Fersenid ja Olustvere
 |
 |
Pärast Põhjasõda läbi viidud restitutsiooniga kindlustasid Schlippenbachid oma õigusi Olustvere mõisale. Vabahärra Berend Friedrich von Schlippenbach (1695–1737) pärandas mõisa oma tütrele Anna Friederikale (1725–1779), kes abiellus 1742. aastal Pahkla pärushärra ja hilisema (1759. aastast) Liivimaa maanõuniku Carl Gustav von Ferseniga (1707–1790). Fersenite omanduses püsis Olustvere kuni selle võõrandamiseni 1919. aasta maaseaduse alusel.
  |
Rmt-st: Friedrich von Versen. Geschichte des Geschlechts v. Versen und v. Fersen. Bd. 2. Stettin, 1909.
EAA, f. 1674, n. 2, s. 74, l. 31p Hans Heinrich von Ferseni elulugu
Ka Olustvere Fersenite tegevusväli ei piirdunud üksnes mõisa või provintsi raamidega. 1791. aastal läks mõis pärimislepinguga C. G. von Ferseni vanemale pojale, tulevasele Vene keisririigi krahvile Hans Heinrich von Fersenile (1743–1800).
Noor Hans Heinrich astus sõjaväkke 1760. aastal. Esimene lahing, milles ta silma paistis, toimus Kaguli all (1770). See oli tähtsaim lahing Vene-Türgi sõjas 1768–1774 ja üks suuremaid lahinguid üldse 18. sajandi teisel poolel. 1784. aastal omistati talle kindralmajori ja 1792. aastal kindralleitnandi auaste. Samal aastal sai ta sõjas poolakatega kuuli rindu. Kaks aastat hiljem mais juhtis H. H. von Fersen Vene armeekoondist Varssavi all, sundides alistuma Tadeusz Kościuszko juhitud Poola peajõud. 1795. aasta oktoobris otsustasid Venemaa, Preisimaa ja Austria Rzeczpospolitast pärast esimest ja teist Poola jagamist järele jäänud osa omavahel täielikult ära jagada. Kuningas Stanisław August Poniatowski (endine Vene keisrinna armuke, kes tema abil oli Poola troonile tõusnud) loobus troonist. Poola kaotas iseseisvuse rohkem kui sajaks aastaks.
Kui keisrinna Katariina II sai kuulda H. H. von Ferseni võidust poolakate üle, lasi ta viimase puistata üle rohkete kinkidega ning ülendas ta krahviks (1795). 1798. aastal tõusis ta jalaväekindraliks. Oma sõjaliste teenete eest pälvis ta Anna ordeni, Georgi risti 2. klassi ordeni jm. Võidu eest poolakate üle 1794. aastal sai ta ka maavaldusi ja pärisorje Poolas, neist ta aga loobus. Küll aga võttis ta vastu 1795. aastal kingitud Uue-Kariste mõisa, mida ta seni oli rentinud. Aimla omandas H. H. von Fersen 1792. aastal pandivaldusena. Mõisad aitasid alal hoida sidet Eestiga. 1798. aastal esitas ta keisrile lahkumisavalduse, mida ei rahuldatud. Ta suri teenistusreisil 1800. aastal.
 |
Tellimus iseloomustab ilmekalt toonase balti aadli koorekihi luksuslikku elustiili ja toidulauda. H. H. von Fersen tellis rosinaid, mandleid, muskaati, ploome, sidruneid, kappareid, kohvi, oliive, saagot, riisi ja mannatangu, pärlikruupe, sinepit, pipart, ingveri, suhkrut, põdrasarvesoola [ravim], kardemoni, safranit, tursakala ja Inglise juustu, šampust ja mitut sorti veini. Sedelile lisatud kirjas palus ta saata arve ning päris viljahindade ja erinevate vääringute kursi kohta Pärnus.
Teistest Hans Diedrich Schmidt & Sohn nime kandnud kaubamaja arhiivis säilinud ärikirjadest selgub, et H. H. von Fersen tahtis oma isa ajal Schmidtidega loodud „head harmoonilist“ vahekorda alal hoida. Mõis turustas selle kaubamaja kaudu oma toodangut.
Kui mõisaomaniku toidulauda rikastasid võõramaised viljad ning sellel leidunud roogi aitasid hõrgumaks muuta välismaised vürtsid jms, siis eesti talupoja toitlusolud olid selleks ajaks vajunud tõelisse madalseisu. Talupere toidusedel koosnes peamiselt vaid oma talu põllusaadustest valmistatust, sellest põhiosa moodustasid teraviljatoidud ja ka -joogid. Üksnes peopuhkudel saadi üksluise ja napi toidu vahelduseks kõvasti süüa ja juua.
 |
1796. aastal rentis H. H. von Fersen 7 ¾ adramaalise Olustvere ja pisikese Aimla mõisa kuueks aastaks 3000 hõberubla eest aastas Magnus Wilhelm Schmidtile, kes kohustus tasuma kõik mõisatel lasuvad avalikud maksud, välja arvatud pearahamaks (ja võimalikud uued maksud), hoolitsema elus ja eluta inventari eest, hoidma korras mõisahooneid ja vajadusel kokkuleppel omanikuga ehitama uusi, andma talupoegadele puuduse korral leiva- ja seemnevilja toetuslaenu ja selle pärast jälle sisse nõudma, pidama kinni vakuraamatust (talupoegade koormiste loend) ja võimaldama omanikul igal ajal mõisas viibida. Fersenile jäi õigus leping selle mittetäitmise korral kuuekuulise etteteatamisega üles öelda.
Rentnik ei täitnud mõisaomaniku lootusi. 1799. aastal esitas ta Pärnu maakohtule kaebuse M. W. Schmidti vastu Olustvere, Aimla ja Uue-Kariste mõisa rendilepingute mittetäitmise ja omaniku kasu mittearvestava tegevuse peale. Kaebuses väidab ta, et „äärmiselt madalat“ renti küsinud ta kahel põhjusel: et rentnik ei koormaks talupoegi ning hoiaks mõisahooned korras ja ehitaks uusigi, nii et kõnealuse lepingu lõppedes saaks ta mõisad tagasi heas seisukorras. Siinkohal olgu öeldud, et August Wilhelm Hupeli järgi (1782) oli Olustveres nägus, osaliselt puidust, osaliselt kivist, mõisa peamaja.
1799. aastal Olustverre saabunud krahv Fersen pidi tõdema, et kumbki tema ootustest polnud täitunud. Paljud Olustvere talupojad kasutasid pärushärra kohalolekut selleks, et kaevata rentniku peale, kes oli neile uusi koormisi ja kohustusi peale pannud. Enamik Pärnu maakohtule esitatud kaebuses sisaldunud etteheiteid puudutasid Aimlat; Olustveres häiris teda see, et valitsejamaja oli ehitamata, kuigi palgid olid selleks kohale veetud juba 1796. aasta talvel (need olid kasutatud muuks otstarbeks) nagu ka see, et rentnik eiras metsa kasutamise suhtes kokkulepitud reegleid. Peale kõige muu pahandas krahv Fersenit seegi, et vaatamata rendilepingus sätestatud õigusele tulla igal ajal oma mõisatesse, polnud tema jaoks ruumi ei Olustvere ega Aimla mõisamajas, sest kõik toad olid kas rentniku või tema teenijate käes. Krahv Fersen nõudis oma mõisaid rentnikult kohtu kaudu tagasi. Omaniku väitel keeldunud rentnik temaga vaidlusküsimusi arutamast muidu kui kohtus. Tegelikult rentnik siiski üritas kohtuvälisele kokkuleppele jõuda, eitas oma vastuskirjas maakohtule enamikku talle osaks saanud süüdistusi ning vaidlus lahenes lõpuks kohtuväliselt.
 |
Poola sõjakäigus haavata saanud krahv H. H. von Fersen suri 1800. aastal Volõõnias. Süda toodi Suure-Jaani kirikusse.
 |
EAA, f. 1674, n. 2, s. 74, l. 31 Olustvere liini genealoogiline tabel
Pärast Hans Heinrichi surma liikus mõis pärimise teel isalt pojale, kuni see 1919. aasta maaseadusega võõrandati. Kõigepealt sai mõisnikuks kaardiväeleitnant ja kammerhärra Carl Gustav (1779–1825), seejärel tema poeg õukonna ülemjäägermeister Paul (1800–1884) ja viimaks 1884. aastal kindralmajor Nikolai (1858–1921), kes tegi samuti õukonnas karjääri, tõustes seal lõpuks ülemtseremooniameistriks.
 |
Rmt-st: Friedrich von Versen. Geschichte des Geschlechts v. Versen und v. Fersen. Bd. 2. Stettin, 1909.
Oma ristiisa keiser Paul I järgi nime saanud poiss õppis Peterburi paa˛ide korpuses, kuhu võeti vaid kindralite lapsi ja lapselapsi. Noor Paul alustas teenistust õukonna juures. Sõjaväeteenistuses tõusis ta kaardiväekindrali krahv Wittgensteini adjutandiks ja seejärel staabirittmeistriks. Siis aga tema karjäär takerdus. Ta armus Olga Stroganovasse (srn 1838), kelle jaoks aga ei pidanud minister krahv Stroganov krahv Ferseni päritolu piisavalt kõrgeks. Oma armastatu ja tulevase abikaasa pärast tuli Paulil isegi kindlusvanglas istuda, sealt vabanes ta keisri käsul. 1830. aastatel saavutas ta taas edu sõjaväeteenistuses, kust ta lahkus tervislikel põhjustel. Seejärel tegi ta karjääri õukonnas, tõustes 1862. aastal ülemjäägermeistri ametisse. Sellel kohal püsis ta kuni 1870. aasta lõpul toimunud karujahini, kus üks küttidest õnnetult surma sai (süüdistuse kohaselt Pauli püssist lastud kuuli läbi). Fersen lahkus ametist ja ka Vene riigist ning sõitis Dresdeni.
Vaatamata sellele, et P. von Ferseni elu ja töö olid sinnamaani olnud seotud keisririigi pealinnaga, ei unustanud ta oma perekonna valdusi Eestis ja koguni suurendas neid, ostes 1859. aastal naabermõisa Jaska, mille omanikega tema esivanematel oli olnud hulganisti piiritülisid. Olustvere kirjutati poja Nikolai Paul von Ferseni nimele 1884. aastal, kui isa suri. P. von Fersen oli Liivimaa Fersenitest kõige pikemaealisem.
