Ajalugu kuni mõisate võõrandamiseni

EAA, f. 1844, n. 1, s. 154. Heinrich Eduard Karl von Stryk (1873–1938).

Oskar von Stryki ainus poeg Heinrich Eduard Karl von Stryk (1873—1938) omandas Voltveti ja Kärsu majoraatmõisad ning Aina˛i mõisa pärast isa surma. Ta oli aastail 1891—1893 õppinud Tartu ülikoolis. Enne I maailmasõda oli ametis kreisisaadiku ja rahukohtunikuna, 1916. aastal siirdus ta Rootsi, kust läks edasi Berliini. 1918. aastal valiti ta viimaseks Liivimaa maamarssaliks ehk aadelkonna juhiks.

EAA, f. 402, n. 2, s. 24601, l. 2. Heinrich von Stryki gümnaasiumitunnistuse koopia. 1890.

Heinrich von Stryk õppis aastatel 1885–1890 Tartus Kollmanni eragümnaasiumis. Heinrich saavutas parimaid tulemusi Vene impeeriumi seaduste tundmises, milles hinnati tema teadmisi „viiega“ ehk suurepärasega. Peale selle õppis ta Venemaa ajalugu, geograafiat, matemaatikat ja füüsikat. Gümnaasiumis pandi rõhku ka erinevate keelte omandamisele. Ladina ja kreeka keeles sai ta „rahuldava“, samuti oma emakeeles saksa keeles, aga vene keele oskus oli „hea“ vääriline.

Strykide perekonda võib pidada hariduslembeseks perekonnaks. Pärast Tartu ülikooli taasavamist 1802. aastal õppisid paljud perekonnaliikmed oma koduülikoolis. Kuni 1889. aastani immatrikuleeriti 24 Strykki, nende hulgas oli ka palju Voltveti-liinist pärit suguvõsaliikmeid.

Georg von Krusenstjern. Die Landmarschalle, lk 64. Heinrich Eduard Karl von Stryk (1873–1938) vanemas eas.

EAA, f. 1850, n. 1, s. 979. Krahvinna Emma Charlotte Auguste Mellin (1884–1927).

Heinrich von Stryk abiellus 20. aprillil 1905 krahvinna Emma Charlotte Auguste Melliniga, kes oli sündinud Lätis Ozoli mõisas, mis kuulus tema isale krahv Karl August Ferdinand Mellinile. Abielu Voltveti mõisnikuga ei jäänud aga püsima ja see lahutati.

http://keyserlingk.info/viewdetails.asp?id=2579&city=FAMILY. Krahvinna Irene (Irina) Charlotte Jenny Anna von Keyserlingki (1890–1973).

Pärast oma esimesest abikaasast lahutamist abiellus Heinrich von Stryk 1917. aastal teist korda. Registreerimine toimus Berliinis. Tema uueks naiseks sai Kuramaalt pärit krahvinna Irene (Irina) Charlotte Jenny Anna von Keyserlingk.

Wolf-Dietmar von Stryk. Perekonna von Stryk-Tignitzi ajaloost aastatel 1784–1920, lk 27. Heinrich von Stryki kolm õde.

Fotol on jäädvustatud (vasakult paremale) Heinrich von Stryki õed Marie (Mary) Amalie Elisabeth (1869–1950), Fanny Emilie Auguste (1867–1917) ja Anna Sophie (1871–?). Vanim õdedest – Fanny – naitus Voltveti naabermõisast Abjast pärit Karl Adam von Stackelbergiga. Marie abiellus Imavere mõisniku Eugen von Pistohlkorsiga. Anna abikaasaks sai aga sugulane Taagepera Hugo von Stryk.

EAA, f. 402, n. 2, s. 24601, l. 3. Tõend Heinrich von Stryki kuulumisest Liivimaa matrikliaadli hulka (koopia). 1890.

Liivimaa rüütelkond tõendas, et Heinrich von Stryk kuulub Liivimaa matrikliaadli hulka. Aadlimatrikkel on täieõiguslike aadlisuguvõsade register. Liivimaal liitusid aadlikud korporatsioonideks ehk rüütelkondadeks juba orduajal, ehkki ametlikku vastuvõtmist siis ei toimunud ja registrit perekondade kohta ei peetud. Esimesed matriklid valmisid 17. sajandil Kuramaal. Eesti- ja Liivimaal tehti selleks katseid juba Rootsi ajal, aga need jäid pooleli. Alles pärast Balti provintside liitmist Venemaaga paluti valitsuselt luba aadlimatriklite koostamiseks, esimesena tehti seda Liivimaal 1727. aastal. Selle eesmärk oli kindlustada kohalike aadlike positsioone. Olid ju rüütelkonnad taganud 1710. aasta kapitulatsioonides endale mõisate ainuõiguse. Liivimaal pandi esimesed matriklid kokku 1747. aastaks, Eestimaal alles 1756. aastaks. Perekonnad kanti matriklisse Liivimaale saabumise järjekorras või võeti aluseks aadeldamine. Liivimaal jagati suguvõsad nelja klassi: ordu-, Poola, Rootsi ja Vene ajal rüütelkonna liikmeks saanud perekonnad. Eestimaal piirduti kolme klassiga. Strykid kuulusid I klassi (nr 52). Immatrikuleeritud perekondade arv püsis ligi kahe sajandi jooksul suhteliselt ühesugusena. Matriklisse kuulumine andis mõisaomanikule õiguse osaleda maapäeval hääletamises ja osutuda valituks kohalikesse omavalitusametitesse. Seda hindasid baltisakslased üle kõige. Kuni 1845. aastani oli mõisa omamine Liivimaal matrikliaadli privileeg. Matriklid ei muutnud rüütelkondi suletud korporatsioonideks, kuid matriklisse pääseda oli keeruline. Maapäeval oli selleks vajalik ¾ häälteenamus, samas kui teiste otsuste vastuvõtmiseks piisas lihthäälteenamusest. Immatrikuleerumisel tuli lisaks tasuda kopsakas lõiv, Liivimaal oli see 100 taalrit. Balti matriklisse kuulumist peeti prestii˛seks, seepärast püüdlesid sinna ka Vene kõrgaadlikud.

EAA, f. 1409, n 1, s. 18, l. 1. Lodja metskonna kaart (1906).

Voltveti mõis oli väga suure pindalaga mõis, kusjuures märkimisväärse osa sellest moodustas mets. 19. sajandi alguses oli Liivimaa Eesti osa hästi metsastatud, metsa all oli umbes 50%. Kuna aga metsa tublisti ekspluateeriti, langes metsa osakaal 1880. aastateks 25%-ni. Sellal hakatigi tähelepanu pöörama metsade kaitsmisele. 19. sajandi lõpul metsastati isegi osa mõisapõlde. Kui varem olid mõisnikud metsa kasutanud peamiselt linnas asuvate talvekorterite kütmiseks, siis 18. sajandi lõpust alates leidsid metsad suurt kasutust ka viinapõletamises. Samuti kulus metsa mõisate tööstusettevõtete (saeveskid) levides. Voltveti mõisas oli metsandus heal järjel. Pärast mõisate võõrandamist kurtis Heinrich von Stryk, et ta oli sellega kaotanud miljoneid kroone. Mõisas olid ametis mitmed metsamajandusega seotud ametimehed: peametsaülem elas Voltvetis (1909. aastal oli selleks Adolf Wilbrandt), metsaülem asus Kanakülas, metsnikud olid ametis veel Kärsus ja Lodjal. 1920. aasta revisjonist selgub, et metsavahid asusid Alval, Kaagipõllus, Katsis, Kutsikul, Kõrbojal, Lipsos, Longis ja Riimarus. Kuna metsarohkus lubas jahti pidada, siis oli Voltvetis veel ka jääger, kelle elukohaks oli Alva karjamõis.

EAA, f. 1409, n 1, s. 14, l. 11. Võlakiri aastast 1911.

Ajalooarhiivis ei ole Strykkide kohta palju isiklikku või perekonnaloolist teavet säilinud. Peamiselt on säilinud majandustegevust kajastavad allikad. Ühe näitena on siinkohal toodud 1911. aastast pärit võlakiri.
Heinrich von Stryk koos oma autoga, Reisijuht (Kaiserfahrt) 1912, lk 5, 6.

Heinrich von Stryk oli väidetavalt esimene autoomanik Pärnumaal. Karin von Rahteni mälestuste järgi tõi ta auto Voltveti mõisa 1911. või 1912. aastal Inglismaalt koos sohvriga. Tollase tehnikaime toomine üksikusse maakohta põhjustas paraja sensatsiooni ja jäi lastele kauaks meelde. Võõrandamisjärgses mõisahoonete loendis esineb üsna tavatult garaa˛ — seda nimetatakse seal automobiili hooneks —, mõisatel tavaliselt sellist hoonet ei olnud. Teadaolevalt jõudis esimene auto Eestisse 1895. aastal ja see kuulus Paide kreisikomissarile. Heinrich von Stryk oli ühtlasi Balti Automobiili- ja Aeroklubi liige, nagu on näha 1912. aasta reisijuhist.