Harmi 1743-1882
  |
Kuna Lodede perekonna Harmi haru oli välja surnud, esitasid nende pärijad paljude võlausaldajate initsiatiivil 1737. aastal palve, et neist järele jäänud üle 6100 riigitaalri suurune võlg üle võtta. Eestimaa ülemmaakohus andis 1743. aasta märtsi lõpul korralduse, et juhul kui Otto Reinhold Zoege von Manteuffel (1701–1749) kui Lodede pärija ei peaks sellega nõustuma, kuulutatakse välja avalik oksjon. Nüüd oligi Zoege vajaliku summa deponeerinud. Eestimaa ülemmaakohus andis selle peale 30. märtsil 1743 Harju adrakohtunikule korralduse, et Harmi mõis tuleb 11. aprilliks Zoege von Manteuffelile üle anda. Sellega läks Harmi pikemaks ajaks Zoegede perekonna valdusesse.
Otto Reinhold oli Harmi pandi- ja rendivaldaja Otto Zoege poeg. Sündis Adaveres ja astus Vene sõjaväeteenistusse, kus teenis välja lipniku aukraadi. 1725. aastal ülendati ta Holstein-Gottorpi hertsogi Karl Friedrichi kammerjunkruks. 1728. aastal sai temast suurvürst Pjotr Fjodorovitši kammerhärra. Abiellus Marie Friederike von Fickiga ja asus oma naisega elama Virumaale Vaekülasse. 1739. aastal võttis ta 12 aastaks rendile Purila riigimõisa. Ta suri Vaekülas ja on maetud Viru-Jaagupisse.
 |
  |
 |
Pärast oma abikaasa Otto Reinhold Zoege von Manteuffeli surma päris Harmi mõisa tema lesk Marie Friederike (1711–1781). Ta pärines Saksamaalt Hamburgist sisserännanud Fickide soost. Tema isa Heinrich Claus von Fick oli keiser Peeter I soosik ja Vene riigi nimekas riigitegelane, kellele valitseja läänistas 1720. aastal terve Põltsamaa kihelkonna, tehes temast ühe suurima maavaldaja. Keiser hindas kõrgelt tema finantstalenti. 1730. aastal sõlmitud abielulepinguga pidi noorpaar saama Liivimaal Eistvere mõisa, mis kuulus Põltsamaa kihelkonda, ja Eestimaal Põlula ja Vaeküla mõisa. Vastabiellunud asusidki elama viimatinimetatud mõisasse. Kuna hilisemad dokumendid, kus Marie Friederike nimi figureerib, on signeeritud Vaekülas, siis võib järeldada, et ta elas seal hiljemgi. Kui tema lapsed said täiskasvanuks, sõlmis ta 1773. aastal pärandvarajagamise lepingu, millega ta mõisad laste vahel ära jagas. Harmi ja Lõõra omanikuks sai poeg Peter Zoege von Manteuffel.
     |
Marie Friederike ajal renditi Harmi ja Lõõra mõis korduvalt välja. Võib arvata, et selle tingis ajaolu, et leskproua elas peamiselt oma Virumaal asunud Vaeküla mõisas ja Harmi mõisa majandamisega ise ei tegelenud. 1756. aastal rentis ta mõisa leskproua Sophia Helena von Brümmerile (sündinud von Wrangell). Viimane pidi tasuma aastas renti 350 rubla. Juba järgmisel aastal sai rendivaldajaks Georg Friedrich Friesell. 1766. aastal sõlmis leskproua rendilepingu oma vanema poja Heinrich Otto Zoege von Manteuffeliga, kes oli just sõjaväeteenistusest naasnud. Seekord tehti kontraht seitsme aasta peale ja aastaseks rendisummaks lepiti kokku 650 rubla.
 |
Otto Reinhold Zoege von Manteuffeli poeg Peter Zoege von Manteuffel (~1742–1778) oli Harmi ja Lõõra omanikuks saanud 1773. aastal sõlmitud lepinguga. Esialgu täitis ta kodumaal ülesandeid, mis olid kohased tollastele aadlimeestele. Nii mainitaksegi teda 1766. aastal assessorina ja 1775. aastal valiti adrakohtunikuks. Järgmisel aastal reisis ta aga välismaale. Berliinis õppis ta tundma oma onupoega vabahärra Otto Jakob Zoege von Manteuffelit, kes oli seal Rootsi kuningriigi ministerpresident ehk saadik. 1777. aastal naitus ta oma onutütre Elisabeth Katharina Friederika Zoege von Manteuffeliga. Ta seilas koos oma noore naisega laevaga Tallinnasse, aga suri siis äkitselt ja maeti Mõigu kirikuaeda.
 |
Pärast Peter Zoege von Manteuffeli surma läksid Harmi ja Lõõra mõisad tema vendadele Heinrich Otto Zoege von Manteuffelile (1741–1812) ja Wilhelm Johann Zoege von Manteuffelile. Nüüd loovutas Heinrich Otto oma osa mõisast vennale. Viimane maksis vennale tema osa välja ja sai seega selle ainuvaldajaks. Vaeküla mõisas sündinud Heinrich Otto teenis Holsteini kaardiväepolgus ja läks 1762. aastal leitnandi aukraadis erru. 1773. aasta jagamislepinguga läks tema kätte Põlula mõis ja Rahkla küla – viimase pidi ta saama küll pärast ema surma. 1777. aastal ostis ta lisaks Kupna ja Küti mõisa. Elama asuski ta Küti mõisasse. 1783. aastal loovutas oma vennale Põlula ja Vaeküla mõisa, 1800. aastal ka Küti ja Kupna. 1803. aastal pantis ta Virumaal Voore mõisa. Peale nende valduste kuulus talle Tallinnas Pärnu tänaval maja. Suri Tallinnas ja maeti Toomkirikusse. Tema portreemaal asus Zoegedele kuulunud Võhmuta mõisas.
 |
Wilhelm Johann Zoege von Manteuffel (1745–1816) nägi ilmavalgust Virumaal Põlula mõisas. Perekondlike teadete kohaselt külastas keisrinna Jelizaveta oma reisil läbi Eestimaa tema vanemaid ja pani talle hälli lipniku- ehk ohvitseripatendi. Keisrinna väisas tõepoolest 1746. aasta suvel Tallinnat. Tollal oli tavaline, et aadlikud kirjutati juba lapsena väeosa hingenimekirja. Täiskasvanuks saades asusid nad ka tegelikult teenistusse, olles selleks ajaks kõrge auastme välja „teeninud“. Järgnevalt alustaski Wilhelm Johann teenistust Schleswig-Holsteini kaardiväetragunipolgus ja ülendati peagi leitnandiks. Kui keisrinna Katariina II saatis väeosa laiali, läks ta 1767. aastal kaptenina erru. 1770. aastal abiellus Wilhelm Johann Zoege von Manteuffel Helene Henriette von Bockiga. 1773. aasta lepinguga läks tema valdusse Eistvere mõis Liivimaal. 1776. aastal omandas Võisiku rendimõisa. Venna käest sai ta Harmi, Põlula, Vaeküla, Küti ja Kupna mõisa. 1786. aastal omandas ta oksjonil Ojasoo mõisa. Nii olid mõlemad Harmid taas ühe omaniku käes. Wilhelm Johann suri Küti mõisas ja maeti Viru-Jaagupisse.
 |
Mõlema portree originaalid asusid veel 19. sajandil Määri mõisas. Nende praegune asukoht on teadmata.
 |
Helene (Lilla) Marie von Kügelgen (1773–1842) oli Harmi mõisniku Wilhelm Johann Zoege von Manteuffeli tütar. Üles kasvas ta oma isale kuulunud Eistvere ja Ojasoo mõisas. Õed ja vennad said koduhariduse. Juba varakult ilmnesid tal pedagoogilised anded, mida ta rakendas oma õe Sophie laste ja kasulaste peal. Oma eluga riskides hoolitsesid nad ümberkaudsete külade rõugehaigete eest ja organiseerisid esimese kaitsepookimise. 1798. aastal kohtus ta tuntud maalikunstniku Gerhard Kügelgeniga, kelle tema isa oli palganud oma lastele kunstiõpetajaks. 1800. aastal Gerhard ja Lilla abiellusid. 1804. aastal siirdusid nad elama Saksamaale. Seal Lilla ka suri, olles elu lõpuni säilitanud vaimuerksuse. Tema poeg Wilhelm iseloomustas teda kui armastavat ema, lugupeetud ja armastatud abikaasat, erksa vaimuga võõrustajat ja tõsikristlast. Tema elu ja tegevusse aitavad heita pilku arvukad kirjad, mis ta elu jooksul kirjutas. Need koondati tema sugulaste poolt teosesse „Ein Lebensbild in Briefen“.
Baltisaksa ühiskonnas oli abielul oluline roll. Tavaliselt pidid vanemad andma abiellumiseks loa. See aga sõltus väga mitmest tegurist: vaatluse alla võeti perekonna maine, amet ja eelkõige muidugi rahaline seis. Need asjaolud tingisid, et eelistati abielluda eelkõige baltisaksa perekondadesse. Äärmisel juhul võisid kõne alla tulla lugupeetud saksa, prantsuse või itaalia päritolu suguvõsad. Abiellumist vene perekondadesse tuli ette tavaliselt nende baltisakslaste puhul, kes tegid Venemaal karjääri. Eriti oli see levinud vaesema Eestimaa kubermangu aadli juures. Oluliseks peeti tulevaste peigmeeste ametit. Pruudi vanemad seisid tihti vastu, kui tulevane väimees oli valinud sõjaväelase elukutse. Eriti sobimatuks peeti abielusidemete sõlmimist kunstnikega. Seda kajastab hästi see, kuidas suhtus Harmi mõisnik Wilhelm Johann oma tütre abiellu Reinimaalt pärit kunstniku Gerhard Kügelgeniga, kes oli tema laste kunstiõpetaja. Viimane tegi tollaste kommete kohaselt vahendaja kaudu teatavaks oma kavatsuse noore neiuga abielluda. Ehkki mõisnik oli andnud oma lastele kunstialase hariduse, ei tähendanud see veel seda, et soovinuks oma tütart kunstnikule naiseks anda. Wilhelm Johann lükkas ettepaneku tagasi, põhjusel, et Kügelgen oli kunstnik ja tal ei olnud aadlitiitlit. Lilla, kes vastustas oma isa aadlikule omast kõrkust, ilmutas erakordset tahtejõudu, et panna oma isa meelt muutma. See õnnestus alles seejärel, kui ta oli teinud end eluohtlikult haigeks. Sellest šokeeritud isa andis lõpuks järele, kuid ainult sel tingimusel, et Kügelgen taastab oma kaotatud aadliseisuse ja muretseb endale Eestimaal mõisa. Gerhard ostiski Viini õukonnas aadlipatendi, kuid Lillal õnnestus oma isa siiski veenda, et ta ei nõuaks Gerhardilt elukutse muutmist, kuna too oli põllutööks täiesti sobimatu. Lõpuks lubatigi paaril abielluda. Lilla kangekaelsus oli võrdlemisi erakordne, kuna tavaliselt lapsed nõustusid ilma suurema nurinata oma vanemate otsusega.
  |
Pärast Wilhelm Johann Zoege von Manteuffeli surma sõlmis tema lesk Helene Henriette oma lastega 28. detsembril 1817 Küti mõisas pärandvara jagamislepingu, millega mõisad omavahel ära jagati. Vanem poeg Peter Otto Zoege von Manteuffel (1777–1847) sai selle lepinguga Harmi ja Lõõra mõisa. Heinrich Ottole anti Küti ja Kupna. Noorema poja Karl Magnuse osaks jäi Ojasoo mõis – nii läksid Harmi mõisad taas erinevatele omanikele. Lepinguga määrati kindlaks ühtlasi rahasumma nende õdedele, nagu see tavaks oli. Leskproua sai õiguse ühes mõisas vabalt elada ja talle määrati elatusraha. Eesti- ja Liivimaal oli leskproual, kellel olid lapsed (beerbte Witwe), pärast oma abikaasa surma täielik voli oma mehe vara üle, ehkki ta ei tohtinud seda ilma laste nõusolekuta müüa või pantida. Seega peeti naisi igati pädevaks oma mehe järglasena mõisat majandama. Eesti- ja Liivimaal ei saanud isegi tema lapsed sundida teda abikaasast maha jäänud vara jagama. See ei kehtinud ainult juhul kui lesk abiellus uuesti. Lapsed pärisid vara vaid siis, kui nende ema suri või nõustus vabatahtlikult vara ära jagama. Reeglina jagasidki lesed oma vara ära aasta jooksul pärast abikaasa surma. Nii toimiti 1817. aastal ka Harmis. Kui lesk jagas vara ära aasta jooksul, säilitas ta selle jooksul õigused varale. Jagamise korral eraldas ta kõigepealt nn Sonderguti (isiklik vara) ja kõik muu, mille ta oli abielu jooksul isiklikult omandanud või pärinud, samuti kogu liikuva vara (fahrende Habe), mille hulka kuulus mõisa inventar, mööbel, sularaha, ehted. Veel jäi talle mõisas asunud põllutoodang. Kui lesel olid ainult pojad või ainult tütred, sai ta mõisast lastega võrdse osa. Kui tal oli aga nii poegi kui tütreid, mõisteti talle kahekordne osa sellest, mille päris tavaliselt poeg.
Peter Otto Zoege von Manteuffel sündis Liivimaa Võisiku mõisas. 1802. aastal naitus ta Helena von Reutziga ja elas koos temaga Harmi mõisas. Abielu lahutati aga 1812. aastal ja Peter Otto võttis 1814. aastal naiseks Võisikust pärit Elisabeth von Bocki. Oma venna käest omandas ta Küti ja Kupna mõisa, mis ta aga peagi ära müüs, ehkki tema onu Heinrich Otto oli tahtnud Kütist perekonnamõisat teha. Et tema abikaasa oli 1831. aastal saanud Võisiku pandivaldajaks ja hiljem ka pärusomanikuks, oli Peter Otto edasine elukäik seotud selle mõisaga. Ajalooarhiivis on säilinud mõned Võisiku majanduselu kajastavad ürikud, kus Peter Otto figureerib. Võisikus ta ka suri ja maeti Bockide rahulasse Kundrussaares.
 |
Kahjuks ei ole ajalooarhiivist Zoege von Manteuffelite kohta teadaolevalt peaaegu mitte mingisuguseid isiklikke ja igapäevaelu kajastavaid dokumente leitud. Peamiselt säilitati arhiivis ikkagi eelkõige omandiõigusi- ja küsimusi kajastavaid ürikuid. Ja Zoege von Manteuffelite perekonnaarhiivi ajalooarhiivis ei ole. Ülalolev säilik on üks väheseid erandeid. Tegemist on kviitungiga, mille sai Peter Zoege von Mantteuffel, kui ta oli tasunud laenuraamatukogule oma kuue lapse eest aastase (1843-1844) abonemenditasu 25 assignaatrubla.
  |
Max Georg Heinrich saatis selle kirja Võisikusse Venemaalt, kus ta viibis sõjaväeteenistuses. Oma kirjas kirjeldab ta oma elu sõjaväes. Huvitav on kirja juures asjaolu, et Maxi kirja, mis on saksakeelne, on pikitud ka hulk venekeelseid fraase. Max mainib muuhulgas, et Alexis oli raskesti haige. Ilmselt mõeldakse siin tema venda Hugo Alexanderit, kes oli tulevase Harmi mõisaproua Ludmilla isa. Hugo Alexander teenis oma vennaga ühes väeosas.
EAA, f. 2840, n. 1, s. 4256, l. 31, 34. 1827. aasta pärandijagamise lepingu lisa koopia. 7. veebruar 1827.
  |
1827. aastal sõlmitud pärandijagamise lepingu lisaga siirdus Harmi mõis Karl Magnus Zoege von Manteuffelile (1789–1844). Karl Magnus sündis Ojasoo mõisas ning omandas koduhariduse Kose ja Viru-Jaagupi pastoraadis. 1805. aastal siirdus ta Tartusse, et astuda gümnaasiumisse. Sellele järgnesid ülikooliõpingud Tartu ülikoolis, kus ta tudeeris 1808–1810 filosoofiat. 1814. aastal võttis ta rendile Ojasoo mõisa, mille ta 1817. aastal pärusvalduseks sai. Juba kahe aasta pärast pantis ta selle ja seejärel müüs sootuks. 1817. aastal abiellus ta Tallinna sõjakuberneri kindral Gregor von Bergi tütre Dorotheaga. Pärast Ojasoo müümist läks elama Tallinnasse ja seejärel Triigi mõisasse, mis kuulus vabahärra Stackelbergile. Kui ta omandas 1821. aastal Määri mõisa, asus ta sinna elama. 1822–1825 teenis ta adrakohtuniku ametis. Pärast Harmi omandamist valiti ta 1830. aastal meeskohtunikuks, kellena oli ametis kolm aastat. Et võimaldada oma lastel kooliskäimist, asus Tallinnasse ja ostis 1837. aastal selle lähedal pisikese Friedheimi mõisa. Suri Harmis, olles oma poja Maximiliani kõrval üks vähestest Harmi mõisnikest, kes mõisas surnud.
 |
Karl Magnus oli tegev ka kirjamehena. Ta kirjutas teose „Über das Sinken der Preise der Landbau-Erzeugnisse in Russland“, mis käsitles põllumajandustoodangu hindade vähenemist Venemaal. Käsikiri pälvis Peterburi Teaduste Akadeemialt austava hinnangu ja see anti 1829. aastal trükki.
 |
Karl Magnuse poeg Otto Zoege von Manteuffel (1882–1889) oli nimekas baltisaksa maalikunstnik. Õppinud Tallinna Rüütli- ja Toomkoolis, sai temast oma sugulase Wilhelm von Kügelgeni õpilane Saksamaal Ballenstädtis. Aastatel 1841–1845 õppis ta Düsseldorfi Akadeemias, mille ta lõpetas portree- ja ajaloomaalijana. 1846–1851 elas ta vaheldumisi Tallinnas ja St. Peterburgis. Ta osales koos tuntud maalikunstniku Carl Timoleon von Neffiga Iisaku katedraali kaunistamises. 1851. aastal asus elama Moskvasse. Pikemat aega oli aga tema elukohaks Harkovi kubermang. Pärast abiellumist 1871. aastal elas ta koos abikaasaga Lõõra karjamõisas. Seejärel sai tema elukohaks Tallinn, kus ta ka suri. Maalikunstnikuna oli ta väga viljakas. Ta maalis arvukalt portreesid, mõned maastikumotiivid ja ka altarimaale. Eesti Kunstimuuseumis on alles kaks tema maali. Ühel neist on kujutatud teda ennast koos ema Dorothea ja kolme õega, kelleks olid Hedwig Helene, Natalie ja Sophia Pia Luise. Kose kirikus asub tänaseni tema töö „Jeesuse haudapanek“ (1859).
Zoege von Manteuffelid olid väga kunstilembeline perekond. Peale Otto tegeles maalimisega ka Otto vennatütar Eva Juliane Magdalena (Magda) (1852–1939). Samuti olid perekonnal lähedased sidemed nimeka Kügelgenide kunstnikeperekonnaga.
 |
EAA, f. 1215, n. 1, s. 98, l. 75
 |
1850. aasta 15. märtsil abiellusid Harmi mõisas Määri mõisaomanik Hermann Gustav Zoege von Manteuffel ja Tartu ülikooli kunagise professori ja rektori Johann Jakob Friedrich Wilhelm Parroti tütar Bertha Henriette Wilhelmine. Seitsme aasta pärast sündis Määri mõisas sellest abielust poeg Werner Maximilian Friedrich Zoege von Manteuffel (1857–1926), kellest sai nimekas kirurg. Ta oli peaaegu 20 aastat Tartu ülikooli kirurgiaprofessor. Peale selle oli ta keiser Nikolai II ihuarst. Rajas suure kirurgiakoolkonna ja avaldas arvukalt töid kirurgia alalt. Tuntuks tegid ta teosed, mis puudutasid gangreeni. Ta oli esimesi, kes võttis kasutusele kummikindad, mida oli võimalik tõhusalt steriliseerida. Ta nimetas neid „keedetud käteks“. Osales ka Vabadussõjas, kus oli väliarst. Teenete eest autasustati teda Vabadusristiga. 1921. aastal omistati talle kindralmajor-meediku või nagu tollal seda nimetati, sanitaarkindralmajori aukraad.
 |
  |
1850. aastal jagasid lesk Dorothea Zoege von Manteuffel ja lapsed surnud Karl Magnuse pärandi omavahel ära. Selle lepinguga sai järgmiseks Harmi mõisnikuks Maximilian Zoege von Manteuffel (1819–1866). Ta oli hariduse saanud Tallinna Rüütli- ja Toomkoolis, kus ta õppis aastatel 1836–1839. Tundes huvi põllumajanduse vastu, praktiseeris ta seda Kavastu mõisas Richard von Maydelli käe all. Hiljem abiellus ta viimase tütrega. Oma isalt sai ta Harmi mõisa rendile ja pärast viimase surma mõisa omanikuks. 1848. aastal valis rüütelkond ta Harju meeskohtu assessoriks; selles ametis oli ta kolm aastat. Kuna ta põdes südamehaigust, siis suri ta äkitselt 1866. aastal.
Pärast seda, kui Harmi rüütlimõis oli läinud Maximiliani kätte, asus tema ema Dorothea elama Lõõra karjamõisasse. Ta lasi sinna ehitada väikese elamu ja elas seal koos oma tütardega. Lõõras ta ka 1865. aastal suri.
  |
Pärast Maximiliani surma jäi Harmi mõis tema lesele ja lastele ühisomandusse. Nüüd müüdi see 60 000 hõberubla eest sugulasele Ludmilla Zoege von Manteuffelile (1847–1909). Uus mõisaomanik oli sündinud Venemaal Jelizavetgradis kunagise Harmi mõisniku Peter Otto poja Hugo Alexander Zoege von Manteuffeli tütrena.
 |
Ludmilla poeg Peter Arthur Zoege von Manteuffel (1866–1947) sai tuntuks kirjanikuna. Teda on peetud eesti talupojanovelli alusepanijaks. Eesti keelde on tõlgitud tema teos „Mäss“, mis sisaldab kaht 1924. aasta 1. detsembri sündmusi käsitlevat novelli.
