Mõis erinevates funktsioonides
Muinasasula
 |
1978. aastal kaevati Olustvere mõisa endise viljapuuaia kohal uue koolihoone ehitusplatsil välja kaks aardeleidu, millest esimene sisaldas hõbemünte ja -esemeid 9.–11. sajandist ja teine ligi 7000 hõbemünti 14. sajandi keskelt.
Aardeleiud andsid tõuke väga ulatuslikeks arheoloogilisteks kaevamisteks 1978–1985; kokku kaevati läbi u 1,6 ha suurune ala, kust leiti jälgi rohkem kui 30 palkhoonest (suitsutoad, rehielamu), ühest kiviraketega kaevust, rauasulatusahjust ning kruusakattega teest. Siinne muistne asulapaik on vähemalt 1500 aastat vana. Veel 16. sajandi lõpul oli see küla (Oluster) ümbruskonna suuremaid; küla laostumine, tühjenemine ja lõpuks ka mõisastamine 17. sajandi esimestel kümnenditel oli seotud sel ajal maad tabanud ikalduste, taudide ja sõjaga.
Olustvere kaevand (1982) (Foto: Tallinna Ülikooli Ajalooinstituudi arheoloogiaarhiiv)
Mõisakeskus
 |
Olustvere mõis rajati arvatavasti orduaja lõpus 16. sajandi keskel; siis paiknes see aga mõisa praegusest asupaigast põhja pool asunud Vanamõisa küla kohal.
EAA, f. 308, n. 6, s. 167 Olustvere mõisa 1688. aasta katastrikaardi 1741. aasta koopia
 |
1903. aastal valmis mõisa uus, briti Arts and Crafts Movement’i mõjustustega härrastemaja. See ei jäänud Fersenite valdusesse kauaks. 1914. aastal puhkenud Esimene maailmasõda tõi kaasa Vene impeeriumi lagunemise ja selle varemetel sündinud Eesti riik kuulutas aadlimõisad enda omaks.
 |
ERA, f. 62, n. 1, s. 405, l. 174p Väljavõte krahv Nikolai von Ferseni voliniku Artur Jungi 14. jaanuari 1920. aasta palvest põllutööministrile Aimla, Jaska, Lõhavere ja Olustvere mõisa riigistamise ja ülevõtmise asjus
Saksa okupatsiooni lõppedes 1918. aasta novembris uuesti võimule saanud Ajutine Valitsus astus energilisi samme mõisamajanduse allakäigu peatamiseks ja maaolude korraldamiseks eestlaste huvides. Suund suurmaapidamise piiramisele ja ka selle kaotamisele võeti kaugelt enne mõisamajandusele saatuslikuks saanud maaseaduse vastuvõtmist 10. oktoobril 1919. 17. detsembri 1918. aasta seadus „korratu majapidamisega ja laastatud mõisate kohta” lubas mõisa vajadusel arvata põllutööministeeriumi valitseda. Nn hoolekandemõisate hulka sattus ka Olustvere, kuigi see oli Esimesest maailmasõjast ja sellele järgnenud Vabadussõjast tulnud läbi tõsisemate kaotusteta. Mõisa võtmine hoolekande alla 1919. aasta jaanuaris ja edasine valitsemine andis alust arvukateks kaebusteks.
Juuresolevas dokumendis kaebab Artur Jung valitsuse määratud ülemvalitseja Mihkel Rederi peale, kes olla vallandanud teenijad ja töölised ja avaldab rahuolematust mõisa hoolekande alla võtmise üle, ehkki mõisa elav ja eluta inventar oli alles. Mõisa majapidamine polevat paranenud ning leiab, et omanik saaks mõisa pidamisega paremini hakkama. Mõisa viimase omaniku krahv Nikolai von Ferseni poeg Alexander olevat Olustverre jõudnud ja soovivat seal elama asuda. Fersenite soove põhjendab ta asjaoluga, et nad olevat palju „kaotanud“. Samuti olla alles hiljuti valminud elumaja heas korras ja „seal on kõik mööbel, riided, toakraam, ajaloolikud mälestusasjad ja väärtasjad“ alles (ühes oma järgnevas palvekirjas märgib ta, et kalleid asju olla täis mitu tuba).
A. Jung ei taha kuidagi leppida mõisa võõrandamisega maaseaduse alusel ja seletab, et endine omanik soostuvat loovutama Lõhavere mõisa ning ka Jaska mõisa kvoodimaa, mille mõis oli kunagi talumaast oma külge liitnud [see oli olnud talurahva oluline agraarnõudmine tsaariajal, Eesti omariikluse tingimustes oli aktuaalne hoopiski mõisate võõrandamise ja asunikele jagamise küsimus]. Palvekirja autori väitel olevat Fersenid mõisarahvaga (s.o mõisaametnikud ja -teenijad) hästi läbi saanud. Ta ei pea paljuks endise mõisniku taotluse põhjendamisel Eesti Vabariigi põllutööministrile rõhutada Fersenite „ajaloolisi teeneid Vene riigile“ (sic!). Maaseadusega polevat sätestatud võõrandatud maade eest tasumaksmise korda jne.
Mõisa hoolekannet puudutavast toimikust nähtub, et ka teised asjast huvitatud osapooled ei vaikinud, vaid võitlesid häälekalt oma huvide eest. Näiteks mõisatöölised nõudsid, et minister jätaks ülemvalitseja M. Rederi paigale, sest „meie oleme eestlased ja nõuame omale eesti valitsust mõisas, mis ka praegune meie mõisa valitsus on“. Sellesisulisel 9. veebruari 1920. aasta palvekirjal on 53 töölise allkirjad. Loomulikult tõstis protesti oma ametist tagandamise vastu ka ülemvalitseja ise. Põhikaebajad tema vastu olid Ferseni endine teenijanna Hagen (kes valvas mõisniku majakraami) ja kärner Schmidt. 1920. aasta kevadel määrati ametisse siiski uus peavalitseja, Anton Leivat, kes tema abi Karl Thali sõnul hakkas enda ümber koondama „vanameelseid okupatsiooniaja tegelasi“, kes said „igasuguste hõlpsuste ning mõnususte osalisteks“. Schmidtil olnud suured „teened“ Saksa okupantide ees, nimelt lasknud ta nende võimutsemise ajal arreteerida 16 süütut inimest, kellest kaks Saksamaal vangistuses surid. Ka Thali käsi käis halvasti. Mõisa uus peavalitseja laskis ta töölt lahti.
Fersenite volinike kaebusi mõisa ilma põhjuseta riikliku hoolekande alla võtmise peale ei rahuldatud. Veel vähem oli lootust mõis tagasi saada. 1933. aastal määrati Nikolai Ferseni pärijatele võõrandatud Olustvere mõisa eest 47 875,36 krooni hüvitist.
Põllutöökool
 |
1920. aastal kolis mõisasse Eesti Aleksandri Põllutöökeskkool (tänasel päeval Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool), mis praegu töötab 1985. aastal valminud uues hoones. Põllutöökeskkooli ülesanne oli talude ja riigimajandite juhtide ettevalmistamine ja nende üldhariduse taseme tõstmine. Koolikursus kestis kolm aastat. Õppurite praktiliste oskuste täiendamisel oli suur tähtsus Olustvere riigimõisal, mis oli Eestis omataoliste seas üks suuremaid (521,8 ha). 1920–1940 lõpetas kooli 350 noort.
