1919. aasta järgselt
1919. aasta 10. oktoobril võttis Asutav Kogu vastu maaseaduse, millega mõisad omanikelt võõrandati. Seaduse järgi kuulusid võõrandamisele Eesti Vabariigi piiridesse jäävad mõisad ja mõisamaad koos päraldistega. Võõrandamise eesmärk oli luua maatagavara. Samas ei puudutanud seadus kõiki valdusi. Linnade, maakondade, valdade, heategevate ja teadusasutuste valdusi ei võetud riigile. Oma mõisa säilitasid ka poolmõisate omanikud, kui nad ei olnud üheaegselt rüütlimõisa valdajad. Maaseadusega võeti ära mõisaomanike põllumajanduslik elus ja eluta inventar. Ära võeti mõisate tööstusettevõtted (viinavabrikud, veskid, saeveskid, meiereid jt). Kokku võõrandati 1703 kinnisvara, mille hulka kuulus 874 mõisat. Maaseaduse tulemusel koondus riigi kätte üle 2,3 miljoni hektari maad. Maareformi on hinnatud üheks radikaalsemaks Euroopas, kuna mõisnikud jäi peaaegu kogu oma varast ilma. Selle tingis osaliselt asjaolu, et mõisnikud ei kuulunud põlisrahva hulka. Lisaks olid eestlased kogenud nendepoolset sotsiaalset ja rahvuslikku rõhumist. Olulist tähtsust omas lubadus anda sõduritele maad. Maaseadus ei olnud samas suunatud seisuste vastu, vaid puudutas eelkõige suurmaavaldust. Seepärast tabas võõrandamine ka umbes 70 eestlasest mõisnikku.
  |
1920. aastal inventeeriti ära Harmi mõisa liikumata vara ja koostati selle kohta akt. Selles dokumendis kirjeldati mõisahoonete suurust, pandi kirja hoonete ehistuslik koostis (kivi või puu või mõlemad) ja anti hinnang nende seisukorrale. Kokku võeti Harmi mõisas arvele 61 hoonet. Need olid mitmeotstarbelised: aidad, laudad, töölistemajad jne. Reeglina oli tegemist puidust hoonetega, kivist maju oli vähem. Torkab silma, et mitme hoone olukord oli 1920. aastal väga halb. Nii on häärberi kohta märgitud, et selle katus on lagunenud ja laed osaliselt ära langenud. Katuse kehva olukorda ja seinte mädanemist on ette heidetud veel terve rea majandushoonete puhul.
 |
Maksuameti juhataja annab järelepärimisele vastates teada, et 1919. aasta võõrandamise ajal oli Harmi rüütlimõisa kogusuurus 715 tiinu 2320 ruutsülda. Sellest mõisamaad oli 560 tiinu ja talumaad 156 tiinu. Maa väärtus oli 5,41 adramaad. 19. sajandi talurahvaseadustega oli pandud paika, millisest maast mõis koosnes. 18. sajandil jagunes mõis mõisa- ja talumaaks, kus viimane kuulus küll mõisa koosseisu, kuid mille moodustasid iseseisvalt majandavad talud. 19. sajandil see korraldus muutus. Nimelt eraldati talumaast kuuendikumaa, mis liideti mõisamaaga. Peale selle kehtis rüütlimõisatele minimaalsuuruse nõue. Selle määramisel lähtuti eelkõige põllumaast. Kubermanguti see määr erines. Eestimaa kubermangu mõisad olid väiksemad kui Liivimaal ja neis pidi peale heina- ja karjamaade olema veel vähemalt 150 tiinu (1 tiin = 1,0925 hektarit) põllumaad. Kui mõis sellele nõudele ei vastanud ega olnud ka varem kinnistusraamatutesse kantud, muudeti see poolmõisaks, millel privileegid puudusid sootuks. Harmi vastas sellele kriteeriumile. Tegemist oli aga väikese mõisaga. 1909. aastal oli see Kose kihelkonna kõige pisem rüütlimõis; vaid mõned piirkonnas asunud poolmõisad olid sellest veelgi väiksemad. Suuruse järgi liigitus Harmi väikeste ehk kuni 1000 tiinu suurte mõisate hulka.
  |
Tunnistuses selgub, et 1919. aasta võõrandamise ajal koormasid Harmi mõisat suured võlad. Hoyningen-Huened olid võlgu nii Eestimaa Maakrediidi Seltsile kui ka mitmele eraisikule. Võlgnevuse kogusumma ulatus 103 000 rublani. 1930. aasta jaanuarikuuks ei olnud neid võlgu veel kustutatud. Põllutööministeeriumile saadetud kirjast selgub veel, et tegelikult oli Harmi mõisa võlg Krediidiseltsi ees 44 795 rubla ja 44 kopikat. Mõisal lasunud võlakoorem oli hiljem põhjuseks, miks endistele mõisaomanikele hüvitist ei makstud.
  |
Natalie von Hoyningen-Huene esitas 1930. aasta 1. aprillil ministeeriumile palve/avalduse, et talle makstaks võõrandatud Harmi, Ojasoo ja Vahastu mõisa eest kompensatsiooni. Järgmise aasta 20. mail kogunenud Harjumaa komisjon vaatas ettepaneku läbi ja leidis, et avaldus tuleb rahuldamata jätta ja Harmi mõisa eest tasu ei maksta. Paremini läks Hoyningen-Huenel Ojasoo mõisaga, mille eest otsustati tasu maksta. Põhjusena toodi asjaolu, et mõisal asunud võlad ületasid mõisa kinnisvara väärtuse. Kuna 1919. aasta maaseadus oli radikaalne, püüti hiljem selle mõju pehmendada. See oli oluline, kuna sooviti tagada baltisakslaste lojaalsust. 1926. aastal võetigi vastu „Riikliku maatagavara loomiseks võõrandatud maade eest tasumaksmise seadus“. Seadus puudutas 1023 mõisat ja mõisamaakohta. Tasu maksmine pidi toimuma spetsiaalsete pantkirjade näol, mille riik kohustus 60 aasta jooksul välja lunastama. Soodsamas olukorras olid need endised mõisnikud, kes olid astunud Saksa kodakondsusesse. Neile tuli tasu kiirendatud korras välja maksta. Eesti kodakondsusega baltisakslastel jäigi hüvitis suures osas saamata.
 |
Õiendis antakse teada, et Harmi mõisa kuuendikumaa on kõik ära müüdud. Kuuendikumaaks nimetati talumaast eraldatud osa, mis liideti mõisamaaga. Selle eesmärk oli varustada mõisatöölisi ja -teenijaid maaga. Liivimaal tunti seda kvoodimaa (Quote) nime all.
 |
Komisjoni liige annab politseikomissarile teada, et Natalie von Hoyningen-Huene elab Tallinnas Viidemanni tänaval nr 1. Pärast oma mõisate kaotamist asusid paljud baltisakslased elama linnadesse, kus nad samuti kinnisvara omasid. Natalie von Hoyninegn-Huene edasise saatuse kohta ei ole palju teada. Lahkus 1939. aastal Umsiedlungi käigus Saksamaale.
EAA, f. 5238, n. 1, s. 563, l. 3. Harmi mõisa häärber 1963. aastal.
