Kiiresti vahetuvad omanikud
 |
1680. aastatel redutseeriti Palupera mõis sarnaselt teiste Liivimaa mõisatega Rootsi riigile. 1685. aastal aga andis kuningas Karl XI armukirja, millega Palupera tagastati Reinhold Johann von Fersenile eluaegseks kasutamiseks. Sellisena esineb mõis 1699. aastal koostatud revisjonis. Tavaliselt anti reduktsiooni alla läinud valdused endistele omanikele tagasi rendile. Rent võis olla kas tähtajaline või tähtajatu, soodustingimustel võis olla tegemist tertsiaalrendiga, kus rentnik võis kolmandiku summast endale jätta. Revisjonist selgub, et Palupera mõis (koos Kammeriga) oli Otepää kihelkonnas oma 15 ¼ adramaaga üks suurimaid mõisamajapidamisi; ainult Wrangellidele kuulunud Otepää oli ligi poole võrra suurem.
  |
1706. aastast pärineb mitu huvitavat kirja, mis puudutavad Põhjasõja ajal Palupera mõisas toimunut. Kirjade autorid on 1702. aastal Palupera rendivaldajaks saanud kapten Joachim Diecks ja mõisavalitseja Andreas Schütz. Esimeses kirjas kurdab Diecks, et ta kaotas 1702. aastal külvatud odrasaagi lähedal toimunud Hummuli lahingu tõttu. Ka järgmisel aastal ei läinud paremini, kuna seekord hävis osa viljast põgenike käe läbi. 1704. aastal õnnestus tal Riiast muretseda üks vakk seemet, kuid kuna sel aastal vallutati Tartu ja Palupera, jäi ta taas saagist ilma. Kirjast selgub, et venelaste poolt ametisse nimetatud valitseja Schütz püüdis sedagi vähest säilinud seemet tema käest omastada. Diecks põhjendas oma vaesumist osalt Põhjasõja sündmustega, osalt mõisavalitseja Schützi omavoliga. Nii olevat viimane lasknud talupoegadel ehitada kolm kõrtsi, kus ta õlut turustas. Veel pani Diecks mõisavalitsejale süüks, et ta olla talupoegi jälitanud ja neid tööga üleliia koormanud. Diecks soovis pisukest järelejäänud vilja endale jätta. Schütz annab oma kirjaga ülevaate toimunust. Diecks vastab veel kahe ja Schütz ühe kirjaga. Kuidas tüliküsimus lahenes, arhiivimaterjalidest ei selgu.
  |
Mõisavalitseja Andreas Schützi kirjast asehaldurile selgub mõndagi Palupera mõisa kohta. Nimelt oli mõis sõja ajal maha põlenud. Schütz teatab, et ta oli häärberi ise üles ehitanud. Lisaks sellele sai taastatud tall, ait ja küün. Ka olla ta andnud ehitusmeistrile raha mõisa veski parandamiseks.
  |
Sellest 1711. aastal Riias väljastatud resolutsioonist selgub, et Palupera mõis oli olnud kindralmajor Reinhold Johann von Ferseni valduses, kes selle oli nüüdseks surnud assessor von Albinile rentinud. Tegemist oli Christian von Albiniga (suri pärast 1700). Viimane pärines pastoriperekonnast; tema isa Theodorus oli vaimulik Lochaus. Christian sai kooli- ja gümnaasiumihariduse Saksamaal Stettinis. Hiljem tudeeris Greifswaldi, Frankfurti ja Ludwigsburgi ülikoolis. Pärast õpinguid sai temast Tartus maakohtu notar (1687) ja seejärel assessor. 1694. aastal nimetati ta assessoriks Tartu õuekohtus. 1700. aastal tõsteti ta aadliseisusesse. Millal Palupera mõis tema valduses oli, ei ole selge.
 |
EAA, f. 2057, n. 1, s. 110, l. 116. Sissekanne Palupera mõisa kohta 1712. aasta revisjonis.
 |
1712. aastal Tartumaal läbiviidud revisjonist selgub, et Palupera mõis oli endiselt 15 ¼ adramaad suur. See oli endiselt riigimõis ja antud rendile Emanuel von Eichlerile. Eichler oli 1695. aastal aadliseisusse tõstetud Tartu linnakodanik. Liivimaale oli ta saabunud Geisingist Saksimaal. Temast sai Tartus sillakohtu notar, seejärel raeadvokaat ja ülemfiskaal. Ta oli Tartu kreisi maakohtunik ja alates 1704. aastast Tartu õuekohtu assessor.
 |
1721. aastaks oli Palupera riigimõisa rendivaldaja taas vahetunud. Sellena on nimetatud assessor de Gravet. Tegemist oli Christer Franz de Gravega (1676–1726) kes oli 1683. aastal aadeldatud Riia kodaniku Caspar de Grave poeg. Christer Franz teenis sõjaväes kapteni auastmel. Lisaks oli ta Pärnu maakohtu assessor. Revisjonist leiab palju huvitavat materjali Palupera mõisa kohta. Mõisavalitsejana oli ametis Berend Johann Tobbi, veel on mainitud kubjast ja kiltrit. Selgub, et mahapõlenud mõisahooned on nüüdseks uuesti üles ehitatud. Varem valdavalt tühjana seisnud põllud on võetud kasutusse. Mõisale kuulus vesiveski ja talumajast ümberehitatud kõrts. Heinamaid oli mõisal varasemal ajal olnud palju, kuid nüüd olid need võsastunud. Parem ei olnud ka karjamaade olukord. Viies mõisa järves leidus vaid väheseid kalu. Mõisa metsast sai puid vaid kütmiseks, ehituspuitu ei olnud.
 |
 |
1722. aasta revisjonist selgub, et mõisa rendivaldaja oli kapten von Rennenkampff, mõis aga kuulus kindralleitnant von Fersenile. Võrreldes eelmisel aastal läbi viidud revisjoniga palju muutunud ei olnud. Ametis olid samad ametimehed. Põlde kirjeldades on välja toodud nende erinev kvaliteet: osad olid vesised, osad liivased.
1722. aastal tagastati Palupere ja Kammeri mõis Fersenitele pärusomandiks. Nii sai viimaseks Fersenite soost Palupere mõisnikuks krahv Hans Fersen (1683–1736), kes oli krahv Reinhold Johanni poeg. 17-aastase noorukina astus ta vabatahtlikuna Rootsi sõjaväkke. 1705. aastaks oli temast saanud juba kapteni aukraadis sõjaväelane. Poolas sõdides sai ta seitse korda haavata. Sõjaväelise karjääri lõpetas Hans kindralleitnandi auastmes. 1734. aastast surmani oli ta Svea õukohtu president. Ta suri 1736. aastal ja on maetud Stockholmi. Peale Palupera restitueeriti talle veel terve rida redutseeritud mõisaid, kuid ta müüs need peagi maha. Kuna Vene võim nõudis, et Rootsi ajal redutseeritud mõisad saavad tagasi need aadlikud, kes annavad keisrile truudusevande ja asuvad provintsi elama, vastasel juhul tuli oma valdustest loobuda. Krahv Hans ei olnud huvitatud Liivimaale elama asumisest ja müüs Palupera ära 1723. aastal.