtele hävitatud materjali hulkadele vaatamata väga suuri sisulisi kaotusi. 1951-1956 kasutati arhiivimaterjali korrastamiseks ja ekspertiisi tegemiseks palju ka lepingulisi töötajaid. Hoogtöö tulemusena oli 1957. aastaks 90% fondidest nõukogude reeglite järgi korrastatud. 1961. aastal keelati 1860. aastate reformide eelsete dokumentide hävitamine ja põhitähelepanu pöörati alaliselt säilitatavale materjalile, mitte eraldusnimistutele.

1956. aasta pensioniseaduse elluviimisega seoses laekus arhiivi umbes 30 000 avaldust pensioniõigust tõestavate dokumentide saamiseks. Teatiste väljaandmisega oli hõivatud suurem osa töötajaist, kasutati ka lepingulisi töötajaid. Suur abi oli nüüd salajase osakonna isikuandmete kartoteegist. Ometi jätkus seda tööd 1960. aastate alguseni.

1950. aastate keskel kuulutati arhiivid teaduslikeks asutusteks ja 1960 viidi nad siseministeeriumi alluvusest Ministrite Nõukogu alluvusse, mille juurde moodustati Arhiivide valitsus.

Arhiiv võttis uusi materjale massiliselt vastu 1950. aastate keskpaigani. Seejärel otsustati, et ENSV RAKA säilitab materjale, mis kajastavad Eesti ajalugu kuni 1917. aastani, uuemad tuleb üle anda ENSV ORKAle Tallinnas. Selline kompetents pandi lõplikult paika 1961. aastal. Järgnes ulatuslik arhivaalide vahetamine arhiivi profiili täpsustamiseks. Kui ORKA sai 1965 uue hoone, tuli kõik iseseisvusperioodi materjalid sinna anda. Tartusse jäid ainult selliste organisatsioonide materjalid, mida moodustanud asutus oli iseseisvusajal edasi tegutsenud, eelkõige Tartu ülikooli arhiiv. Toimusid ka suuremahulised arhivaalide vahetamised Läti NSV RAKAga.

1957. aastal sai arhiiv koosseisulise fotograafi ja algas mikrofilmikoopiate tegemine. Töö hoogustus 1970. aastate algul ja paljud tolleaegsed mikrofilmid on kasutusel tänaseni.

1965. aastast hakati suuremat tähelepanu pöörama teadusliku teatmeaparaadi täiustamisele. Koostati süstemaatiline kataloog ja 1968 avaldati nõukogude-eelsete dokumentide klassifitseerimise skeem. Paljud fondid korrastati ümber ja neile tehti endiste käsikirjaliste ühes eksemplaris nimistute asemele masinkirjas kolmes eksemplaris nimistud. 1969 ilmus venekeelne fondide teatmik, mida oli alustatud juba sõja ajal. Aastail 1952-1960 ilmus trükis kuus RAKA osalusel valminud publikatsioonide kogumikku, arhiivinduse sõnastik ja ENSV ajaloo lugemiku II osa.
Trükiste arv kasvas pidevalt, 1980-1990 anti välja juba 20 mitmesugust kogumikku ja teatmikku. Ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud kogumiku "Eesti NSV arhiivid" väljaandmine muutus regulaarseks. Tehti TV-saateid, viidi läbi ekskursioone ja praktikat TÜ üliõpilastele (selle põhisisuks on juba mitmele põlvkonnale olnud vallaarhiivide korrastamine). 1966. aastast tegutses RAKA juures ajalooring, mille eesotsas seisis August Traat ja kus aktiivsemal tegevusajal oli 30-60 liiget. Ettekannetega huvilistele esinesid TÜ õppejõud, Teaduste Akadeemia ja arhiivi töötajad. Hea ja vajaliku kõrval jõuti nõukoguliku plaanimajanduse tingimustes teha restaureerimstööd, mis arhivaale kahjustas, ning köitmistööd, mis tänaseni arhivaalide kasutamist raskendab.
Arhiivi külastajate arv stabiliseerus umbes 500-le aastas.

1965. aastal toimus struktuuri ümberkorraldamine, mille tulemusel olid arhiivis: fondide üldosakond, teadusliku teatmeaparaadi osakond; publitseerimise ja kasutamise osakond koos uurimissaaliga; raamatukogu; mikrofoto- ja restaureerimise laboratoorium.

Töötajate arv:
1956 - 32
1961 - 45
1970 - 60
1990 - 74

ENSV RAKA direktorid:
1944-1950 Voldemar Miller
1950-1954 Marianila Javkina
1954-1958 Jossif Veisenen
1958-1963 Ivan Larin
1963-1979 Raimond Auling
1979-1984 Marju Keerd
1984-1985 Malle Loit
1985-1993 Endel Kuusik
Sisulist arhiivitööd juhtis pikka aega ülema asetäitja Oskar Vares (1904-1972), kes töötas arhiivis 1933-1969.

Eesti Ajalooarhiiv 1989-1998

1989. aastal sai ENSV RAKAst Eesti Ajalooarhiiv. 1990. aasta suvel-sügisel reorganiseeriti senine Arhiivide Peavalitsus Eesti Vabariigi Riiklikuks Arhiiviametiks. Valitsuse määrus 16. augustist 1990 lõi ühtse arhiivifondi. Üldine kriis majanduses ei jätnud puudutamata arhiivi - üle tuli elada aeg, kus kuude kaupa jäi palk välja maksmata ja tööruumid olid talvel kütmata. 4. mail 1993 lõhkesid hoidlaruumis radiaatorid, mille käigus kannatas 20 000 säilikut. Sama aasta 12. novembril toimus veel üks üleujutus.

1. detsembrist 1993 sai arhiivi juhiks Priit Pirsko ja algas mitmekülgne hoogne tegevus. Töötajata arvu vähendati mõnevõrra. 1995. aastal oli arhiivi teenistuses 65 inimest 6 osakonnas: hoiu-, teatme-, publitseerimis-, haldus-, tehnika- ja restaureerimisosakonnas ning administratsioonis.
1993 lülitati arhiiv linna keskküttevõrku, 1993-1994 parandati hoone amortiseerunud küttesüsteem valitsuse reservfondi ja Soome välisministeeriumi abiga. 1994 mindi üle 25-kohalisele arvutivõrgule ja varustati maja koodlukkudega. 1994-1995 asetati põhirõhk restaureerimislabori moderniseerimisele ja 1995 aasta märtsis avati rekonstrueeritud 135 m2 suurune raamatukoguhoidla. 1992-1994 kopeeriti koostöölepingu raames Utah Genaloogilise seltsiga kõrgekvaliteedilisele mikrofilmile kõik Ajalooarhiivis säilitatavad kirikuraamatud. 1993-1995 pildistati tagatisfondi umbes 650 kaadrit aastas, seega umbes kümme korda rohkem kui varem.

Alates 1990. aastate algusest sai arhiivi põhitegevuseks omandireformiga seoses omandiõiguslike teatiste väljaandmine. 1991. aastal andis arhiiviamet välja käskkirja, millega omandiõiguslikele päringutele vastamine seati kõikide arhiivide tegevuse prioriteediks.

Laekunud avaldusi:
1991 - 9983
1992- 15822
1993 - 11722
1994 - 11953
1995 - 4819

Jälle tuli kasutada lepingulisi töötajaid. Kui teatiste buum vaibus (ühtekokku tehti umbes 50 000 teatist), saadi 1994. aastast asuda uuesti sisulise töö kallale. Arhiivi kaudu on teostatud mitmeid ETF teadusprojekte. Arvutivõrgu olemasolu lubas hakata koostama andmebaase. Valmis Eestimaa tulekindlustusseltsi hindamismaterjalides esinevate hoonete register, Tallinna kinnistute andmebaas, elektrooniline fondiloend, hingerevisjonide andmebaas jm. Paljud väljaanded ilmusid koostöös TÜga, suurim ettevõtmine oli "Album Academicum 1918-1944" koostamine (ilmus 1994).
1995. a asutati koos Tartu Ülikooli ja Eesti Riigiarhiiviga ajalookirjanduse aastapreemia. 1996. aastast hakkasid taas ilmuma arhiivi toimetised (iseseisvusaja jätkuna kandsid need numbrit 8) ja kujunes lõplikult välja kirjastus "Eesti Ajalooarhiiv". 1997. aastast on kolm aastat kestnud kopeerimistöö tulemusena kõik nimistud kättesaadavad uurimissaali avariiuleilt. Uurijate arv on viimastel aastatel kasvanud: 1995. aastal käis lugemissaalis 789 uurijat ja 1999. aastal küündis nende arv esmakordselt 1000-ni.

Ajalooarhiiv Rahvusarhiivis (alates 1. jaanuarist 1999)

1996-1998 loodi Eesti arhiivisüsteemi õiguslikud alused. 1. juulist 1996 korraldati Arhiiviamet ümber Riigikantselei Arhiivide osakonnaks. Ajalooarhiiv jätkas tegutsemist riigikantselei hallatava riigiasutusena. Riigiarhivaariks osakonnajuhataja staatuses valiti Jaak Rand.
25. märtsil 1998 võeti Riigikogus vastu arhiiviseadus, arhiivide ümberkorraldamise osas jõustus see 1. jaanuarist 1999. Arhiivieeskiri kinnitati 29. detsembril 1998.
Eesti arhiivid jagunesiad Lõuna ja Põhja regiooni vahel, mille eesotsas olid regionaaldirektorid. Ühtse Rahvusarhiivi funktsioonide järgi moodustatud osakondadest oli majas Liivi tn 4 esindatud lisaks Ajalooarhiivi osakonnale (eesotsas Indrek Kuuben) säilitus- ning teadustöö ja publitseerimisosakond. Nimetust Eesti Ajalooarhiiv kasutati endiselt nii publikatsioonidel kui arhiiviviites.

Olemusliku uuendusena loodi seni valdavalt vanade materjalidega tegelnud Ajalooarhiivi juurde 1. oktoobril 1997 vahearhiivi osakond (1999. aastast talitus). Vahearhiiv tegeleb erastamisnimekirja kantud või likvideeritud ettevõtete lühi- ja pikaajalise säilitusväärtusega dokumentide (peamiselt nõukogudeaegsete isikutoimikute) arhiveerimisega Tartu, Jõgeva, Põlva, Võru, Valga, Viljandi ja Pärnu maakonnas. Sama ülesannet täidab Riigiarhiiv Põhja-Eestis. 1999 valmis vahearhiivi hoone Vahi tänaval - esimene arhiivi tarvis ehitatud hoone taasiseseisvunud Eesti Vabariigis.
Aasta-aastalt on avardunud arhiivi välissidemed ja arhiivitöötajate enesetäiendamise võimalused. Vahetuse korras on käidud Rootsis, Soomes ja Lätis.

Allikad:
Otto Liiv. Eesti Arhiivinduse ajalooline areng. // Arhiivinduse käsiraamat. II. Tartu, 1936. Lk 7-30.
Peep Pillak. Ajaloolise arhiivi asutamine ja Tartu ülikool. // Kleio. 3. Tartu, 1991. Lk 56-59.
Elsa Brück. Eesti NSV Riikliku Ajaloo Keskarhiivi tegevusest aastail 1944-70. // Eesti NSV arhiivid. Tallinn, 1974. Lk 18-38.
Indrek Paavle. Eesti NSV Riiklik Ajaloo Keskarhiiv 1940-70. Peaseminaritöö. Juhendaja prof. Aadu Must. Tartu, 1998. Käsikiri TÜ Ajaloo osakonna raamatukogus.
Priit Pirsko. Eesti Ajalooarhiiv 1991-1995. // Eesti Ajalooarhiivi toimetised 1 (8). Artiklite kogumik Eesti Ajalooarhiivi 75. aastapäevaks. Lk 79-91.
Priit Pirsko. Riigiasutusena Eesti ühiskonnas. // Arhiiv riigiasutusena Eesti ühiskonnas. EAA toimetised 4 (11). Lk 7-30.