Millest jutustavad eakamad inimesed
Esitame lühikese ülevaate 2005. aasta pärimusküsitlusele esitatud töödest, mis avavad pisut enam inimeste mõtteid ja mälestusi nii seitsme- kui ka mõnekümne aasta tagusest ajast.
Praegu 70. ja 80. eluaastates olevate inimeste juttudest koorus välja pea kõiki uurimusi iseloomustav joon - vanematel inimestel on eredalt ja detailselt meeles lapsepõlv ja noorusaeg, elu Eesti Vabariigi ajal ja sõjaperioodil. Eesti Vabariigi aeg on valdavalt helgetes toonides rahva mällu sööbinud. Ja, nagu eeldada võimegi, on nn Pätsi aeg ilus ja rahulik priiuseaeg, vastupidiselt ajaloolaste sulest ilmunud uurimustele või viimasel kümnendil meedias avaldatule. Räpina Keskkooli kauane ajalooõpetaja meenutab vabariiki: "See oli lapsepõlv, helge ja õnnelik. Talupere, teenijatüdruk, suviti sulane, aeg-ajalt päevilisi. Kokku oli sõbralik ja üksmeelne pere. /.../ Isa uskus, et see riik - Eesti Vabariik - on igavene. Kehtib Tartu rahu, ei tule sakslasi ega venelasi. Vabadussõda oli isa jaoks püha, rahu hindas ta üle kõige. Baaside leping raputas võimsalt. Seda kindlat rahulepingut enam ei usutud. Isa arvates oleks tulnud relvaga vastu hakata. Võimuvahetus koos venelaste tulekuga oli kui kohutav loodusõnnetus."
Tõrva Gümnaasiumi õpilane kirjutas staaikast ajalooõpetajast, kelle isa oli Tõrva alevi rajaja Jaan Eermann. Põnevamatest olustikukirjeldustest saagu märgitud järgmised: "Nimede eestipäraseks muutmine oli suur aktsioon. Kord tuli õde Aino koolist koju ja ütles, et peame oma saksapärase nime ära muutma. Alguses oli ema vastu, siis, 1937. aastal, võtsime Eermanni asemele Eerma. Isa vend võttis Ermaa, tädipojad aga Muinaste ja Kivimets. Olen elanud selle nimega palju aastaid ja olen väga rahul." Ja: "Saksa ajal ei olnud palju seepi saada, siis valmistati kodusel teel "lipet". Seda valmistati puutuhast ja oli väga kange ja hea pesupesemiseks. See oli libe vesi, tegi käenaha katki. Vahepeal müüdi poes kingakreemi ostja oma karbis. Õde valmistas kodus ka tahmast ja rasvast kingakreemi. Suhkrupeedist keedeti suhkrusiirupit."
Kohalikest kommetest Eesti Vabariigi ajal oli huvitavaid seiku veelgi, näiteks selline: "Igal aastal toodi Kärdlast Nabi nimelise pagari juurest saiast mees, kellel oli kepp käes. See oli päris suur mees, ta oli oma 30-40 sm pikk. Ja ta oli sünnipäevakingi eest."
Sõjasündmusi ja küüditamist mäletavad kõik seda kogenud äärmise detailsusega. Paljude mällu sööbisid eriti traagilised ja julmad hetked. Näiteks kirjutab Tallinna Inglise Gümnaasiumi poiss Karl Koort oma vanaema mälestuste põhjal 13. augusti 1944. a sündmustest Sõmerpalu raudteejaamas Võrumaal järgmist: "/.../ Saksa soomusrong sõitis vaikselt tagasi ja venelased ei märganud seda enne, kui soomusrong avas kõikidest relvadest tule jaamas olnud nelja vene tanki pihta. Keset seda mürinat käis üks eriti kõva raksakas ja üks tanki kahurikuul põrutas läbi meie varjendi kaitsekilbi, läbi ukse ning kukkus seejärel varjendi nurka ja hakkas ühe otsa peal ringi keerlema. /.../ Isal õnnestus kuul kohe kätte võtta ja välja visata. Ühel pool vahekäiku istus minu isapoolne vanaema, siis minu vanaema ja mina, teisel pool istus mu vanem õde ja veel üks naine. Mina kartsin hirmsasti, vanaema hoidis minust kinni. Kuul, mis varjendisse tuli, viis vanaema Anettelt ära pool pead. Kui kõik vaikseks jäi, läks isa välja ja võttis kätte oma valge särgi, mis oli üleni verine. Natukese aja pärast tuli ta tagasi kahe sakslasega, üks neist oli sõjaväe arst. See vaatas vanaema ja raputas pead. Ütles midagi saksa keeles, millest ma aru ei saanud. Jälle räägiti midagi, mida, ei tea, sest mina ainult röökisin."
Hirm, õud ja ahastus. Pärastsõja perioodi mäletati Sangaste kandis näiteks nõnda: "Kartsime ööd. Eksib veel mõni lennuk ja läheb uuesti lahti. Roomavaid sõjamasinaid nägime väga palju. Seda rauda oli tohutu hulk. Tagantjärele julgesid vanemad öelda, et see oli õnn, et eestlased üksi vastu ei hakanud. Oleks vist lapike verist maad järele jäänud. Esialgne patriotism oli teadmatusest. Tollel hetkel ei olnud valikuid! Kas neid valikuid üldse oli? Vend sõdis venna vastu. Küla oli meestest tühi. Alles jäid vanad mehed, poisid, lapsed ja naised."
Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi õpilase Kristina Oja lugu oli tema vanaema elust Võrumaal Vastseliinas. Töö suur väärtus on kokku nelja inimese intervjueerimine, s.h vanavanaema mälestuste vahendamine. Autori sõnul oli tema uurimuse inspiratsiooniks naljakate lugude kuulmine vanaemalt juba väikese lapsena, samuti soov saada seni teadmata asjust midagi teada. Uurimuse värvikaim, kuid samas süngeim seik oli selline: "Vanaemal oli meelde jäänud üks lugu, kui ta veel koolilaps oli. Ühel hommikul läks ta kooli. Oli hämar ja lumi oli maas. Vanaema leidis metsas tee peal künkataolise koha, mis peale astudes kiikus. Selle peal oli päris mõnus kiikuda. Kui ta kooli jõudis, käis jutt, et üks poliitik olla tapetud. See oligi see surnud poliitik, kelle peal vanaema kiikunud oli. Niipalju siis kontaktist võimuesindajaga."
Nn Eesti aja inimesed on hilisemast kolhoosielust jutustades kidakeelsemad. Kelle noorusaeg jäi aga sõja järgsesse aega, meenutavad võrdlemisi helgelt ka 1950. ja 1960. aastaid. Tõsi, Stalini ajast kõneledes on pea igas töös märgatavas koguses masendust ja meeleheidet. Järgnenud Hruštšovi sula tõi uut lootust, kuid peagi see hääbus ja nn Brenevi stagnatsioon võttis selle sootuks. "Pärast seda, kui Hruštšov pidas oma kuulsa kõne ja süüdistas Stalinit, ütles, et see oli türann, ja laskis korraks n.ö rihma lõdvemaks, tekkisid suured lootused paljudel. Kuigi ma ei tea, kas see oli Hruštšov ise või oli see stalinlik kaadrivägi, kes ei lasknud rohkem punni kergitada. Varsti tõmmati uuesti piirid peale ja rihm tõmmati tugevasti kinni."
Tihemetsa põhikooli õpilase Maarja Hermanni uurimus räägib vanaema elust Tihemetsas. Põnevate nüanssidega pikitud loos võis leida sügavat rahvuslust, näiteks olgu lugu "valgest laevast": "Minu vanemad olid väga eestimeelsed ja seoses sellega räägiti kodus pidevalt heast Eesti ajast, kiruti Vene võime ja venelasi, ja oodati „valget laeva“. Mõtlesin, missugune see laev küll olla võiks. Vanemad ja naabrid rääkisid, et kui mets on hiirekõrvul, tuleb "valge laev" ja päästab meid Vene võimu alt. Kuid kevaded tulid ja läksid, aga laev jäi ikka tulemata." Ja veel üks katkend: "Kommunistlikusse parteisse astus ka minu sõpru ja tuttavaid, kuid mitte mingi idee nimel. Mõnel oli lootust saada paremat töökohta, mõni astus sellepärast, et sunniti, osa sellepärast, et tol ajal arutati partei koosolekutel isikliku elu probleeme ja nii sai teada igasuguseid pere saladusi."
Paljudest uurimustest kumab läbi lihtsa tööinimese raske ja paljuski üksluine elu. 1950. aastate algusaja repressioonid ja hirmuvalitsus lisasid sellele oma pitseri. Nii mitmedki küsitletavad nentisid, et alles '70ndatel julgeti veidi vabamalt hingata, mõelda ja mõtteid vahetada. Näiteks pajatas üks Kunda kandi mees: "Brenevi stagnatsiooni kohta ei oska ma midagi ütelda. Kuid toimus Brenevi ülistamine. Ega venelased ka teda ei sallinud, irvitasid ta üle, sest mul käisid metsa istutamas vene kooliõpilased, kes rääkisid tema kohta anekdoote. Üldiselt käis üks vaikne susisemine. Ja kõik ootasid midagi. Metsaameti seas oli jutt liikvel, et toonesepp tiksub. Toonesepp on putukas, kes uuristab seestpoolt maja ja majamüüri. Ja käikudes ringi liikudes ta tiksub. Niimoodi käis ka jutt meie seas ringi, et Vene võimul on toonesepp ka juba sees. Uuristab teda. Aga muidugi väljastpoolt polnud midagi näha."
Andropovi ja Tšernenko aegu eriti ei mäletatud, küll aga Gorbatšovi alkoholikampaaniat, mis üsna kiiresti kadus sinimustvalgesse joovastusse. Näiteks istunud Heinz Valk Balti keti päeval kusagil Läti piiri ääres puu otsas ja hõisanud kätest kinni hoidnud rahvale ergutuseks: "Ükskord me võidame niikuinii!"
Laekunud töid säilitab Rahvusarhiiv ja enamik neist on kõigile huvilistele piiranguteta kättesaadavad.
