Esmamainimisest 1241 kuni 15. sajandi lõpuni
Dominus Saxo vapp  |
Maidlat (Maydalæ) on kirjalikes allikates esmakordselt mainitud 1241. aastal Taani hindamisraamatus (Liber Census Daniae), mis praegu asub Taanis. Maidla küla suuruseks oli siis kümme adramaad. See oli Taanist Jüütimaalt pärit dominus Saxo Ågeseni (u 1200–1259) eravalduses. Saxo oli pärit Taanist Jüütimaalt. Eestimaal oli tema majandada läänide ja all-läänidena märkimisväärne maavaldus: kokku 263 adramaad, mis tegi temast ühe võimsama aadlimehe Eestimaal. 1252–1257 on Saxot nimetatud Taani asehaldurina Eestimaal. Tema järeltulijad elasid Taanis veel 15. sajandi alguses.
 |
Tegemist on Taani hindamisraamatu kõrval ühe vanima Maidla kohta käiva originaalürikuga. Selles Cēsises koostatud dokumendis annab Saksa ordu Liivi haru meister Konrad von Vietinghoff teada, et ta on läänistanud Henneke Maydeli pojale Hinke Maydellile ja tema pärijatele lääniõiguse alusel Maidla külas ühe adramaa ja tiigikoha, mis varem oli kuulunud Hirmuse veskile.
13. ja 14. sajandil oli Taani valduses olnud Harju- ja Virumaal kujunenud välja Valdemar-Eriku lääniõigus. Oma olemuselt oli tegemist meeslääniõigusega. See lubas vasallidel maahärralt lääni edasi pärandada ka meesliinis. Meessoost järglaste puudumisel läks valdus maahärra kätte tagasi. 1397. aastal toimunud Danzigi kongressil oli Saksa ordu kõrgmeister Konrad von Jungingen sunnitud Harju-Viru rüütelkonnale tegema suuri järeleandmisi, seda privileegi kutsutakse Jungingeni armukirjaks (Jungingensche Gnade). Armukiri tugevdas oluliselt vasallkonna õigusi. Nüüd laienes lääni pärandamisõigus viienda põlveni, samuti võis mõisa edasi anda naisliinis. Praktikas tähendas see, et läänid muutusid sisuliselt pärusvaldusteks ehk alloodideks ja nende tagasi minek lääniandjale muutus vähetõenäoliseks. Armukiri lõi vasallide maavaldusele kindlama aluse, mis tingis omakorda selle, et maavaldajatel tekkis huvi maale elama asuda ja mõisaid rajada. Maidlasse rajati mõis samuti pärast Jungingeni armukirja. Privileeg kärpis ka Saksa ordu õigusi ja soodustas vasallidest koosneva Harju-Viru rüütelkonna tugevnemist.
Hinke Maydelli mainitakse ajalooallikais esmakordselt 1378. aastal. Valdusi oli tema käes nii Tarakuse kui Pungerja ümbruses. Uexküllide võimsa aadlisoo allvasallina kuulus talle viis adramaad Tartu piiskopkonnas Otepää lähedal.
 |
Maydellide vapp on kõnelev vapp. Selle kilbil on kujutatud kolme kalaga äraspalki. On arvatud, et palk oli Maidla küla läbinud Purtse jõe sümbol ja kalad olid selles elanud maidlad ehk ründid (Globio fluviatilis). Need vapil kujutatud kolme kala pärast on Maydellide puhul arvatud, et nad pärinevad eesti soost ülikkonna hulgast.
Hüpoteesi Maydellide kohaliku päritolu kohta püstitas Paul Johansen. Tema argumendid oma väite toetuseks on järgmised. 1) Perekonna vapp on eesti päritolu. 2) Maydellidele kuulus vaid väike osa Maidlast. 3) Perekond oli aastatel 1378 – ca 1493 Uexküllide perekonna allvasallid. 4) Kaks esimest teadaolevat perekonna esindajat – Henneke ja Willeken – olid Tallinnas majaomanikud. 5) Üks neist oli ametilt vaid lihunik. 6) Hinke Maydellil olid sidemed varaka eestlasega.
Johanseni sõnul pärines Maydellide suhteliselt suur maavaldus eelkõige abielusidemetest. Johanseni järeldustega ei ole mitte kõik nõustunud ja vastasleer on esitanud mitmeid samavõrra kaalukaid vastuväiteid. Baltisakslane Otto Magnus von Stackelberg nimelt väitis, et nimi maidel on eesti keelde tulnud hoopis alamsaksa keelest. Samuti ei ole ta nõus väitega, et Hinke Maydelile läänistati vaid üks adramaa, kuna viimasele kuulus suur maavaldus Jõhvi ja Lüganuse kihelkonnas. Viimane müüs 1378. aastal ühe metsatüki eestlasele Lembinile. Kuna ürikus on selgesõnaliselt mainitud ostjana eestlast, siis järelikult pidi Maydell olema sakslane. On avaldatud arvamust, et ehkki 1404. aastal läänistati perekonnale üks adramaa Maidlast, ei välista see võimalust, et suurem osa külast oli juba mitu sugupõlve varem suguvõsa omanduses. Samuti ei viita Maydelli allvasalli staatus madalale sotsiaalsele seisundile. Maydellid ei olnud nii kaua allvasallid, nagu Johansen seda väidab. Kuna väga haruldast nime Winneken edaspidi suguvõsas ei esine, siis ilmselt ta Maydellide hulka ei kuulunud. Vastuargumendina on toodud veel fakti, et Lüneburgis Saksamaal oli terve grupp perekondi, mille vapil kujutati samuti palgil kolme kala. Seega ei saa Maydellide päritolu kohta midagi väga kindlat väita.
 |
Maidla omanik Wolmer Maydeli poeg Ewold Maydel tunnistab, et ta on saavutanud Hirmuse omaniku Peter Tuvega (Taube) Maidla ja Hirmuse mõisa vahelises piiritülis kokkuleppe. Sellega loeti pikka aega kestnud vaidlusküsimus lõppenuks. Mõlemad pooled tegid järeleandmisi, näiteks loovutas mõisnik Tuve oma naabrile paisutusõiguse pikki Hermeso (Hirmuse) oja. Maidla seisukohast on dokument oluline, kuna selles mainitakse kirjalikes allikais esmakordselt Maidla mõisa (Hof).
Originaaldokument ei ole tänaseni säilinud, tegemist on sisukokkuvõttega. 17. sajandil Balti aadli maavaldust tugevalt tabanud reduktsioon muutis siinse aadli ettevaatlikuks. Seepärast olid nad edaspidi väga huvitatud oma maavalduste omandiõigust tõendavate ürikute ja dokumentide säilitamisest. Tavaliselt oli igal mõisal oma arhiiv. Dokumente säilitati hoolsalt ja neist tehti ka koopiaid. Käesolev dokument on üks sellistest koopiatest, mida talletati rüütelkonna arhiivis.
 |
Maidla mõisa müügi eelleping (7. jaanuar 1499).
Wolmer Maydel annab teada, et ta on oma vendade ja õe Dorothea nõusolekul Maidla mõisa müünud 5200 Riia marga eest Otto Tuvele Püssi mõisast. Ühes mõisaga pidi Tuve kätte minema Maidla küla koos 13 talu ja 13 adramaaga, samuti kolmeadramaaline küla Jszekulle koos veskiga ja neli adramaad
 |
