Eesti ala mõisate register

Andmebaasi koostamise aluseks on ajalooarhiivi vanemteaduri Vello Naaberi
(* 24.03.1940 †2.10.1985) pikaajalise ja põhjaliku töö tulemusena koostatud ning 1981 esmakordselt ja 1984 täiendatud trükina ilmunud «Eesti ala mõisate nimestik».

Andmebaasi eesmärk on anda kõigile arhiivimaterjalide ning vanema saksa- ja venekeelse kirjanduse kasutajaile abivahend allikais esinevatest võõrkeelsetest mõisanimedest ülevaate saamiseks (venekeelne nimi on tavaliselt saksakeelse transliteratsioon).

Register sisaldab enam-vähem täielikku loetelu kõigist 18.–20. sajandil (osalt ka varasemaid) iseseisvate valdustena eksisteerinud mõisatest.

Saksakeelsed mõisanimed on esitatud 20. sajandi alguseks välja kujunenud kirjapildis, sealjuures tuleb kasutajal arvestada mõningaid ortograafilisi erinevusi vanemais allikais. Hulgaliselt on registris 19. sajandi lõpuks juba käibelt kadunud, kuid varasemail aegadel kasutuses olnud mõisanimesid.

Mõisate eestikeelsed nimed on püütud anda võimalikult kaasaegses ortograafias. Käibelolevais teatmeteostes puuduvate endiste mõisate ja karjamõisate eestikeelsete nimede puhul on tulnud kasutada vanemaid allikaid või on eestikeelne nimi jäänudki kindlaks tegemata. Juhtudel, kui mõisat on eesti keeles mitmeti nimetatud, on vananenud või vähem kasutatud vorm antud sulgudes.

Lisaks peamõisatele on registrisse kantud ainult need karjamõisad, mis esinevad 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse A. Richteri ja A. W. Krögeri aadressraamatuis, C. G. Rückeri Liivimaa ja J. H. Schmidti Eestimaa kaartidel. Usaldusväärse eestikeelse nime puudumisel on neistki tihti olnud võimalik anda ainult saksakeelne nimi ja peamõis, mille alla nad kuulusid. Varasemail aegadel olnud ja hiljem kadunud karjamõisaist on esitatud ainult üksikud.

Kihelkondade juures tuleb arvestada, et Häädemeeste kihelkond eraldati Torist 1862. aastal, Emmaste Käinast 1866. aastal, Iisaku Jõhvist ja Viru-Jaagupist 1867. aastal ning Kõpu Viljandist 1911. aastal. Aegade jooksul on toimunud muutusi mõne mõisa kihelkondliku kuuluvuse määramisel. Paljude mõisate maad paiknesid kahe või isegi mitme kihelkonna piires. Neil juhtudel on mõis paigutatud kihelkonda, kus asus mõisasüda.

Andmed mõisate rajamise, allikais esmamainimise või teisest mõisast eraldamise kohta pole registri põhieesmärgiks, vaid on mõeldud kasutajaile ligikaudseks orientiiriks.
Mõisteid «kõrvalmõis» (ka lisamõis, saksa keeles Beigut, Beihof, Nebenhof) ja «karjamõis» (ka abimõis, saksa keeles Hoflage) kasutati kaunis süsteemitult. Karjamõis oli peamõisa maadele rajatud ja tema majandusega seotud väike mõis. Kõrvalmõisaks nimetati algselt kunagi iseseisvat, hiljem teise mõisaga liitunud valdust. Hilisemal ajal nendevaheline erinevus peaaegu kadus. Poolmõis oli rüütlimõisast eraldatud maavaldus, mille omanikul polnud rüütlimõisa omaniku privileege (saksa keeles oli sellise valduse nimetus Landstelle).

Eesti ala mõisate andmebaas on seotud ajalooarhiivi andmebaasidega «Hingerevisjonide register»ja «Eesti ala valdade register 1866.–1917. a».